Kuidas me Vindoddenil käisime

Ikka üldse ei suju see kirjutamine viimasel ajal. Vanasti meeldis mulle kirjutada isegi siis kui keegi ei lugenud. Nüüd tundub kuidagi nii mõttetu. Ema vist on mul ainus, kes seda blogi veel loeb ja ta saab alati asjadest nii valesti aru, et jääb mulje nagu ma ei oskaks üldse ennast väljendada. Ja kirjutamisstiil pole ka enam see, mis varem, no ei ole lihtsalt stiililiselt ilusat eesti keelt võimalik kirja panna. Ei teagi miks, mäletan, et Mann rääkis kunagi oma blogis kui Uus-Meremaale kolis, et kuna kodune keel on inglise keel, siis ei tule mahlakas kirjutamine eesti keeles enam nii kergelt. Mul on sama tunne praegu. Inglise ja norra keel on pidevalt ümber ja kui pean kellegagi näiteks siin Svalbardis ootamatult eesti keeles rääkima, siis võtab korraks kerge mõttepausi sisse, eriti kui jututeema on selline, mida ma alati inglise keeles räägin, näiteks kelgukoerad või Svalbardi ajalugu. Sama kirjutamisega. Ja mul ei ole kuidagi üldse huvitav kirjutada, kui ma seda (enda arvates) piisavalt hästi ja ladusalt teha ei suuda.

Hala läbi, pigistame nüüd klaviatuurist ikka kerge hütituuri kirjelduse välja. No näete! Kuidas sa kirjutad eesti keeles "Hyttetur" või "cabin-trip"? Selle kohta ei ole vist head väljendit. Maamajas käimine? Mägionni-nädalavahetus. Absoluutselt mittesobivad on need eestikeelsed sõnakombinatsioonid. Ei ole siin ei maamaja ega asu onn ka mägedes ja "onnist" on ka tegelikult asi kaugel.

Okei. Siin on mõned sellised piirkonnad, kus asub neid majakesi eriti palju ja kuhu siis inimesed nädalavahetusteks ja pühadeks puhkama sõidavad. Üks nooblimaid on Vindodden ja seal asub ühe mu töökaaslase majake. Olen tolle töökaaslase koeri kantseldanud ja tasuks selle eest lubas ta meil majakest kasutada, aga kuna seal on igasugu kütte-ja käimlasüsteeme, mis vajavad eelnevalt selgeks õpetamist, siis läksime esialgu kõik koos. 

Vindoddeni saab paadiga ja seda me tegimegi. Variant on ka 25km matkata, mida ma loodan teha enne kui viimane valguskiir siit saarelt kadunud on. Kajaki jaoks(40km) on juba hilja, vesi on nii külm, et ma saan vettekukkumise mõttest brainfreeze'i. Järgmisel suvel kindlasti!

Ega seal majakeses mingit suurt tegutsemist ei toimunud, lihtsalt tore on vahel teises asukohas viibida. Tegime süüa, koristasime, lugesime raamatuid. Plaan oli hanejahile minna, aga jahimees põlgas ilma liiga koledaks. Internetti ega telefoni levi seal ei ole, kui mingit lõbustust vaja, siis saab VHF raadiost kuulata, mis möla teiste majade asukad omavahel ajavad. Seal piirkonnas on mingi 30 majakest kindlasti ja ütleme nii et raadiot kasutatakse ikka usinalt :D

Mina käisin Sofusega jalutamas, mitte väga kaugel, nii 5km ringikese tegime. Ilm oli soe ja niiske, jube raske oli pärast alkoholi ja komme matkata, aga pidi ikka veits liigutama. Pärast olin köögitoimkonnas, ehk pesin ära kõik need miljon rasvast kaussi, mis toiduvalmistamiseks nädalavahetuse jooksul kasutati. Plaan oli välisseinu värvida, aga selleni eriti ei jõudnudki. Oli niisama rahulik olemine. Karusid ei olnud. Emakaru pojaga oli kogu suve seal majade vahel veetnud. 

Kõik majakesed, mida me külastasime olid äärmiselt heas korras, stiilselt sisustatud ja meganunnud. Üldine olme on kõigis suhteliselt primitiivne. Vett ei ole ja nagu ma ennegi maininud olen siis Svalbardil looduslikku vett juua ei või, seega tuleb kõik linnast kanistritega kaasa võtta. Toidu tegemiseks on gaasipliit. Külmiku asemel on jahe ruum, mõnel ilmselt on gaasil töötav külmik ka. Kombiahi puude ja kütusega. Wc-d ega kuivkäimlat Svalbardil igikeltsa tõttu mõistagi ei ole, pissipott kallatakse ookeani või kuskile ojasse ning muu kraam põletatakse õlitünnis või viiakse linna. Me põletasime kogu nädalavahetuse prügi. Need põletamistünnid pidid muide karudele suurt huvi pakkuma, soovitatakse pigem prügi linna kaasa võtta, aga arusaadav, et see pole alati võimalik. Lisaks on niisugune huvitav reegel, et nõudepesuvett ega muud toiduvedelikku ei tohi kallata majale lähemale kui 30m. Pidavat hiiri ja karusid ligi meelitama. Nii et ei mingit kraanikaussi Svalbardi majakestes!

Pühapäeval sõitsime koju tagasi, väikse kummipaadiintsidendiga. Nimelt oli see kuidagi kahe öö jooksul lekkinud ja õhust tühjaks jooksnud ning me pidime naabritelt pumpa laenamas käima, et oma suuremale paadile tagasi pääseda. 

On ikka hirmus tore linnast välja saada! :) Ma saan täiesti aru, miks sellised hütitripid on Svalbardil põhiline puhkuse veetmise viis. Mugav, turvaline nii ilma kui karude poolest, aga samas ikkagi väike seiklus.