otsetee blogi

Vaatan et viimane postitus jääb kolme nädala taha. Pean teiega aus olema: asjad ei ole eriti hästi ja ma tunneks end erilise teesklejana, kui hakkaks blogisse pelgalt aktiivsuse säilitamiseks mingeid väikseid positiivseid seiku klaviatuurist välja toksima. Negatiivsetest ei sobi aga kirjutada, sest need on seotud töö ja tööandjaga ning seda ma siin ju ometi lahkama ei hakka.

Ma olen mõelnud nii-ja teistpidi, et miks kogu see Svalbardi-kogemus nii hirmus negatiivseks kisub. Kas on asi minus ja minu reageeringutes või tunneks igaüks end nendes tingimustes nii kehvasti kui mina praegu? Mõni muidugi pigistaks eriti oskuslikult sellest olukorrast parima välja - kui toas on hommikul miinuskraadid, siis praktiseeriks Wim Hofi meetodit ja kui lumerookimiseks on meetrise varrega 30 aasta vanune labidas, siis näeks selles fantastilist võimalust uute ergonoomiliste tööasendite avastamiseks. Mul ka nagu üldiselt ikka sita olukorra peal kasvavad uued ideed hästi, aga praegu ei õnnestu enam üldse positiivne olla. Kõik hädad on mingiks puntraks koondunud ja üksteisega läbi põimunud ja ma hakkan kaotama igasugust lootust, et see üldse kunagi parem saaks olla. Vahetaks tööd, aga ei saa ju, sest siis visatakse ilmselt majast välja. Koliks üldse minema, aga kuhu sa ikka keset hooaega lähed. Ma ikka ütlen endale, et asi on elutingimustes ja kui elaks normaalses majas, kus vähemalt nõusid saaks inimese moodi pesta, oleks ehk kõik täiesti hästi... Aga äkki ei oleks? Äkki ma olengi lihtsalt vaimselt nõrk ja vigisen liiga palju? Ma teen teadupoolest kõik maratonitreeningud jooksulindil, sest mulle ei sümpatiseeri siinne jooksuilm. Täna nägin ühte tüdrukut õues jooksmas, õhukeste liibukatega, ilma sallita, väljas oli 16m/s tuul ja ma vihkasin oma elu juba 3km jalutuskäigu peale kodust jõusaali... Ei peaks end muidugi võrdlema nii hirmsasti kellegagi. Võib-olla ta tuli just soojast toast ja jooksis ainult 100m spordihallini...

No ausõna - ma loen neid Svalbardi ülistavaid instagrami-postitusi ja mõtlen, et kuidas inimeste kogemus ühest ja samast paigast küll nii erinev saab olla. Kas nad käivad siin ainult märtsist maini matkal? Ilmselt elavad kuskil soojas hotellis või saavad lume rookimiseks endale normaalseid labidaid lubada. Või on neil tööandjad, kes nende peale ei karju? Ma isegi ei märka enam, et midagi ilusat kuskil oleks. Ikka see üks ja sama org, välja siit ei saa, sest lund pole, kogu aeg on torm või töö või seljavalu.

Aga ilmselt see ongi elu õppetund, mida ma pidin siia otsima tulema. Kui ma kunagi oma kenneli asutan, on mul terve raamatutäis nippe, kuidas see juba eos ehitada ja varustada nii, et ei peaks ebaefektiivset tööd tegema. Samuti on mul kuhjaga suhtlemis-ja stressijuhtimiskogemust oma tulevaste töötajatega suhtlemiseks, natuke headust peab ikka maailmale tagasi andma. Tasakaalustamiseks või nii.