Nüüd, olles juba poolest septembrist vaba inimene ja elades peaaegu et profisportlase elu (loe: tööl eriti ei käi ja tegelen trenni ja taastumisega), kasutasin kohe juhust ja regasin end kahepäevasele Suunto Gamesile ära. Natuke kõhklusi ikka oli, et äkki olen viimase aja päevakute edust ära tõusnud. Päris mets on ikka hoopis teine teema kui linnaorienteerumine ja parkmetsad, kus kõik punktikohad ammu peas. Viimase registreerimispäeva õhtul sai siiski end värisevate kätega kirja pandud. Võistlus toimus Valgehobusemäel, Kõrvemaa lõunaosas. Kuna see on nii mugavalt Aegviidu lähedal, siis otsustasin rongi+rattaga kohale sõita ja ööbida telgis Mägede lõkkekohas.
1. päev 6,1km, aeg 01:20.24
Hommikul hakkas kohe kerge ärevus üles kruvima. Nii palju aega on viimasest võistlusest möödas, üle 10 aasta! Minu orienteerumisvõistluste kirkaimad hetked jäävad ajastusse, kus meile tuntud plastkempsusid polnud veel leiutatud. Selle asemel kaevasid korraldajad maasse kaks pikka renni, üks meestele, teine naistele ja ümbritsesid need prügikottidest seintega. Kummalgi pool mahtus siis lahedalt neli-viis inimest üksteise kõrval kükitama. Mõni aasta hiljem tekkis uuendatud versioon - rennidele asetati puidust kastid prill-laudadega, ikka neli viis tükki kõrvuti, et oleks võimalus kempsus istudes oma konkurendiga raja detaile arutada. Tänapäeval kõlab täiesti mõeldamatult, siis aga oli tegu täitsa tavalise iga-nädalavahetuse-asjaga.
Jõudsin kohale mõni tund enne ametlikku võistluskeskuse avamist. Kõik nägi üsna tuttav välja, võistluskeskus nagu muiste. Istusin kohvikusse raamatut lugema. Tunnike enne starti vahetasin riided, käisin vetsus ja hakkasin stardi poole sörkima. Start oli esimesel päeval lausa 2km võistluskeskusest eemal, paras maa et rahus sooja teha.
Kui vanasti olid kõik konkurendid tuttavad, siis praegu ei tea ma ju kedagi ja selle võrra oli stardis ka rahulikum. Starti lasti esimesel päeval 3min vahedega. Muidu ikka vaatad, kes su ees või taga on, et metsas kohtudes teaks, kas jõudsid järele või saadi sind kätte ja minu puhul toimis see vanasti sooritust halvendavalt. Nüüd olin ainult mina ise - see tunne tuleks meelde jätta ja seda hoida!
Stardist sain ilusti minema, kaardiga harjumise probleeme polnud, kõik oli kohe mugav ja selge, kuigi viimasel ajal pole 1:10 000 mõõtkavaga jooksnud. Detailselt etappe kirjeldama ei hakka, aga üldjoontes võib öelda et mida edasi, seda rohkem olin ma enda peale pahane, sest vigu ikka lipsas sisse, mõned lausa lollimad kui teised. Kusagil eelviimases punktis mõtlesin küll, et metsa ronimine oli juba iseenesest suur viga, sest ma ilmselgelt ei ole suurte võistluste jaoks valmis. Ühtlasi hakkas selleks ajaks ka jaks otsa saama, sest olin 6km rajal juba üle tunni metsas olnud ja sellist asja päevakutel ikka naljalt ei juhtu.
