Nuuksio matkaradadel (pildid)

Nuuksios käisin ma kokku kolm korda. Rohkem vist ei satu sinnakanti, enne saab mu Soomes elamise hooaeg läbi, nii et panen paar sõna kirja.

Esimene kord mingit matkamist ei toimunud, sõitsin vastu õhtut kohale ja avastasin et telefoni aku oli tühjaks saanud. Kuna olin sel ajal Soomes elanud ainult kaks nädalat, sõltus mu koduleidmine tugevalt telefoni GPS-ist ja tühi telefon oli mu õudusunenägu, sest ma reaalselt ei teadnud ühtegi kohanime, mille järgi kodu üles leida. Nii et pöörasin kohe otsa ringi lootuses enne pimedat leida vähemalt mingi kaart, mille abil tagasi jõuda. Juhuslikult hääletasid metsateel mingid inimesed. Krabasin nad kohe auto peale ja enne välja ei lasknud kui olime sõitnud Espoosse, kust ma juba oskasin edasi sõita. Nende õnneks tahtsidki nad Espoosse minna...

Teine kord läks juba natuke paremini. Jalutasin läbi Korpinkierrose raja 7,2km. Rajal on mitmeid Metsähallituse (Soome RMK-laadne asutus) lõkkeplatse ja erinevalt Eestist on need (vähemalt sellel rajal) katuse all. Muidu mets nagu mets ikka. Kividega.

Lõkkekoht

Lõkkekoht

Kolmas kord tahtsin ööbima jääda ja natuke pimedas metsas matkata. Niisama, tuli selline mõte. Jõudsin mõni minut pärast loojangut kohale, jalutasin Haukankierrose (3,7km) rajal ühte kõrgemasse punkti ja viskasin kaljuastangule külili raamatut lugema. Hea soe oli, magamisvarustusest puudust ei tundnud. Kuskil poole 2-ni öösel lugesin, siis hakkas kuidagi igav, otsustasin pimedas autoni tagasi navigeerida, telefoni taskulambi abil. Oli täiesti teistmoodi kui Eestis, mets oli täiesti vaikne, kuskilt polnud isegi maanteemüra kuulda, rääkimata mingitest taludest ja koertest. Ei tulnud seda mõtetki, et peaks mingeid metsa eksinud joodikuid ja muidu tülitajaid kartma. Loomadest polnud ka pisimatki jälge. Eestis on öösiti neil kahel eelmainitud põhjusel alati mingeid hääli kuulda ning tähelepanu seetõttu veidi teravdatud, Nuuksios aga jalutasin läbi kottpimeda metsa haigutades autoni umbes sama emotsioonitult nagu kõnniks oma majas magamistoast kööki.

Inimesi seal tegelikult muidugi oli kõvasti. Jätsin auto Haukkalamppi parklasse, seal on umbes 30 kohta ja ma sain viimase! Kaks parklat puupüsti autosid täis ja nagu mainitud oli hilisõhtu, ehk enamik neist jäi kuskile ööbima! Samas mingit lärmi ega läbu õnneks kuulda ei olnud.

Hommikul ärkasin enne päikesetõusu ja läksin seenele. Jalutasin matkaraja teistpidi uuesti läbi ja noppisin kõik mis teele jäi ära. Pool ämbrit.

Õhtu

Peaaegu ööbimiskohas

Hommik seenel

Hommik endises ööbimispaigas

Kohati läks rada kenade kaljude vahelt läbi, pimedas oli eriti sünge

Söök!

Rajatähised ja üks eriti viisakas kruusalõik metsas

Info Nuuksio matkaradade kohta leiab aadressilt: http://www.nationalparks.fi/en/nuuksionp/directionsandmaps

Muude matkavõimaluste osas saab lihtsamaid ideid www.outdoorsfinland.com

Kuidas ma Soomaal autot lõhkumas (ja matkamas) käisin

Tulin ükskord nädalavahetuseks Eestisse ja kuna meest ju kodus ei ole, siis otsustasin Soomaale matkama minna - mis seal Tallinnas ikka üksinda passida. Soomaale tundus kõige mõttekam autoga minna, sest seal on palju väikseid matkaraja jupikesi, mida ühendab kruusatee. Hea mugav autoga matkaraja juurde sõita ja paar km jalutada. Selleks, et asja enda jaoks huvitavamaks teha, otsustasin nälgida. :D Jah, mõtlesin et prooviks vähemalt 24h ilma toiduta olla, sest ma ei kannata eriti üldse nälga ja seda on igati kasulik aeg-ajalt harjutada. 24 tunniga ju maha ei sure, koormust pole ka ollagi nende lühikeste radadega. Alustuseks hea lihtne harjutus.

