Matkagiidi tööst ja kolimisest

 

Olen siin viimasel ajal mägimatku juhtima hakanud. Eriti chill töö on! Nagu polekski töö. Eks kaasa aitab hea ilm ja see, et praegu on suuremas osas Norra turistid ja nemad ju mägedega harjunud ning giidile väga lihtsad matkakaaslased. Kõik vähesed välismaalased, kes siiani on matkale sattunud on kohe tunduvalt hädisemad. Eks ole näha, kuidas sellega läheb, praegu tunnen veel küll neid algaja giidi teemasid, ehk et ei tule selle peale, et mingit (minule) imelihtsat asja selgitada või kolme meetrisest jäälaigust üles minekuks astmeid teha, aga eks ma iga korraga õpin. Koertega oli ju sama alguses. Tundubki, et suur ja oluline osa giiditööst on arendada piisavalt hea intuitsioon, et tabada ära klientide võimekus ning siis anda vastavaid instruktsioone ENNE kui neil probleemid tekivad. Näiteks seletada juba all auto juures ära, et meil tuleb nüüd järsk nõlv lahtiste kividega või jõeületus, kus põlvini märjaks saate. 

Aga jah, nagu mainitud, siis ilm on ikka väga palju mu uuel tööl alustamisele kaasa aidanud, sest kõik inimesed on matkaga rahul, kui üleval on sellised vaated:
Tegelikult tuli see jalgsimatkade juhtimine väga ootamatult ja iseenesest. Ma ei ole kunagi plaaninud ega arvanud, et minust matkagiid saab, ma pean silmas siis ilma koerteta. Aga kui kutsuti ja universum nii tahtis, siis tuleb vastu võtta ja peab tunnistama, et see töö tundub palju stressivabam ja paremini tasustatud ning mis peamine - füüsiliselt mõnusalt aktiivne. Seda ma ikka täiega naudin praegu, et töö reaalselt on mu füüsist parandanud. Koertega oli ikka see häda, et iga hooaja lõpus olin ma vormist väljas, sest töötunde oli nii palju et trenni eriti ei jõudnud, aga samas olid need tunnid täidetud seismise või aeglaselt ringitolgendamisega, mis lihtsalt väsitab hullupööra, aga ei treeni suurt midagi. Kui just kaklevaid koeri ei lahuta või lahtipääsenud kelgu järel ei jookse, siis miski muu ju väga pulssi ei tõsta. Ja selliseid ajaviiteid ei tule õnneks nii tihti ette et sellest vormi paranemist võiks loota, küll aga oli igal talvel vaja koos klientidega ohtralt küpsiseid ja grillvorste süüa igal jumala matkal! See oli natuke häiriv faktor minu jaoks ja asi, millele ma pidevalt mõtlesin ja pidin mingeid skeeme leidma, et trenni teha.

Aga regulaarne mägede otsa ronimine on mu kardiovaskulaarsele võimekusele lihtsalt imet teinud! Võib-olla on asi ka neis vitamiinides, mida ma nüüd võtma olen hakanud, aga enesetunne on võrreldes kevadega ikka kirjeldamatult palju parem. 

***

Teemavahetus.

(Sest kui ma siia korra kuus kirjutama tulen, siis tuleb juhust kasutada ja kõik uudised kirja panna...)

Kolisime kümneks päevaks hotelli, sest majaomanik tuli Svalbardi suvepuhkusele ning elab praegu meie majakeses. Selline veider leping ongi, jah. Eriti ei kurda, sest esiteks ma ju armastan kolimist, asjade pakkimist, organiseerimist ja maja viimse nurgani puhtaks pesemist. Nüüd sai see kõik tehtud ja boonusena ei pea me isegi päriselt välja kolima, vaid saame oma puhtasse ja paremini organiseeritud majja varsti tagasi minna. Ja väike elumuutus on alati tore. 

Ma olen lõpuks rahu teinud selle faktiga, et ma siin Svalbardis nüüd määramata ajaks elan ja ei otsi enam paaniliselt tööd igal pool mandril. Mis seal ikka, võtan päeva korraga ja vaatan kuhu elu viib. Mul vist tekitas kõige suurema vangistatuse tunde see mõte, et äkki me ei leia enam kunagi kusagil mujal tööd või ei sobitu enam normaalsesse ühiskonda ja kolimine läheb järjest raskemaks vms pseudoprobleemid ja siis ma ärkasingi igal hommikul mõttega kui väga ma seda elu siin vihkan. Aga enamik inimesi ei jää siia nagunii kauemaks kui viieks aastaks, sest selle aja peale kas leidub mandril mõni töö-või elukoht või juhtub midagi, mis sunnib ära kolima. Ma arvan, et ega me ka siia igaveseks ei jää ja varem või hiljem tuleb see kolimine ilmselt kuidagi orgaaniliselt ja omal õigel ajal. Ja suure tõenäosusega on mul siis juba isegi kahju ära minna. Nii et ma lihtsalt ei mõtle enam kõigele miljonile toredale asjale, mida ma saaks samal ajal kusagil mujal teha ja püüan keskenduda neile kolmele-neljale asjale, mis ma siin saan teha :D Võtame seda elu õppetunnina, eks!

Siin hostelis, kus me elame, on igas WC-s erinev koomiks! Nii põnev, mul on missioon nüüd need kõik üles leida!
Vaade köögiaknast

Mu töökaaslane läks juuli lõpus puhkusele ja sellest ajast peale olen tema üheksat koera kantseldanud. 

Texas

Bjørndalen oli veel eelmisel nädalal niiiii roheline! Korjasin isegi purgitäie seeni ja panin marinaadi.