Kuidas elu sinusoid on ning koerte austamisest

Ma ei tea, mis deemon see mu aju vallutanud on, aga mõnel päeval tunnen ma end siin ikka hirmus kehvasti. Eile näiteks ütlesin kõigile ära, et sõidan Eestisse tagasi, hakkan järgmise aasta bioloogia magistrantuuri astumiseks valmistuma ja harjutan stabiilse inimese elu. Sest hiljutised arengud isiklikus elus on tekitanud mu peas mingi nihke ja illusiooni, et ainult kontoritööd tehes ja Eestis elades on võimalik kellegagi suhtes olla. See omakorda on muutnud siinse töö täi-es-ti mõttetuks! Ei taha nagu oma töökaaslastele ka sellist ikaldust nagu ennast väevõimuga ringi vedav mossis töötaja (ehkki nad väidetavalt pole sellist asja märganudki). Või on hemoglobiinitase jälle langenud? Igatahes miski tekitab sellise tunde, et ei jaksa hingata ka mitte, saati siis veel koeri kantseldada.

Samas täna, olnud öö otsa magamata (sest akna taga elavad kutsikad on sellises vanuses, et ei lase magada), läksin tööle täiesti rõõmsal meelel, ei mingeid motivatsiooniprobleeme. Huvitav, miks ma eile selliseid asju ütlesin? Päriselt olin see mina või?!

Täna 18 koeraga välja minnes võttis Petter mu oma ATV peale ja rääkis põhimõtteliselt kaks tundi järjest nii huvitavaid asju koerte treenimisest! Näiteks kuidas koeri sirgelt jooksma saada ja mis abivahendeid selleks kasutada ja kuidas ta need avastanud on. Mind huvitavad alati iga koerainimesega suheldes nende treeningmeetodid, näiteks kas kasutatakse mingil määral periodiseerimist või erinevaid kiiruseid või muid inimeste ja hobuste treeningus kasutatavaid meetodeid. Ja muidugi palju infot nende konkreetsete koerte ja nende kommete kohta ning aretusliinide omadustest ja...ja...no nii huvitav oli!

Minu meelest on Petteri puhul hästi ilmekas, kui väga ta oma koeri austab. Mitte ei nunnuta, vaid võtab võrdväärse partnerina. Siin ei kohelda kedagi "nagu koera" ega ka kussutata nagu veidi totut väikelast. Kõigil lubatakse olla nemad ise ja arvestatakse isiklike omapäradega. Näiteks rääkisime Siggest, 11-aastasest juhtkoerast. Sigge on iseloomuga koer, mõned teised isased talle ei sobi. Lisaks peab Sigge tundma, et teda peetakse eriliseks, siis ta ka on eriline ja annab endast rohkem kui tema vanu vigastusi arvestades võimalik peaks olema.
"Näiteks arvan ma," ütleb Petter, "ei hindaks Sigge väga, kui ta peaks kutsikate tiimi juhtima."

... Kui armas :D

Pean tunnistama, et ma tahan väga oma kadunud motivatsiooni üles leida, sest sellest paigast siin on mul ilmselgelt palju õppida. Igaks eluvaldkonnaks.
Ning hooaja lõppedes sobiks kenasti ikkagi kooli ka minna.
...

Eile käis meil see kontroll, mis vaatab, et koerad oleks kenasti ja standardselt klanitud. Tegime muidugi seks puhuks kiire suurpuhastuse ja aedikute uuenduse. Kõik sai rekordkiirusel imekenasti korda. Ega siin enne ka muidugi absoluutselt midagi viga polnud, aga nüüd nägi kogu kennel välja nagu me oleks selle poollagunenud seisust ühe päevaga üles ehitanud :D Värske killustik üle hoovi ja puha... Kontrolli läbisime probleemideta ja kui ma võrdlen seda eelmise aasta Norra omaga, siis paistis, et nad ei püüdnud üldse millegi kallal noridagi. Eks esmamulje loeb palju, siin on see suurepärane, täiesti mõistetav, et siis ei kiputa mõõdulindiga kõiki nurgataguseid üle kontrollima.

Tähistamaks edukat kontrolli, sõime koos õhtust ja vaatasime Iditarodi 2016a filmi. Jah, mõnel päeval ma olen ikka üsna kindel, et sellest kõigest võib veel asja saada...

Lõpetuseks tahaksin jagada mõnda oma lemmikraamatut. Neid leiab veel aadressilt: https://m.facebook.com/johandeckmann/ ning deckmann.com