Rahu ja vaikus

Kindlasti kõiki jubedalt huvitab, kuidas me siin oma aega mööda saadame kiireil koroonapäevil. No minul isiklikult on suurim mure hetkel see külmakahjustus, mis ma eile joostes sain. Keele peale! Mingi tuim koht on seal nüüd, loodetavasti ikka läheb ära. Jõusaalid (ja kõik muud kohad) on alates reedest suletud aga kuna maratonitrenn vajab tegemist, siis olin sunnitud end lõpuks ikka õue intervalle jooksma vedama. Tuult ei olnud, selles osas oli täitsa mõnus. Samas aga oli tajutav temperatuur -34 ja seda õhku sisse ahmides külmetasingi keele natuke ära. No oleks võinud ka hullemini minna eksole.

Linnas on hea rahulik, viimased turistid saadeti pühapäeva õhtul välja ja nüüd on siin ainult kohalikud, kes ka eriti väljas ei käi. Mõnus on ma pean ütlema. Selles mõttes, et ma saan aru, et asi on tõsine ja inimesed surevad, aga ma võin ju oma blogis ainult iseenda kohta kirjutada, et... tead imeline aeg on! Eks see ole vist mingi ärevate inimeste fenomen, et kes tavaolukorras paanitseb iga asja peale, on reaalses situatsioonis rahu ise. Ma võin öö otsa üleval istuda muretsedes, et ahi sai liiga kuumaks köetud ja maja põleb maha, aga kui mu ümber on mingi paanika, no näiteks karjuvad ja kaklevad koerad või kõrgtööde puhul 120m kõrguselt alla kukkuvad kaablid, siis ma naudin hetke ja tunnen end nii lõdvestunult. Mõni psühholoog ilmselt oskaks selle paradoksi ära seletada.

Igas asjas on ikka midagi head ju. Mõtleks, kus sai aastakümneid räägitud, et kliimasoojenemise osas tuleks meetmeid rakendada, transporti tuleks vähendada, vähem tarbetult reisida ja autot kasutada. Just arutasime siin, et me mäletame ju neid bioloogiaõpiku pilte osoonikihi hõrenemisest juba algkoolist. Pea 30 aastat tagasi! Ja nüüd polnudki meetmete kasutuselevõtt nii keeruline - 12. märtsil kell 18:00 kogu riik kinni ja ei mingit küsimust.
Õnneks mu blogil ei ole väga palju lugejaid, muidu peaks nüüd siin tsenseerima ja asja siluma hakkama ja rääkima, kuidas ikka on väga palju negatiivseid pooli selles mis toimub. Aga vahel on hea nagu Roosevelt teha seda mis sa saad, sellega mis sul on, seal kus sa oled.