Kui ma Svalbardi kolisin, siis esimesel suvel olin karude osas ikka päris üliettevaatlik. No ikka väga tihti vaatasin ringi ja selja taha isegi kui oli tegu piirkonnaga, kus ei ole suur tõenäosus karudega kohtumiseks. Veits kõhe oli. Siis tuli polaaröö, loomulik et siis on enamik inimesi veel ettevaatlikumad, ma ka muidugi. Ühtegi turisti ei lasknud kuhugi künka taha üksinda pissile ilma, et oleks enne üle kontrollinud.
Aga nüüd kui järgmine suvi kätte jõudis tuleb tunnistada, et ma mingil ajal nagu ei uskunudki enam et meil siin karusid ka elab. Polnud ju pikalt ühtegi karu kuulda ega näha, lisaks kolisime linna ja tekkis selline mugav võltsturvalisuse tunne. Linnast väljas käisin ikka muidugi mõlema relvaga ja kõik turvarutiinid olid paigas. Mõtlesin läbi, kus pool relv on ja kus varumoon ja visualiseerisin mitu korda matka jooksul relva haaramist ning ei lasknud turiste kontrollimata kohtadesse enne mind, aga lihtsalt mentaalselt oli palju lõdvestunum ja enesekindlam suhtumine. Ja muidugi ka see fakt, et alguses me elasime Adventdalenis, 1,5km kaugusel linnast, kus me loomulikult mõtlesime iga kord üle õue WC-sse minnes või linna kõndides karumõtteid.
Aga nüüd me elame linnas. Seoses sellega et Job siin surma sai, oleme mõtlema hakanud kui petlik see "linna"turvalisus on. Kui ma läheks matkama, siis ei paneks ma ju telki otse rannikule. Ma ei teeks oma magamiskohas süüa. Ma vaataks ringi kui kuskile minek on. Praegu elame me otse rannikul, 15m ookeanist, hoiame toitu rõdul, magame tihti uks ristseliti lahti ja vähemalt mina pole välja minnes küll mitte kordagi isegi poole ajurakuga mõelnud, et vaataks ka mis nurga taga toimub. Sest me elame linnas ju! Kujutame ette, et asustuses ja teiste inimeste juures on turvaline, aga tegelikult kulub jääkarul üle fjordi ujumiseks 30 min ja teisel pool fjordi on igal suvel mõni karu, viimaste päevade põhjal saaks öelda, et lausa igapäevaselt. Lisaks on koroona tõttu pikalt nii vaikne olnud.
Selle kämpingu osas, kus õnnetus juhtus olen ma ka üks neist inimestest, kes peab nüüd vajalikuks tagantjärgi tänitada, et "ma olen alati mõelnud, kuidas see lubatud on". Nagu see midagi aitaks... Ilmselt oleksin ise seal samamoodi telgis maganud, sest kui kõik teised seda teevad, ju siis on piisavalt turvaline. Kui ka tekib kahtlus, leidub alati keegi, kes on 30 aastat Svalbardis elanud ja rahustab su maha vana hea "seal pole kunagi karusid olnud" või "jääkarud nii ei käitu"-argumendiga. Aga ma olen ikkagi mõelnud, et see on natuke veider niimoodi lagedal väljal rannas telkida, koerad teisel pool maja. Samas, mida mina ka tean, no tõesti, mul pole muud kogemust ega infot, kui jääkaru ohtutuskoolitus ja seal öeldi, et "Mitte iial ei maga sa otse rannas ilma füüsiliselt üleval passiva karuvahita!!!"
Turvalisuse argument, et karusid seal kämpingus kunagi olnud ei ole, meenutab 2015 talve, kui kaks inimest keset linna laviinis surma sai. Lugesin kellegi blogist, kuidas ka mõeldi tagantjärgi, et eluilmaski ei läheks matkama sellise lumega nõlva alla! Aga majas elada selle nõlva all? Täiesti normaalne, sest "kunagi pole siin ju laviini olnud!"
See ei ole nüüd üldse seotud selle surmajuhtumiga, aga mulle tundub vahel, et mõned inimesed, kes on siin kaua elanud, on kohati natuke liiga ükskõiksed ja käituvad nagu nad oleks õppinud karulausujad. (Ma rõhutan: mõned, mitte kõik.) Nii mõnigi kord tundub neid lugusid kuulates, et tegu on kas Dunning-Krugeri efektiga või on jumal lihtsalt õnne jagamisega helde olnud, sest mõned situatsioonid on küll lausa kõrvakriipivad kuulata. No näiteks: Magati telgis ilma karuvahita, koertest kaugel eemal ja siis öösel ärkas loo jutustaja selle peale et "oli halb sisetunne" ja oh üllatust, tige karu jooksis täisgalopis telgi poole ning ainult potikaante kokkutagumine päästis ülejäänud telgis magajad...
Khm...!
Ma ei taha väita et nüüd KÕIK vanad Svalbardihundid on sellise suhtumisega, lihtsalt ma olen võib-olla huvitavate inimesega kokku puutunud :D Aga paratamatult on värskelt siia kolinud inimese jaoks segadust tekitav, kui koolitusel ja kirjanduses räägitakse ühte juttu, ning karukogemusega kohalikud väidavad hoopis midagi muud (no näiteks et suurema kaika pea kohal kandmisest piisab karutõrjeks).
See eelnev lõik ei olnud muidugi üldse seotud sellega et Job surma sai. Ma ei arva, et keegi otseselt selles süüdi on. Pigem pani juhtum mõtlema, et olukorda tuleb pidevalt ümber hinnata, sest karude käitumine võib muutunud kliima ja vähese toidu tõttu olla etteaimatamatu.
Siit saab surmaga lõppenud juhtumi kohta rohkem lugeda:
 |
https://svalbardposten.no/nyheter/jobbet-pa-campingen/19.12889
No comments:
Post a Comment