Minu glamuurne elu - alpinistid ja ebamugavus

Mul on harjumus mõnikord linnas jalutades vaadata mõningaid eriti raskesti ligipääsetavaid aknaid ja mõelda, kui tüütu neid pesta oleks, hea et ma seda tegema ei pea. 90% juhtudest läheb mööda kaks kuud ja sealsamas ma ripungi. Universum töötab imehästi!

***

On esmaspäev ja sa pole veel töönädalasse päriselt sisse elanud. Hommikul selgub ebameeldiva uudisena, et pesta on vaja neid kardetud aknaid, mis tõotavad kümnetunnist rabelemist ebaloomulikes asendites, kuuma päikese käes, julgestusvöö puusi soonimas. Sõidad kohale, püüdes end eeloleva suhtes positiivselt meelestada, hingad sügavalt, kuulad muusikat.

Maja haldur joob kell kaheksa (kokkulepitud kohtumisaeg) alles hommikukohvi ega anna näole enne kui talle on kontorist kaks korda helistatud. Tavapärane "Hommik, sa kõrgust ei karda?" -"Hommik."  Teisele poolele küsimusest ei vaevu enam vastama (seda kuuleb päeva jooksul vähemalt viis korda), vaid viid jutu avamist vajavatele ustele.

Köied üleval, poed läbi 60x60cm luugi nelja klaasseinaga ruumi, mis peaks olema väga ilus ja kaunistama ühe Helsinki panga fuajeed. Loomulikult on tegu lõunapoolse majaküljega ja väljas on üks vähestest kuumadest suvepäevadest. Vähema kui 40 kraadi käes töötamiseks, oleks pidanud vist kell 5 alustama... Huvitav, kas arhitektidel ei ole mingit kohustust projekteerida hooned selliselt, et neid oleks võimalik inimese moodi hooldada, no näiteks et aknaid ka pesta saaks? Paistab et mitte, vaadates kui palju on selliseid aknaid, kus võib omal naba paigast tõmmata juba üksnes akna juurde kohale jõudmisega.

Hakkad siis pesema. 4m teleskoopvarre otsa kõigepealt mopp, sellega küljele küünitades aken märjaks. Samal ajal tasub kerelihased kõvasti selja ümber kokku tõmmata, aga sellegipoolest on tunne nagu selg annaks kohe-kohe prõksuga otsad, kui vett täis pesuri koos varre raskusega küljele kallutad, ise köiel stabiilsemat asendit otsides. Aken märjaks tehtud, asendad mopi kummiliistuga, tõmbad akna kuidagimoodi kuivaks. Liistu puhtalt aknalt ära tõstes tilgutad puhtale aknale korraliku seebivee rea.
...#%¤Q£!!1...
Üritad mitte kuuldavalt ropendada. Võtad uuesti vette kastetud mopi ja küünitad jälle küljele, hammastega selga paigas hoides. Aknad on kõrged, ühte akent tuleb neljas osas pesta. Korrusel on kolm akent, õnneks mitte kõik 4m kaugusel ja õnneks on aknaraam tubli 1,5cm paks ja sellest saab end lähemale tõmmata. Päike kütab auhinnatud arhitektuurisaavutus-klaaskuubikut, õhk sai otsa esimese paari minuti jooksul ja ülejäänud tunnid tuleb hingamise asemel läbi sõõrmete pressida kuuma tihket tolmusegust süsihappegaasi. Aeg-ajalt käib akna taga mõni kontoritöötaja küsimas "ega sa kõrgust ei karda?" Kohalikud ehitajad kommenteerivad, et paistab päris "mugav" töö. Keegi teeb pilti hetkel kui sa pea alaspidi, higimull otsa ees, vastasseina küünitad. Püüad hingata ja mitte närvi minna, võimalikult vähe ebavajalikke liigutusi teha.

Ülemus ütles, et siin firmas ainult sellised aknad ongi. Et alumisi aknaid võib koolitüdrukud pesema võtta odava raha eest.
Mõnikord tahaks me kõik olla koolitüdrukud...

Esimene aken saab pestud. Võtad hetke hingamiseks, sirutad selga, vaatad alla, et kui palju neid korruseid oligi... Kaheksa sellist veel?!

Alla jõudes oled värske õhu eest kogu maailmale tänulik. Iga järgmine kord on tunne, et õhk pole kunagi nii hästi maitsenud. Ometi on see selle töö puhul suhteliselt tavaline päev. Pigem on tingimused väga head, on ju saanud seda tööd tunduvalt kuumemates ja mürgisemates kohtades teha, gaasimask peas ja kaitseülikond seljas, aga siis ei tundunud see kunagi nii ebamugav. Ilmselgelt olid tööülesanded ja seltskond nauditavamad.

Päeva lõpuks aga oled ikkagi õnnelik - vähemalt ei tööta kontoris. Vähemalt oled head vormis. Vähemalt oskad hinnata värsket õhku ja hetki, kus päike lagipähe ei paista...