17. juunil oli aastapäev. Terve aasta päevast, kui me tegime sellise küsitava sammu nagu Svalbardi kolimine. Nüüd on siis terve aasta nähtud nagu ma tahtsin, aga minema kolimise asemel tähistasin ma aastapäeva hoopis uue töö leidmisega. Uue vana töö kui täpne olla - olen tagasi kõrgtööde juures. Praegu värvin tõstukilt u 15m kõrguseid kütusemahuteid. Vahelduseks on väga tore jälle teha midagi füüsilist ja sellist, kus näed oma töö tulemust. Koerasita korjamine selline töö ei ole, sest järgmine päev on olukord jälle samasugune. Värvimine on selles suhtes äge. Üldse kõik need aspektid kõrgtöö juures, mis mulle varem närvidele käisid tunduvad nüüd, pärast paariaastast pausi, täiega toredad. Nüüd järsku ei ole mul mitte midagi relakatolmu ja värviauru sissehingamise vastu :D (mul on küll mask peas aga ikkagi). Ma nii naudin praegu, et töö väsitab ära ja et lihased jäävad kangeks ja et iga päev peab mingit oskust rakendama ja pead kasutama, mitte niisama kennelite vahel ringi vaaruma. Ehkki ma tean, et mingi aja pärast hakkan ikka giiditööd igatsema.
Kuna me aga siin Svalbardis teatavas mõttes praegu lõksus oleme, siis on väga sobiv sisustada aega selle ehitustööga, mis ka midagi sisse toob, selle asemel et üritada meeleheitlikult kuhugi kennelisse tööd saada, et lõpuks ikkagi teha neid igavaid lühimatku samadel radadel. Ma ei näe Svalbardis koeragiiditööks mitte mingit potentsiaali ja unistan umbes 23898 korda päevas mandril elamisest. Näiteks Nord Tromsi maakonnas kusagil mägede vahel... Või isegi lõuna pool, peaasi et saaks vähemalt kolmepäevaseid matku juhtida. Ma ikka loodan leida selle koha, kus on mitu head asja koos ja makstakse normaalselt ning samas saab kogu hooaja veeta matkal olles. Novembrist jaanuarini kolme-neljapäevastel ja hooaja lõpuni kuni 10-päevastel. Ja kus on head töökaaslased. Ma olen kindel et veel mõni selline koht eksisteerib, sest ühest niisugusest me ju juba sügisel loobusime Svalbardi kasuks. (Ma siiani vaheldumisi kirun seda otsust ja samas mõtlen et oli ikka hea ka, sest muidu mul olekski jäänud see idealistlik väär unistus Svalbardist kui ideaalsest kohast kelgukoertele ja ekspeditsioonigiidile.)
Nii, ma nüüd loodan et universum loeb mu blogi ja täidab selle soovi kui koroonamõjud läbi on.
Kokku olin siis täpselt kolm kuud töötu. Kuna ma olen alati hooajalist tööd teinud, on see tavaline, et periooditi on palju vaba aega. Samas pole kunagi juhtunud nii, et ei teaks millal uuesti tööle saab või kas üldse... Selles mõttes oli huvitav periood. Palju uusi mõtteid ja emotsioone ja tõdemusi ja ka tegevusi kahtlemata. Mul on tavaliselt alati mingi visioon tulevikust või plaan, mida järgida. Nüüd pidin oma mugavast eesmärke täis märkmikute maailmast välja tulema ja tõdema, et päev korraga on absoluutselt täiesti okei elada. Reaalselt ei olegi hullu midagi, kui su ainus põhjus voodist üles tõusta on lõunasöögi õigeks ajaks valmis tegemine. Poleks kunagi uskunud.
Jooksmisest...
Jooksmist ei ole toimunud, sest millegipärast jäin ma järjest aeglasemaks ja nõrgemaks ning lõpuks jaksasin ainult 100m korraga joosta, siis läksid jalad krampi ja pulss 150 peale. Nii et viimased kolm nädalat olen ma ainult kõndinud ja püüdnud päevas 10 000 sammu kokku saada. Arstil on käidud, kõik tundub korras olevat. Müstika. Teised inimesed arenevad iga trenniga, mina teen 9 kuud ja lähen ainult aeglasemaks. Hakkasin kodus jõutrenni ja HIIT-i tegema ja sellega tunnen küll iga trenniga arengut ja mõnus on ka. No mida iganes, järelikult pole vaja joosta. Praegu on tööl käimine veel nii uus asi kehale, et väga ei jaksakski palju trenni teha.
No comments:
Post a Comment