Möödunud pühapäeval loojus siin sel aastal viimast korda päike ja sobivalt oli samal päeval jääkoopa matk, kuhu ma assisteeriva giidina kaasa läksin. Matkasime koos toreda Poola paariga, kes olid küll üliaeglased, aga tundusid liustikul uudistamist sellevõrra rohkem nautivat. Need värvid taevas olid ka muidugi imelised! Endalgi oli tunne, et tahaks iga sekund pilte teha. Suht tegingi, kauaks seda valgust ikka veel on :D
Sel aastal on meie jääkoopahooaeg hiline, sest tavapärane koobas Larsbreenil on kehvasti ligipääsetav ja kohati lausa ikka veel põhjast märg. Seega oleme pidanud midagi muud leiutama ning jalutanud ringi naaberliustiku, Longyearbreeni sulaveekanalites. Need pole küll pealt suletud nagu koobas ega ka mitte 15m sügavad nagu koobas, aga põnevad siiski, eriti inimestele, kes pole kunagi sellisel liustikul käinud. Loodame, et viimaste päevade külmad ilmad on õige koopa siiski kasutuskõlblikuks muutnud ning järgmisel nädalal saame seda kasutada.
Samas on olnud äge mõningaid täiesti uusi koopaid avastada. Veidi kõrgemal mäenõlval on suviti mõned minikanjonid ja väikesed kosed, mis neid kanjoneid uuristavad ja meie õnneks on need sel aastal imelisteks koobasteks jäätunud. Kui liustikukoopad on nagu sulaveekanalidki tavaliselt triibulise ja suuremas osas läbipaistmatu jääga, siis need jäätunud "ojad" on paljudes kohtades täiesti selged ja läbipaistvad. Vahel on peaaegu meetri sügavusele seina sisse näha. Lisaks igasugu mullid, erinevad kivimid, erinev jää struktuur. Nagu need klaasist puhutud vidinad, mille sees on ilusad mullid või loomad :D No imeline lihtsalt, isegi giididele!
 |
| Päevasel ajal kui valgus läbi paistab, näib jää sinisena |
 |
| Õhtupoole on head pilti keerulisem saada, kui just kaamerat ja statiivi vedada ei viitsi |
 |
| Kujutage nüüd seda ette koopa laeaugust paistvate virmalistega! |
 |
| Nybyen. Siit algab liustikumatk |
 |
| Esimene tõus võetud liustiku suunas ja vaade linnale |
 |
| Kuldses kumas on kõrgeim tipp Nordenskioldtoppen. Oi kuidas oleks tahtnud sel hetkel seal tipus olla! |
Oli enam-vähem viimane päev, kui lumikate veel puudus ning sai vaadelda päikese toimel tekkinud "sun cups'e" ning seda kuidas need praeguseks liustikult alla puhuva tuule mõjul pikaks merepõhjamustriks on venitatud
 |
| Niimoodi võib see mägi veel meeldimagi hakata! |
 |
| Sulaveekanalis |
Järgmine päev pärast tööd juhtisin seda matka üksinda ning leidsime veel ühe uue koopa. Põnev et siin kõik nii palju muutub ja samad rajadki on aasta-aastalt erinevad. Muus osas oli suhteliselt tuim tampimine kuni koopani, sest väljas oli juhtumisi 16m/s tuul, tajutav temperatuur -23 ja pimedas eriti midagi näha polnud kui ainult silme ees ringilendavat tuisku. Koopas oli selles suhtes hea, et ei puhunud. Läbi kerge tuisu nägime ka päris aktiivseid virmalisi otse pea kohal.
Giiditööst vabadel õhtutel olen kergelt madala pulsiga kummi vedanud. Tunnen et madala ühtlase pulsiga tiksumisest on mu südamel puudus ning kuna ma joosta siinseid asfaldiringe ei suuda, aga rehvivedu tundub palju mõtestatum tegevus, siis seda ma ka teen. Mine tea, mis kevad toob, äkki saab kelgu ja suuskadega midagi ette võtta..
No comments:
Post a Comment