Peale oma enda talvise matka, kus ma pidevalt nälja käes koolesin, sain inspiratsiooni oma endise töökaaslase ja hea sõbra Henek Tomsoni käest, kes matkas 3000km Uus-Meremaal. Muuhulgas oli ta seal mitmeid päevi söömata ületades samal ajal talvistes oludes mägesid! No kui tema suudab, siis pean mina ka hakkama saama eee...nelja... vahelejäetud toidukorraga. :D

Teine eesmärk oli testida uut vihmajopet. Ilm lubas üritust soosida.

Kuna ma tunnen juba alates märtsikuust hirmsat moodi pimedast ajast puudust, kavatsesin öösel ka natukene matkata. Mukri rabas jäi ju rattamatka ajal käimata, sinna oligi plaanis pimedaks kohale jõuda ja ööbima jääda. Loodetavasti siis ikka suure vihmaga!
Etteruttavalt võib öelda et sellist asja ei juhtunud, sest tehnikajumalal olid teised plaanid ja takistusi oli igal sammul.

Kõigepealt tuli Soomest Eestisse saada. Faster jäi tehnilise rikke tõttu 2h hiljaks. Muidu poleks hullu olnud, aga reisisin rottidega ja neid ei oleks tahtnud transpordipuuris hoida kauem kui just hädavajalik...

Kuu aega seisnud Audi käitus viisakalt, vilgutas tervituseks ainult korraks õlituld ja viis mu probleemideta Soomaale. Käisin Meiekose õpperajal (5,8km), Tõramaa puisniidu vaatetornis, Koprarajal (1,8km), Lemmjõe Keelemetsa õpperajal (5,8km) ja Kuuraniidu õpperajal (1km). Kõige ägedam oligi Kuuraniidu rajake, vist sellepärast, et pimedaks hakkas minema ja vanad jämedad puud tundusid salapärasemad. Üldiselt midagi põrutavat ei kohanud, aga see polnudki eesmärk. Eesmärk oli jopet testida. Kahjuks sadas vihma umbes 30 sek, nii et jope testimisest eriti midagi välja ei tulnud. Nälgimine see-eest läks väga edukalt, ainult paar korda tekkis mingi hoog, kus mõtlesin et suva, lähen sõidan sööma. Ei sõitnud, vett jõin.

Veis Lemmjõe ääres

 Õhtul võtsin suuna Mukri raba poole, kuhu oli plaanis ööbima jääda ja siis öösel matkata. Poolel teel sai Audil kõrini, jahutusvedeliku märgutuli hakkas vilkuma. Jäin siis seisma, et uurida milles asi. Ega ma suurem spetsialist ei ole, tuli ikka mehele mere peale helistada, et tuvastada väike leke jahutusvedeliku paagis ja see fakt, et mul ei ole kaasas ei jahutusvedelikku ega vett. Ilmselt võib natuke süüdistada Soomaa fantastilisi aukus kruusateid, mis midagi lahti raputasid. Juhuslikult olin seisma jäänud talu ees, kust parasjagu inimesed välja tulid, et tanklasse suitsu ostma minna. Muidugi sain küüti ja tanklast uue jahutusvedeliku. Tagasi Audini jõudes olin korraks peaaegu nagu naine, lasin kanistri käest krabada ja paagi ära täita ning veel viieliitrise kanistri vett ka kaasa panna. Küll on ikka tore, kui on häid inimesi!

Mukri rabasse ma selle lekkega enam minna ei julgenud, pressisin otse koduni välja. Kogu oodatud vihm sadas muidugi korraga maha just siis kui oli pimedaks läinud ja mina juba parajalt unine ja näljane. Enne koju jõudmist tegin korra peatuse, panin jahutusvedelikku juurde ja uuesti autot käivitades põles seal juba ka aku tuli! Tuli lühimat teed pidi koju sõita ja Audi heaga rahule jätta. Selline matk siis seekord.

Võiks nagu peaaegu mõelda et sõitsin 350 km niisama maha ja lõhkusin lisaks auto ära... Enamus plaanitud radadest sai õnneks siiski ära nähtud, eks sinna Mukri rabasse tuleb siis kolmandal katsel kohale jõuda.

Kuuraniidu õpperada

Kuuraniidu. Huvitav, miks nad niimoodi kokku kasvavad?

Kuuraniidu

Koprarada

Sarapuud on sel aastal lookas!

Veised Soomaa looduskeskuse ees

Kuuraniidu

Tõramaa vaatetorn ja lõkkekoht

Suvalise võõra talumehe põldu tallamas

Minu glamuurne elu - alpinistid ja ebamugavus

Mul on harjumus mõnikord linnas jalutades vaadata mõningaid eriti raskesti ligipääsetavaid aknaid ja mõelda, kui tüütu neid pesta oleks, hea et ma seda tegema ei pea. 90% juhtudest läheb mööda kaks kuud ja sealsamas ma ripungi. Universum töötab imehästi!

