Kuidas me ei käinud Puhatu rabas

Iga kord kui ma satun matka planeerides teiste blogidesse, tundub nagu kõik elaksid mingis ideaalsete suhete ja õnnestunud ettevõtmiste maailmas. Seltskond parimaid sõpru, täiuslik teineteisemõistmine, plaanipäraselt kulgenud marsruudid, lõpuks on kõik rahul ja lähevad naeratus näol laiali, et hakata samal õhtul õhinaga järgmisi matku planeerima...

Päriselt?! Keegi käib tõesti kogu aeg niimoodi matkamas? Ja veel oma elukaaslasega??!
Keegi ei unusta kunagi asju maha? Keegi ei mõtle vastastikku tigedaid mõtteid stiilis:"Kuidas ma üldse sellise otsa sattusin?" Keegi ei pea oma plaane muutma ja tagasi pöörama?

Teate, ma tõesti ei usu. Ma tahaks loota, et enamus matku jäetakse enda teada ja unustatakse ja need vähesed kirkamad hetked satuvad Internetti normaalsetele inimestele illusioone tekitama. Okei, võib-olla inspireerima ka. Aga tasakaalu säilitamiseks panen ma kirja ühe tüüpilise matkakirjelduse neist kordadest kui meie otsustame elukaaslasega veidi kvaliteetaega veeta...

**** 



Ida-Virumaa kant oli meil juba väga kaua plaanis, peamiselt tundis selle vastu suurt huvi härra Mees isiklikult. Ammu olime tahtnud proovida ka ise räätsasid meisterdada ja nendega rabas liikuda. Mõeldud. Ida-Võlumaal ju suuri rabasid jagub, võtsime plaani Puhatu. Ei midagi ülemäära ambitsioonikat, kerge kolmepäevane jalutuskäik, kuhugi ei pidanud ilmtingimata jõudma ja varuplaane päevade lühendamiseks oli piisavalt.

Reaalsus:
Jõuame esimesele laagriplatsile. Süüa tegema hakates avastan, et keegi on kenasti kotti pakkinud poti, priimuse ja tulemasina, aga sealtsamast riiulilt jätnud võtmata gaasipurgi. Eks ma olen ise süüdi, et varustusekontrolli ei teinud. Hingan, veenan ennast, et tegu on vahva väljakutsega olla järgnevad kaks päeva põhimõtteliselt söömata. Õhtusöögiks närin mõned pihlakad otse puu otsast.

Hommikul vaatan ilmateadet, mis lubab kena poolpilvist kuiva ilma 5 soojakraadiga. Poole tunni pärast hakkab laia lund sadama ja sajab kogu päeva kuni selle hetkeni kui me tagasi bussi peale jõuame. Loomulikult ei ole me kumbki sellega riietusevalikul arvestanud.

Esimese lombi juures avastab mees, et sügisene rabamatk võib tähendada, et jalad saavad märjaks ning et kaitseväe saapad ei pruugi olla sama vettpidavad kui kummikud.

Esimese mudase võsa ääres laseb härra kuuldavale rea mehiseid möirgeid ja teeb teatavaks, et märgade jalgadega küll mingit matkamist toimuda ei saa ja tuleb tagasi minna. Enda kaitseks võin öelda, et vaest meest ei veetud vägisi sellisesse ikaldusse, vaid juba kodus sai ausalt ära räägitud, et see ongi selline mets, kuhu karu ka ainult sitale käib. Siis sobis.

Otsustame mõlema närve säästa ja rahulikult koju tagasi minna, muidu saab mõni veel metsatrauma ega julgegi enam õue jalga tõsta. Jalutamine iseenesest on mõnus, eriti kuna nüüd saab seda reipas tempos mööda teid teha. Vaene mees niiviisi muidugi ei arva ja näeb välja nagu ta oleks mingitel segastel asjaoludel koletu eksituse tõttu metsa sattunud. Kolm kilomeetrit bussipeatusesse oleks äärepealt saatuslikuks saanud, napilt vedas välja.

Mõni matk on kohe selline, et kirkaim hetk on tagasiteel bussi istumine. Mees on kenasti omas elemendis. Istub soojas. Mul ka muidugi süda rahul, et nüüd inimesel ometi hea olla on.

Mõtleme, et peaks Islandile sõitma, seal on geisrid, mees saaks rahulikult soojas vees lamada. Mina saaks ümber geisri matkata. Mingi ühistegevus ikkagi.



Nagu pärast iga sellist "vahvat seiklust", annan endale pühalikke lubadusi elupäevade lõpuni üksi matkata. Meenuvad need fantoompaarid, keda aeg-ajalt mägedes kohanud olen, mõned 70-aastased vitaalsed pensionärid käsikäes tipu poole rühkimas... Võimatu. Selliseid imeinimesi ei ole olemas, küllap nägin väsimusest viirastusi. Ja hallutsinatsioonide nägemisest ei peaks endale ebarealistlikke ootusi tekitama, eks.



****

Selline matk siis seekord. Või noh...taaskord. Tavaline värk.

Palju õnne kõigile, kes arvavad, et nad hakkavad oma elukaaslastega romantiliselt looduses aega veetma!