Päikseline talv ehk kuidas meil järsku elu käima läheb

Enne kui asun lubatud toitumise ja külma talumise postituste juurde väike ülevaade, mis vahepeal toimunud on.

Nagu ikka kevade tulekuga (või õigemini päikselise talve algusega) on korraga kõike toimumas ja järsku on kuidagi väga palju teha. Esiteks on valgust rohkem, mis meelitab pikematele retkedele. Isegi kui neid retki kohe teha ei õnnestu, siis on märgata tunduvalt suuremat mõtlemise hõivatust mis on seotud matkade planeerimisega ja toposvalbard lehel tundide viisi kaardi uurimisega. 

Saaniga on saanud ringi uudistada, pildistada, laviinikoolituda ja isegi mõne matka juhtida. Ehitusfirmas on natuke rohkem tööd ja satelliidijaamas on ka meeldivalt lumine (loe: pikemad tööpäevad). Lisaks on meil ees ootamas üks suur ja väga oodatud elumuutus (ei saa last, aga saame ilmselt perelisa), mis ka omajagu energiat on nõudnud. Mul on nii-nii hea tunne selle osas! :)

Veel üks asi, mis on mu blogipostituste tempo maha võtnud on tihe kirjatöö nii ajakirjadele kui giidifirmas uusi matku planeerides. Kuidagi tundub, et jube palju olen viimastel nädalatel oma mõtteid kirjalikult formuleerinud. Peab tunnistama, et see meeldib mulle väga, aga mis blogimist puudutab, siis tundub nagu oleks juba niigi piisavalt kirjutatud ja siia tulemine ei tundu enam hädavajalik. Aga keda kirjatöö tulemus huvitab, siis seda Anne ja Stiili veebruarinumbrit te juba nägite eksole... Järgmisena ilmub ajakirjas Kalale! üks täitsa tore informatiivne artikkel Svalbardil matkamisest ja sellest, kuidas mina selleni jõudsin.

Jah, kirjutamine on tõesti tore! Hea meelega kirjutaks midagi kuhugi regulaarselt, mille eest ka veits makstakse. 

Üks elevusttekitav teema lihavõtete ümber on loosihütid. Sysselmanni lehel on võimalik esitada avaldus mõne hüti rentimiseks ja mingil imelisel kombel sain ma reservkoha Worsleyhamna hütti! Reserv tähendab seda, et kui see päris "võitja" ei saa minna või loobub, siis antakse võtmed mulle. Tegu on muidugi kõige põhjapoolsema ja raskemini ligipääsetava hütiga neist kõigist, nii et mulle oleks sinna kohale saamine paras ekspeditsioon ja nõuaks väga korralikku eeltööd. Aga ikkagi oleks ulme lahe! Polegi ju veel Svalbardil üheski "päris" hütis käinud (minu meelest need fancyd Vindoddeni hütid ei loe, see on nagu Longyearbyeni eeslinn juba). Nii et hoiame pöidlaid, et see teine tüüp ei saa minna. Või kutsub mu kaasa! :D

Giidifirmas arendame välja uusi matku, mis sobiksid paremini muutunud klientuurile. Seoses reisipiirangutega on meil ainult Norra (või Norras elavad) kliendid ja nende soovid ja võimekus erinevad tunduvalt näiteks hiinlaste või sakslaste omadest. Tehti mingisugune turu-uuring, mille käigus selgus muuhulgas, et norrakatele on oluline hea toiduelamus. Eelistusena väikesed grupid, suurem valikuvabadus ja rändamine väljaspool sissekäidud turistiradu ei olnud nii suur üllatus. Lisaks jagati kliendid selle uuringu põhjal gruppidesse nagu "loodusearmastaja", "ekstremist" ja "sõprade grupp" ning nüüd saame me mõelda, millised uued matkatooted neile gruppidele kõige paremini sobivad. 

Hästi põnev minu meelest. Muidugi me teame ja märkame giidina töötades neid erinevaid inimtüüpe ja gruppe nagunii ka ise, aga on hea näha, et meie kogemuslik nägemus ühtib mingi suurema uuringu tulemustega. Ning üldiselt ma arvan et kõigile giididele meeldib väga, et lähiajal on oodata Skandinaavia rahvast, sest elu on matkakultuuris üles kasvanud inimestega ikka palju lihtsam ja lõbusam. Oskavad end soojalt  riidesse panna ja õigeid küsimusi küsida ja puha...

Postituse pildid pärinevad saanisõidult Fjordnibba'le. Sain lausa seltsilise kampa ja veel eestlase, seda ei juhtu iga päev! :D
 

Nüüd võib tunduda et kogu aeg ongi päike väljas ja ilm ilus. Asi on rohkem selles, et kui on whiteout (enamus päevi tegelikult), siis kas ei lähe kuhugi pildistama, või keskendud sõitmisele ja ei ole mahti seda valget udu pildistada. Siis jääbki mulje, et Svalbard on mingi päikseline imedemaa. Eile ma näiteks tulin Barentsburgist poest sellise whiteoutiga, et pidin kogu tee 40-ga sõitma ja siis ka ei jõudnud kõigile aukudele ja kühmudele regeerida. Kusjuures olin just GoPro aku ära laadinud ja valmis pannud ja plaanisin väikse video teha... Ma ei tea, kuidas inimesed suudavad neid videoid filmida ja samal ajal elu elada. Võib-olla ma peaks rohkem harjutama.