***

On esmaspäev ja sa pole veel töönädalasse päriselt sisse elanud. Hommikul selgub ebameeldiva uudisena, et pesta on vaja neid kardetud aknaid, mis tõotavad kümnetunnist rabelemist ebaloomulikes asendites, kuuma päikese käes, julgestusvöö puusi soonimas. Sõidad kohale, püüdes end eeloleva suhtes positiivselt meelestada, hingad sügavalt, kuulad muusikat.

Maja haldur joob kell kaheksa (kokkulepitud kohtumisaeg) alles hommikukohvi ega anna näole enne kui talle on kontorist kaks korda helistatud. Tavapärane "Hommik, sa kõrgust ei karda?" -"Hommik."  Teisele poolele küsimusest ei vaevu enam vastama (seda kuuleb päeva jooksul vähemalt viis korda), vaid viid jutu avamist vajavatele ustele.

Köied üleval, poed läbi 60x60cm luugi nelja klaasseinaga ruumi, mis peaks olema väga ilus ja kaunistama ühe Helsinki panga fuajeed. Loomulikult on tegu lõunapoolse majaküljega ja väljas on üks vähestest kuumadest suvepäevadest. Vähema kui 40 kraadi käes töötamiseks, oleks pidanud vist kell 5 alustama... Huvitav, kas arhitektidel ei ole mingit kohustust projekteerida hooned selliselt, et neid oleks võimalik inimese moodi hooldada, no näiteks et aknaid ka pesta saaks? Paistab et mitte, vaadates kui palju on selliseid aknaid, kus võib omal naba paigast tõmmata juba üksnes akna juurde kohale jõudmisega.

Hakkad siis pesema. 4m teleskoopvarre otsa kõigepealt mopp, sellega küljele küünitades aken märjaks. Samal ajal tasub kerelihased kõvasti selja ümber kokku tõmmata, aga sellegipoolest on tunne nagu selg annaks kohe-kohe prõksuga otsad, kui vett täis pesuri koos varre raskusega küljele kallutad, ise köiel stabiilsemat asendit otsides. Aken märjaks tehtud, asendad mopi kummiliistuga, tõmbad akna kuidagimoodi kuivaks. Liistu puhtalt aknalt ära tõstes tilgutad puhtale aknale korraliku seebivee rea.
...#%¤Q£!!1...
Üritad mitte kuuldavalt ropendada. Võtad uuesti vette kastetud mopi ja küünitad jälle küljele, hammastega selga paigas hoides. Aknad on kõrged, ühte akent tuleb neljas osas pesta. Korrusel on kolm akent, õnneks mitte kõik 4m kaugusel ja õnneks on aknaraam tubli 1,5cm paks ja sellest saab end lähemale tõmmata. Päike kütab auhinnatud arhitektuurisaavutus-klaaskuubikut, õhk sai otsa esimese paari minuti jooksul ja ülejäänud tunnid tuleb hingamise asemel läbi sõõrmete pressida kuuma tihket tolmusegust süsihappegaasi. Aeg-ajalt käib akna taga mõni kontoritöötaja küsimas "ega sa kõrgust ei karda?" Kohalikud ehitajad kommenteerivad, et paistab päris "mugav" töö. Keegi teeb pilti hetkel kui sa pea alaspidi, higimull otsa ees, vastasseina küünitad. Püüad hingata ja mitte närvi minna, võimalikult vähe ebavajalikke liigutusi teha.

Ülemus ütles, et siin firmas ainult sellised aknad ongi. Et alumisi aknaid võib koolitüdrukud pesema võtta odava raha eest.
Mõnikord tahaks me kõik olla koolitüdrukud...

Esimene aken saab pestud. Võtad hetke hingamiseks, sirutad selga, vaatad alla, et kui palju neid korruseid oligi... Kaheksa sellist veel?!

Alla jõudes oled värske õhu eest kogu maailmale tänulik. Iga järgmine kord on tunne, et õhk pole kunagi nii hästi maitsenud. Ometi on see selle töö puhul suhteliselt tavaline päev. Pigem on tingimused väga head, on ju saanud seda tööd tunduvalt kuumemates ja mürgisemates kohtades teha, gaasimask peas ja kaitseülikond seljas, aga siis ei tundunud see kunagi nii ebamugav. Ilmselgelt olid tööülesanded ja seltskond nauditavamad.

Päeva lõpuks aga oled ikkagi õnnelik - vähemalt ei tööta kontoris. Vähemalt oled head vormis. Vähemalt oskad hinnata värsket õhku ja hetki, kus päike lagipähe ei paista...