Kakakoti kasutamisest, jääst ja -karudest

Uue aasta võtsime vastu koos koertega iglus ööbides. (Koerad ööbisid muidugi õues.) Ma olen kuulnud et seda, mida teed esimesel jaanuaril, teed terve aasta. Päev algas glamuurselt. Siin miski ei kõdune ega lagune eksole, sitt kaasaarvatud. Seega tuleb kõik kenasti loodusest kaasa korjata ning nii algaski minu uus aasta nii enda kui koerte väljaheidete plastikaatkotti noppimisega. Milline paljutõotav algus uuele kümnendile. Me siin juba mõni kuu tagasi viskasime nalja, et meil on ikka eriti orgaaniline elu ja vahepealse ajaga on see muudkui vinte juurde keeranud. -28 kraadiga, mis siin juba nädalaid valitseb, ei lähe eriti öösel õue pissile...

Aga tead...ma ei hakka vist rohkem detaile jagama. Muidu pärast olen jälle kuskil ajakirjas, seekord kui: "Eesti neiu, kes ei pelga elutoas ämbisse pissida, trotsib Arktikas jääkaruohtu".

Jääkaru pole ma endiselt kordagi näinud, samas ei oska öelda, mitu korda jääkaru mind on näinud. Siin pimedas võib kõike juhtuda. Üleeile oli ühe Green Dogi giid teel koju oma seitsme külalisega, kui karu 200m enne kenneli väravaid pimedusest välja ilmus. Sörkis kergel sammul koerte juurde, jäi giidist 3m kaugusel seisma ja nuusutas juhtkoera. Giid ei jõudnud relva välja võtta, esimesena sattus näppu pidurdusköis, millega ta siis karule äsas. Tüüp keeras ringi ja jalutas ülejäänud grupi poole, olles pidevalt nii lähedal, et kumbki kahest giidist ei julgenud tulistada, sest kliendid ja koerad olid pidevalt nende ja karu vahel, lisaks on praegu maa nii jääs ja lumevaba, et rikošeti oht on päris suur. Tiimid hakkasid lihtsalt edasi liikuma ja sõitsid koju, karu jäi sinna hängima, kuni Sysselmann järjekordselt helikopteri välja saatis.

Siin on elu nagu seiklusfilmis juba. Iga jumala päev aetakse helikopteriga kuskil karusid. Üritad küll kliente rahustada, et: "Oh siin on teadlased ja eks nad teevad teadust", aga no iga loll saab aru, mis asju madalal aeglaselt lendav kopter ajab.

B oli ükskord koertega väljas olnud, kui K helistas:"Kas sa karu näed?" B oli et...: "Mis karu, siin pole ühtegi karu." K: "Ma seisan autoga tee peal 200m sinust ja mina näen küll nii sind kui jääkaru!"

B on muidugi chill. Tema kuskile helistama ei hakka ühe väikse karu pärast... Juhul kui see just otse linna poole ei jaluta.

Igapäevaelust rääkides siis suure kauplemise ja edasi-tagasi asjade arutamisega, sain oma tööülesanded jälle sinnna punkti, milles me septembris kokku leppisime, ehk juhin 3-päevamatku. Vahepeal oli mingi elu õppetund jälle, kuidas muutuvate plaanidega kohaneda ja kuidas mitte ärrituda, kui inimesed meelt muudavad. Eks teatud olukorrad tulevad ikka elus ette selleks, et meile midagi õpetada ja kipuvad tulema senikaua, kuni me neist õpime.

 Praegu olen teinud ühe üleöömatka ja ühe kolmepäevamatka ning kõik on sujunud suurepäraselt. Ööbime plastikiglus, mida saab gaasipliidiga kütta - nende krõbedate ilmadega ikka päris hea variant. Eriti ei igatse telki. Telgi püstitamine muidugi tundub et ei hakkagi see hooaeg juhtuma, sest kogu maa on kõva nagu teras ja lund ei ole pärast viimast tormi enam niipaljukestki kui septembri alguses. Sõita saame ainult saanirajal, kus lumi on kõvasti kinni pakitud ja nii kõva, et lumeankur ei hoia enamikes kohtades. Matkad toimuvad seega suurte inuiidi kelkudega, millel minimaalselt kaks inimest, et oleks võimalik üksteist aidata. Ma ausalt öeldes ei julge selliste oludega isegi üksi välja minna, klietidest rääkimata. Kui peaks kasvõi kiirelt ühe koera liini kohendama, on see kelk ju kohe jooksus, sest mitte miski ei hoia sellel mudal. Oinakka terav ankur võibolla hoiaks, aga meil on need suured tömbid punased Istindi omad. Lisaks kaotame iga sõiduga metallpiduri ogasid, sest kivide ja jäätunud muda otsas murduvad neid hoidvad kruvid ära. Isegi pidusrdusmatti hoidvad ketid lähevad pooleks. Õudne!