Kolisin Alaskale?

Saage tuttavaks - tema nimi on Kalakonks (Fiskekroken)! Sõpradele lihtsalt Kala (Fisken):D

(Nimi tuleb sellest, et ta astus lapsepõlves kalakonksu jalga.)

Nagu näha siis kelgukoer. Ei pidanud ma kuigi kaua ilma nendeta vastu.

Hetkel olen tagasi Norras, seekord lõuna pool, Ralph Johannesseni juures händleritööd proovimas. Esialgu nädala ning kui meile mõlemale sobib, siis treenin siin kogu järgmise hooaja koeri. 

Alustuseks peaks mainima, et juba elamine ise on minu masti: elektrit ja jooksvat vett siin ei ole, on generaator, päikesepaneel, akupangad, veepump. Süüa teeme normaalsel gaasipliidil, balloonigaasiga. Mõnus lihtne elu, millegi üle kurta küll ei saa. Neli autoakut toidab kenasti kõik arvutite-telefonide-akupankade-lampide laadimised ära. Külmkapiks on sügavkülmik, mille kaks korda päevas sisse lülitame. Mul veganina nagunii meeletult külmkappi vajavaid asju ei ole, pealegi läheb külmkappi ka ainult suvel vaja. 

Generaator töötabki meil praegu maksimaalselt pool tundi päevas.

Kui Ralph meie kirjavahetuses nimetas seda kohta Väikseks Alaskaks, siis ma esialgu mõtlesin, et ta peab silmas seda generaatori ja palkmaja-värki. Tegelikult on siin päriselt ka reaalne Alaska loodus ja elu, vähemalt nii palju kui ma filmidest näinud olen. No esiteks on tegu väga üksiku piirkonnaga, maja ümber on ainult suur mägine mets. Teisel pool maja on lai kiirevooluline jõgi, selline vahutav ja mäslev nagu see, mis Into The Wild filmis mõnele probleeme tekitas. Naabreid loomulikult peaaegu et ei ole, kuskil paari kilomeetri kaugusel pidavat elama kaks vanemat naist ning mingi laskesportlane, kes aeg-ajalt meie alaska-elule püssipaukudega veel reaalsust juurde keerab.

Üle jõe on väike lennuväli, loomulikult nende väikeste puna-valgete lennukite tarvis.

Küla on ka - Dagali, kus on väike pood ja pidavat saama duši all käia ning veidi kaugemal Geilo, mis on lausa suur tsivilisatsioon suusakuurorti ja kaubanduskeskusega. Ma nüüd ei teagi, kas see tsivilisatsioon rikub Alaska-kogemuse grammikese ära või lisab hoopis juurde, igatahes on tore, et ikka poes ka saab käia korra nädalas.

Ja hea on mõelda ka, et kui talvel peaks elu väga üksluiseks minema, siis saab sinna inimesi vaatama minna.

Veel on tore, et Ralph armastab tervislikku ja värsket toitu, enamasti taimset ja ta on lihtsalt i-me-li-ne kokk! No fantastiline, ma ei tea, mida ta tavalise riisi, ubade ja juurviljade sisse paneb, aga see maitseb taevalikult! Pärast poolt aastat Põhja-Norras elamist olen ma selles osas veidi tundlik. Seal nimelt armastati regulaarselt pitsat tarbida ja tavaline õhtusöök oli kilekottidesse pakendatud prae komponendid, mida siis keevas vees soojendati. Lapsi toideti saiaga. Siin on toiduga ikka lausa suurepärased lood ja minu jaoks on see oluline.

Pesemisest rääkides, siis dušš on teoreetiliselt olemas, aga Ralph pole viitsinud seda ära parandada. Ilmselgelt ei tunne vajadust. Mul on siiamaani ükskõik olnud, kaitseväe-stiilis märja rätikuga pesu töötab suurepäraselt. Jõgi on ka olemas ja kuuma ilmaga saab välidušis vett soojendada, selle oksa külge riputada ja eriti mugavalt pesta. Muidugi on alati ka vana hea kausi variant, kui tahaks talvel sooja veega hütis pead pesta. Ja niisked salvrätid on olemas ja...no ma igatahes arvan et neist paljudest valikutest mõni sobib ikka ja väga mustana ma pole end veel tundnud. 

Või siis ei saa ma ise aru ja see ongi põhjus, miks koerad mu vastu nii sõbralikud on. Äkki nad nuhutavad juba kaugelt ninaga ja hakkavad tuttava haisu peale laia naeratusega saba liputama nagu öeldes: “Hehe, that’s my handler!”

😁

Ei, asi pole üldse nii hull...

Koerad on siin imelised. Lisaks sellele, et nad on muidu ka toredad koerad, on ikkagi tegu tippude tipuga spordi mõttes. Nagu üks mu tuttav tabavalt ütles, siis Euroopast paremaid koeri ei leia. Ma olen muidugi veel täielik võhik veokoeri hindama, aga see hakkab küll silma, et nad tõmbavad ikka isuga, erinevus eelmise aasta töökaaslastega on korralik. Ilusad proportsionaalsed ja hea suurusega ja kena kehaehitusega. Noh et ei ole iga jalg erinevale poole kõver...

Mis mulle veel hullult meeldib on see, et nad saavad korra päevas lahtiselt kõik koos aedikus joosta ja on nii mõnusalt stressivabad. Ralph tahab, et iga koer, kes hommikul jooksmas ei käinud, saaks rihma otsas liigutatud. Kõik kutsikad tuleb rihmas iga päev treenida selja taga käima, istuma, käppa andma, täiesti suva, mida õpetada, oluline on, et koer õpiks õppima. Kas pole mitte imeliselt eluterve suhtumine?! 

Minu töö siin seisnebki praegu kutsikate õpetamises. Nad on umbes 8-9 kuused, 8tk. Ütleme nii, et on olnud palju jalutamist, mõnusalt aktiivsed päevad nii mulle kui koertele. Lisaks tuleb pidevalt vett kaussides kontrollida ja juurde valada, sitta korjata, tohterdada kedagi. Noh, sellised tavalised tööd. Hommikuti kell 5 oleme rakenditrenni ka teinud, tavaliselt on siis 5-8 kraadi õues. Ja kui te arvate et Iditarodi-veteran külma ei karda, siis pärast 5 kraadiga atv-ga treenimist ladusime koerad Suzuki Jimny ette. Hea soe istuda :D