Millegipärast hakkasid asjad hirmsasti viltu vedama kohe kui ma oma Norra-Rootsi road-tripilt Eestisse tagasi jõudsin. Tundus, et kõik töötab lausa jaburuse tasemel vastu mu heale plaanile Eestis suvel tööd teha ja seejärel rõõmsal meelel oma seitse asja kokku pakkida ja Rootsi kolida. Umbes teisel kodumaal viibitud päeval (olulise tööotsa alguse eelõhtul) kukkusin wakepargis selja nii põhjalikult tagurpidi, et jalad käisid selja tagant vastu pead ning mu edasised nädalad olid hetkega sisustatud kõval pinnal selili lamamisega. Tööle sai siis sellega kriipsu peale tõmmata veel enne kui töö üldse alata sai. Pean tunnistama, et mõningatel harvadel juhtudel ma täitsa igatsen, et mu töö sisaldaks vähem ronimist ja rohkem arvutit ja kirjutuslauda. Vähemalt ei oleks sissetulek nii palju sõltuv füüsilisest vormist.
Mõni päev enne ärasõitu viisin bussi töökotta kontrolli - väike loks tundus roolis olevat. Peaaegu et ei olekski viinud, sest probleem tundus nii tühine, aga noh, igaks juhuks... Tulemus - roolilati vahetus ja valus auk pangaarvel.
No tuli ikka tunne küll, et võib-olla ei peaks üldse kuhugi minema.
Tunne süvenes, kui paar tundi enne laevale minekut suutsin võtmed ära kaotada ja end maja ukse taha jätta. Päevane aeg, kedagi pole kodus ja uksest keegi ei liigu... Pärast pikka ootamist sain kojanaisega sisse.
Positiivse poole pealt sain mingi ime läbi E-kategooria load tehtud. Sõidueksam oli küll paras õudus. Kui ma ütleks, et sõitsin nagu naine, siis solvaks ma sellega ka kõige blondimaid naisi siin ilmas. Eksamil läbi saamine oli nii ootamatu, et tundus nagu universum ütleks sellega: "Säh, võta E-kati load, sa oled küllalt kannatanud."
No ja kui see Rootsi kolimise päev kätte jõudis siis polnudki esialgsest elevusest mitte midagi alles. Seitse aastat sai sellest päevast unistatud. Kuidas me võtame kogu oma Eesti elu ja pakime autosse ja sõidame koos õnnelikult selle ilusa looduse ja õnnelike inimeste keskele, et päris oma kodu hankida ja et mitte kunagi ei peaks enam ära tulema. Ja nüüd olen ma korraga oma asjade hunniku ja bussiga ja pean seda üksi tegema?! Pealegi veel mitte Norra vaid Rootsi, mis mulle suurt midagi ei tähenda. Kui ma vision boarde koostasin ja oma tuleviku minast märkmikute kaupa kirjutasin, siis SELLIST tunnet ma küll ette ei kujutanud. Rohkem nagu kuskile koonduslaagrisse oleks minek, kui enesetunde põhjal otsustada. Pean aga siinkohal jälle meenutama oma kunagist MMA treenerit Ott Tõnissaart, kes ütles kuldsed sõnad: "Kõik läheb plaanipäraselt, ainult mitte kooskõlas fantaasiatega."
Slussforsi on muidu 13h sõitu, aga mina kulutasin sellele kaks ja pool päeva. Nii juhtub kui iga paari tunni tagant tanklasse keerata ja meeleheitlikult otsida põhjusi, miks ots ümber keerata. Reaalselt vist lootsingi, et tankas jalutab keegi minu juurde, lohistab mu kättpidi Eestisse tagasi ja ütleb, et näe, siin on sulle tasuv ja huvitav töökoht ja sa saad kogu aeg oma kalli mehe juures olla. Ma vist jõudsin nende päevade jooksul kõigile sõpradele kurta, kuidas ma ei taha minna ja saada iga kord sama vastuse: "Ära mõtle vaid mine! Kui sa oled millestki nii kaua unistanud, siis peab proovima! Tagasi saab alati tulla."
Nii ma siis lükkasin ennast tasapisi tanklast tanklani ja püüdsin mitte midagi mõelda, sest ega seal peas midagi ilusat ei olnud, millest mõelda.
---
Slussfors. Hoovihm, 14 kraadi. Väravate asemel on veiste elektrikarjus ja hoovis on veel ühed uued töötajad. Kohustuslik vestlus, tulevad A ja P, kohustuslikud naeratused, lõunasöök. Veidi hiljem tassin läbi seenevihma asju bussist majja, klomp kurgus. Tõstan köögiasjad kastiga akna alla köögikapile. Aknast paistab kutsikate aedik. Üks karvapall sööb parajasti junni, teine samasugune avastab ta sabajupi ja sikutab raevukalt. Kutsikatest moodustub suur ja lõrisev karvapall, mis mööda aedikut ringi veereb.
Vaatan ja üritan mitte ulguma hakata. Kas oleks väga imelik see kast kohe tagasi bussi vedada ja minema sõita?
Otsustan lihtsalt nädal aega ära kannatada ja võimalikult vähe mõelda. Siis vaatab edasi.
Järgmisel hommikul treenime neli tiimi. Kell 6 on siin hea jahe.
Üle-ülejärgmisel päeval treenime ühe tiimi kahepeale ja oleme kogu päeva unised. Käime kutsikatega esimest korda rihma otsas jalutamas. Üks saab kogemata veiste karjusest voolu. Milline fantastiline esmakogemus jalutamisega!
Siin on imeline jõusaal! Keegi on sinna oma hinge pannud, tõeliselt kodune pisike saal, kus on kõik olemas, mis vaja. Nädala möödumist võib seal õhtuti ootamas käia küll.
---
Samas süveneb ikkagi tunne, et ma tahaksin päriselt ka oma elukaaslasega rohkem koos olla, mitte kogu aeg erinevates riikides ringi joosta. Aju on lausa nii palju pehmenenud, et peaaegu et tahakski seda 9-5 tööd ja valge aiaga maja... Neid asju, mille vastu ma olen siiani kirglikult võidelnud. Hirmus, mida vananemine inimesega teeb:D
Jaa, ma lubasin mitte mõelda!
 |
| Kõigil koertel on elekter majas, saavad õhtuti telekat vaadata |
No comments:
Post a Comment