Elu Eestis ja Kõrvemaal

Olen nüüd mõnda aega Eestis tagasi olnud. Tuleb tunnistada, et juba aastaid pole Eesti puhkamiseks nii tore koht tundunud! Täiega naudin, et kõik on tuttav ja ma tean, kus midagi toimub ega pea igale poole gps-iga liiklema. Tallinn tundub nii vaikne! Koju jõudes võtsin esimese asjana kapist magamiskoti ja mati, viskasin tuppa pikali ja nautisin, kuidas hämarduvas linnas on vaikne! Ma elan praktiliselt kesklinnas ja õhtuti ikka mõned autod sõidavad, aga see vaikus siin on hoopis sügavam, kui Helsinkis Keha I ääres elades kunagi võimalik oleks.

Tuttavaid näha on ka imeline, eriti kui terve suve on saanud piinelda seltskonnas, kus kellegagi mitte millestki rääkida pole. Kurtsin Soomes elades Svenile pidevalt, kuidas mu suurim stressifaktor on see, et mul ei ole kusagil oma inimesi. Selliseid, kellega saaks rahus mina ise olla, kellega võib arutada oma unistusi, ilma et ebatraditsiooniliste maailmavaadete pärast hukka mõistetaks. Nüüd tundub, et need inimesed on kogu aeg täiesti olemas olnud ja et mõni neist on kohe kindlasti suurem väärtus kui Soomes raske raha teenimine. Mõnel õhtul tunnen ma end matkaplaane arutades nii rikkana nagu oleks äsja vähemalt maja ostnud...

See suvi (ja sellele eelnenud kolm aastat) on hakanud väärtusi paika loksutama. Ma ei taha enam teha pikki tööpäevi maandamata riskidega keskkonnas. Ma tahan jõuda pärast tööd sporti teha, vabadust töötada vähemalt enamus päevadel ilusa ilmaga, turvalises keskkonnas ja muidugi oma lõbusaid ja toetavaid inimesi. Ja kui lühemad tööpäevad peakski tähendama väiksemat palganumbrit siis olgu see nii, vähemalt on mul päris elu. Praegu see nii on ja ma olen köietööd jälle nautima hakanud ning oma motivatsiooni üles leidnud.

Tegelikult oli mul Eestisse tulles aga plaan oktoobri lõpuni puhata. Plaan oli natukeseks metsa kolida, matkata Aegviidust Altjale, see on umbes 75km. Kuna ma aga ootamatult tööle sattusin ja viimaseid häid tööilmu peab ära kasutama, siis nii palju vabu päevi kohe võtta polnud. Jalutasin siis Aegviidust Peterburi maanteele Loksa teeristi, umbes 30km. Alustasin õhtul kl 19 paiku rongijaamast kõndimist ja matkasin läbi tiheneva pimeduse Jussi nõmmele. Seal panin keset lagedat telgi püsti, küünlad põlema ja nautisin hetke pimeduses kogunevate sookurgede häälte, tatrapudru ja villase kampsuni lõhnaga. Öösel oli taevas selge ja et sealkandis valgusreostust ju üldse ei ole, oli vaade taevasse...noh...kirjeldamatu!

Hommikul Loksa tee bussipeatuse poole minnes tuli korraks meelde küll, et mingi jutt nagu oli matkatee ümber tõstmisest kuhugi poole, aga ühtegi sellekohast silti mulle ette ei jäänud, ka RMK äppi GPS näitas vana rada Liiapeksi kaudu. Läksin siis ikka seda vana teed mööda. Rada oli veel halvemas korras kui ma mäletasin, pole ime, et maaomanikud seda kasutada ei luba, puhas mudamülgas mitu kilomeetrit järjest. Saapad olid õnneks uued ja vett läbi ei lasknud nii et mul oli suva, saigi otsemat teed Loksa teeristi.

Hea meelega oleks Võsu poole edasi liikunud, aga jäägu see siis järgmiseks korraks.

Kõrvemaa puhul on kummaline, et ma pole seal kunagi mitte ühtegi looma näinud! Sattusin esimest korda sinnakanti 14 aastasena ja sestpeale (see teeb siis juba 16 aastat! omg!) olen pidevalt käinud trenni tegemas kas rattaga, suuskadega, jalgsi, autoga läbi sõitnud, korduvalt ööbinud ja mitte kunagi mitte ühtegi looma kohanud! Jälgi samas on küll, ju nad siis peidavad ennast ebatavaliselt hästi või on terviseradade aktiivse liikluse poolt ära hirmutatud.