Jääkaru lasteaias ja muu igapäevaelu

Jääkaru on läheduses!! Olge väljas liikudes eriti ettevaatlikud!! Minge koos (aeglasema) töökaaslasega.

Siin on järsku hakanud asju juhtuma!
Kaks päeva järjest on jääkaru linnas käinud. Ikka täiesti kesklinnas, keegi postitas video, kus karu nuuskis baari akna taga ja jalutas seejärel rahulikul sammul mööda jalakäijate tänavat alla poe poole, aeg-ajalt video tegijale silma vaadates.

Karu aeti muidugi helikopteriga minema, aga ilmselt mitte piisavalt kaugele, sest järgmisel hommikul jalutas ta kooli ja lasteaia ümber. Kahjuks ta ei teadnud, et oli laupäeva hommik ja väikseid snäkke ei toodud sel päeval välja. Jälle peletati näljane mõmm minema, seekord kaugemale. Plaan oli lausa ta uimastada ja päris kaugele ookeani äärde viia, aga selleks puudus Sysselmanni helikopterimeeskonnal võimekus, sest olid jõulud ja õiged karuspetsialistid puhkusel. Nii et karu jäi eilse õhtu seisuga neist Bjørndalenisse. See hütirajoon pole kõige parem koht, sest sealt võib ta mitut eri marsuuti pidi jälle linna tulla.

Linn on elevil, kõik postitavad pilte karujälgedest oma maja ees. Esimesel ööl jõudis karu reaalselt kogu linna läbi käia, igal pool olid jäljed. Isegi värskeltfreesitud suusarajal, hooldusmees oli vihane ja palus edaspidi kõigil, kes sellisele vandaalitsemisele peale satuvad, karu rajalt minema ajada :D

Mina elan linnast väljas, seega pole mõtet küsida, kas ma karu nägin. Enam ma kodust ilma relvata jala linna ei lähe ja jooksmiseks sõidan autoga jõusaali juurde, pargin auto ja jooksen linnas oma tiirud ära. Püstolit ikka 20km jooksuringile tassima ei hakka, vähemalt mitte selles treenituse astmes, mis mul praegu on. Mul on iga gramm arvel :D

Teiseks oli meil täna hommikul mingi veider lillakas valgus lõunataevas. Pööripäev on möödas ja nüüd läheb suurte hüpetega valgemaks. Kurb. Nagu ka Tromsøs, möödus see pime aeg ootamatult kiiresti. Päikeseni ja isegi päevavalguseni on siiski veel kaua aega. Esimesed 1:04 tundi videvikku (civil twilight) on meil 30. jaanuaril ja päike tõuseb kusagil mägede taga 16. veebruaril.

Ma ei viitsinud ise kaameraga välja minna, aga umbes selline ta oli nagu nannaborgeni pildil

Homme on esimene päevamatk. Selline, kus läheme lõunapausile iglusse ja veedame ikka reaalselt terve päeva väljas. Naljakas mõeldagi, et eelmisel aastal Rootsis olid need päevamatkad nagu mingi tüütu väike pudi-padi, mis anti jumal teab kelle juhtida, saaks aga kaelast ära. Siin oota nagu hingeõnnistust, et midagi pikemat teha saaks. Mu lemmik juhtkoerad on praegu väga mõnusas vormis, eile tegime poolepäevamatka ja tiirutasime igal pool jõe peal, möödusime ohutult kahest tiimist ja suurest põhjapõdrakarjast ja mu tupsukesed olid nii tublid! Seda on raske sõnadesse panna kui palju armastust tekib järsku nende karvapallide vastu, kui nad nii kenasti käsklusi kuulavad, et neid saab meetri täpsusega juhtida sinna kuhu vaja!

Maratonitreeningutes on mul käsil senini kõige suurema mahuga nädal. Plaanis oli lausa 84km, mul päris nii palju vist ära ei tule, aga 70 kindlasti. Tänane jooks on veel tegemata, näis palju ma välja vean.

Just praegu postitust kirjutades tuli teade, et karu jalutab nüüd lennujaama taga ringi. B elab sealsamas 100m kaugusel, huvitav, kas koerad olid väljas ja ütlesid talle, et karu tuli? Vaene mõmm, ta raiskab nii palju energiat ja leiab nii vähe toitu siin kolades. Juba kolm-neli päeva kindlasti (võib-olla veel kauem) on ta siin piirkonnas, kus ta ilmselt midagi söönud pole. Loodetavasti aidatakse ta ruttu kuhugi heasse hülgejahikohta.