Finišisse jõudes nägin, et kaartide kott on tühi ja tulemusi ka pole. "Nojah, eks nad ole juba ära korjatud, ilmselt on teised juba ammu koju läinud", mõtlesin nukralt. Läksin pesema, tuiasin ringi, lõpuks julgesin telefonist online-tulemusi vaadata, noh et kui palju ma siis viimasele alla jäin.... Olin esikohal!!! :D Tulemuste lehte polnud veel välja pandud. Kaartide kott oli tühi, sest keegi polnud enne mind finišeerunud! Kuidas see võimalik on?! Nii õnnelik olin korraga :D Samas ikka parajalt uskumatu lugu, misasja need teised seal siis ometi tegid, kui minul jäi aega suure ringiga mööda valesid teid punktidesse joosta? Kokkuvõttes olin siis päeva lõpuks 6min teisest kohast ees.
Telk järve äärde püsti, tatrapuder ja tuttu ära.
Hakkas juba vana hea ärev võistluse tunne tulema. Tõrjusin neid mõtteid ja mälestusi, suuremat edu ju need mulle N16 klassis ei toonud...
Esimene päev oli välja toonud mõned tüüpvead. Näiteks suunaetapid on nõrk külg. Aega läheb suuna peale panekuks ja liikumisel kaldun ära, lastes end mõjutada pinnavormidest või kergemini joostavast taimestikust. Selle teadmisega püüan suunaetappidel rahulikum olla ja pigem lähtuda reljeefist või muudest orientiiridest, sest ega ma ju ööga pole seda asja iseenesest selgeks harjutanud.
Rada tundub kuidagi tiba raskem, joonorientiire on punktide läheduses vähem kui esimesel päeval. Teen 6min viga tihnikus asuva soo leidmisega teiste soode vahel. Jälle seesama suunaetapp, kus oleks tulnud väga rahulikult võtta! Tuleb tunnistada, et soov esikohta kaitsta pani vist ikka pinge peale, sest rumalaid vigu oli teisigi. Kui ma viimasel ajal päevakutel olen jube rahul selle kindlusega, mis ma olen saavutanud (lihtsalt teen oma jooksu sõltumata ümbritsevast), siis siinkohal ma jooksin rohkem endast väljas kui oma peas ja kaardil. Õnneks suutsin seda mõned punktid enne finišit teadvustada ja silmaklapid pähe tõmmata ning hakata kaotatut hambad ristis tagasi jooksma. Lõpu ma tõesti pressisin nii kiiresti kui suutsin kõigist tõusudest otse üle. Finišikoridoris polnud midagi juurde panna, pilt eest udune ja külmavärinad. Kaardikotis oli üks kaart - enesetunne läks veel halvemaks. Tulemusi jälle polnud nii et ma ei saanud teada, kui palju ma talle kaotasin. Täiesti emotsioonitult ja üliväsinult üritasin end puupüsti täis duširuumis veidi kasida. Keegi kirus seal parajasti kuidas tal halvasti läks: "No see on see, kui pole KOLM NÄDALAT võistelnud!" Mul läks tuju natuke paremaks, äkki ma polegi nii mõttetu orienteeruja. Piilusin ettevaatlikult online-tulemusi. Teine tulemus, viis minutit kaotust. Samas 6min võitu esimesel päeval ehk päästab, kui nüüd keegi teine ei üllata?
Mõni tund pingelist ootamist ametlike tulemusteni ja saingi lausa kaks korda poodiumile! Esimese päeva võitja! Ja Suunto Games 2017 N21B klassi võitja! Juhei! Nii tore :) Ma ei mäleta, et ma üldse mitte kunagi oleks saanud esimese koha. Alati olin teine. Ja nüüd pärast 10aastast pausi kohe esimene! Sellist comeback´i poleks uneski oodanud. Peab rahul olema ja jätkama!
Auhinnad olid ka head - Suunto müts/sall, 20 euri matkaraha ja sokid. Ei mingit mõttetut nänni ja metallikola kapi peale tolmama. Matkaraha läheb nüüd kohe kasutusse uute jooksujalanõude soetamisel, profisportlase elu noh, kui tööd pole, tuleb üritada auhindadega varustuse vajadused ära katta :D
Aitäh Suunto ja Joka klubi selle toreda võistluse eest!
No comments:
Post a Comment