Sain hommikul ühe nii põneva sõnumi, et kohe pidin siia hõiskama tulema!
Mäletate, et sain selle Worsleyhamna hüti lihavõteteks. Tegemist on peaaegu et kõige põhjapoolsema paigaga ja et jääolud on sel aastal äärmiselt nirud, siis on sinna saamine kahtlane. Leidsin küll inimese, kes peaks minema naaberhütti, ainult 25km lõuna pool minu omast ning soodsate ilma ja jääolude korral oleks olnud võimalik need ligi 300km koos kompetentsema isikuga läbida... Aga siiski on võibolla tegu natuke liiga suure piiride nihutamisega minu jaoks. Mul tõesti ei ole kuigi palju teadmisi Svalbardi merejääl liikumisest ning neile lõhesid täis liustikele, mis sealkandis on, ma kohe kindlasti saaniga kakerdama ei tiku. Lisaks see Yamaha Nytro pole päris ideaalne loom raske kelgu vedamiseks ilma radadeta maastikul, eriti veel umbes sama pikal distantsil kui Tallinnast Tartusse...
Igaks juhuks saatsin avalduse ka jahiklubi hüttidele ja sain kasutada ühe idaranniku nunnu majakese- Mohnbukta! Ma ausalt tunnen end maailma õnnelikuma inimesena praegu! :D Ma ei tea, kui paljud neile hüttidele kandideerivad, aga olen kuulnud et isegi tavalisel nädalavahetusel on neid pea võimatu saada. Ja mina sain lihavõteteks kaks tükki!? Worsleyhamna annan nüüd muidugi ära, loodetavasti mõnel järgmisel korral või aastal õnnestub selline seiklus ette võtta, aga praegu kogun pigem kogemusi natuke lähemal, aga mitte vähem ägedamal idarannikul.
Ma olen hetkel nii elevil et ei tea, mille tegemisest alustadagi. Alustuseks maksin 500 noki renti ära. Nüüd tuleb kusagilt laenata kelk ja mõned kütusekanistrid ning loodetavasti teine saan ka, et D tulla saaks. Idarannikuga on see hea, et sinna otseselt ei PEA kahekesi minema. Üksi jääks ka ellu. Selle Worsleyhamna osas ma pole nii kindel. Kellelegi mainida küll ei julgeks kui ma tuleks ideele sinna põhja üksi minema hakata, sest see oleks sama, mis kohe end siin maja taga ära uputada.
Mohnbukta asub Longyearbyenist umbes 90 km kaugusel ning on väga populaarne koht kuhu turiste tuuakse. Eriti lihavõtete ajal võib eeldada, et seal hütis hakkab külalisi käima. Samas on ka tegu piirkonnaga, kus elab palju jääkarusid ja kus paar nädalat tagasi merejää paksust mõõtnud turismifirma töötajatele karu kallale tuli. Rünnatu pääses vigastustega, karu lasi paarimees maha. Nii et võib eeldada, et ka karu võib külla tulla.
Karudest rääkides...
Pärast oli see karu neil veel kuskil saani rajal ees olnud, umbes 300m kaugusel, ja nad pidid ümber pöörama ning teist teed pidi koju sõitma. Karud nimelt on väga sihikindlad, kui nad mööda rannikut toitu otsides liikuda tahavad. On olnud juhtumeid, kus karu on püütud eemale peletada ja ta otsustas vette minna ja suure ringiga inimestest mööda ujuda, et ikkagi oma teed mööda ookeani äärt jätkata. Targem on loom rahule jätta ja võimalusel teine tee valida või minna kõrgemale ja oodata kuni ta möödub.
Veel üks pilt jahiklubi kodulehelt. Tegu on 1928. aastal ehitatud hütiga. Sisse mahub üks narivoodi, laud ja ahi. Muud suurt mitte, aga ongi hea, et ruum on väike, sest loomulikult ei ole see majake tänapäevaste standardite järgi soojustatud ja ilmselt tuleb seal pidevalt ahi huugamas hoida, et soe oleks.
Appi kui lahe ikka! Loodetavasti on ilm vähemalt sinna mineku ja tuleku päeval enam-vähem sõidetav. Vahepeal võib minu poolest torm olla, mul on peamiselt plaanis kududa ja raamatut lugeda ja pildistada. Kui ilm lubab, siis mõni suusatripp lähiümbrust avastama ja jalgu sirutama oleks boonuseks. Idarannikul on ju need ilusad merre langeva frondiga liustikud...
Svalbard! Ma olen nii tänulik, et Sa lubad mul viimaks ometi midagi ägedat teha! :) Muidugi jõuab nädalaga veel igasugu takistusi juhtuda, aga vähemalt potentsiaali on rohkem kui kunagi varem, eksole.
No comments:
Post a Comment