Koroona, valgus ja niisama ilusad pildid

Käisin just lumetormiga võideldes posti järel ja sain kätte oma uue klaviatuuri! Saab jälle blogida!

Olen nüüd Berlevagi-jõuludelt tagasi Longyearbyenis, pärast puhkust tundus lausa tore tagasi olla. Kõik on vanaviisi, koroonat pole, aga lisandunud on soovitus maski kanda. Ma muidugi kannan siis ka korralikult, sest mine tea, mis jama ma suurlinnast külge võisin korjata. Olin küll Tromsos ka kogu aeg maskiga (ühena vähestest kusjuures), aga ikka oli veidi kõhe. Esiteks jään ma ju iga jumala kord haigeks kui siit puhtast keskkonnast oma treenimata immuunsusega järsku inimeste sekka lähen. Teiseks ei tahaks ma tõesti olla See Kodanik, kes pärast aastast pandeemiat toob esimesena viiruse Svalbardile. Nii et mask on peas igas poes. Ma olen kuulnud, et mõned inimesed vinguvad et see on ebamugav ja ei saa hingata jms. Ma absoluutselt ei mõista seda virinat. Võimalik, et ma olen harjunud ka tööl igasugu värvimaskidega, aga selle õhukese arstimaskiga on mul pigem see probleem, et unustan ta pidevalt ette. Iga kord kui poes käin, avastan alles poolel koduteel, et käin nagu loll mööda inimtühja linna, mask näos. 

Turiste mõistagi on veel vähem kui eelmisel aastal, sest Svalbardile ei lubata enam ka Norra riigi kodanikke ilma põhjuseta reisima. Seega jätkub mu leborutiin Svalsatis paar tundi päevas lund satelliitidelt maha ajades. Hakkan juba nii ära harjuma, et kodus on aega toimetada ja koristada ning trenni teha, et ma ei kujuta enam eriti ettegi, et peaks iga päev 8h tööd tegema. Siiski oleks tore, kui siia veebruaris-märtsis ikka rohkem rahvast tuleks. Puhas rõõm ju matkata kui valgus tagasi ja kõik nii ilus on.

See polaaröö tundus mulle veidral kombel pimedam kui eelmine, samas möödus kiiremini kui eelmine. Eks selle tundmuse taga oli ikka see, et eelmisel aastal töötasin ma koertega ja olin palju rohkem õues nii öösel kui päeval ning sain kätte kogu valguse, mis kusagilt paistis. Praegu passin ma nii palju toas, et see on hirmus lihtsalt. Kogu aeg on nii tormised ilmad ka, et pole just eriti nauditav oma nägu sellele liivapritsile paljastada. Paar esimest tormi oli äge õues olla, aga mingi aja pärast tundub see lihtsalt tüütu. Tormitaluvus samas on kõvasti tõusnud. Tuul tundubki juba nagu täiesti normaalne elu osa. Ebamugav ja külm, tõsi küll, aga mis parata, peab ju tegema kõike sedasama, mis ilma tuuleta. Nii käidki suure osa ajast ringi ja vihkad oma elu, sedasi me siin elame. Eelmisel aastal ma küll nii palju tuult ei mäleta, sai ju isegi joostud õues läbi suure häda. Sel talvel vist oleks torm lubanud kolm trenni õues teha :D

Jälle saab imestada, kuidas küll iga päevaga nii palju valgemaks läheb. Eriti Svalsatis, sest see on kõrgel platool ja väga avatud. Kohati on taevas juba nii roosa, et pimedusega harjunud aju ei suuda aru saada, mis toimub. Minu poolest võiks see pimedus kesta kaua tahab, hea rahulik ja varjuline on. Ma ootan valgust peamiselt seetõttu et saaks põhjapõtru pildistada ja no suvised matkad on ikka ka puhas rõõm. Fuglefjella rohelus ja vaated üle udu...Mnjaa, on mida oodata.

Hakkab juba lubama midagi. See rosa toon lumel on põhjustatud satelliitide punastest tulukestest

Selline näeb välja mu igapäevane tee üles platoole. Enamus päevadel on seal teel sõitmine suurem töö kui tegelik satelliitide puhastamine, sest tuulega on seal nähtavus olematu. Kui tuult pole, on aga super ilus! Mu lemmikkoht Longyearbyenis :) Niisugune ilus sinine valgus on praegu kogu päeva. Selline sügav ja kõikehõlmav sinine. 

Rõduvaade. Täiskuu täpipealt Adventtoppeni kohal.

Jätan siia ka mõned pildid oma Tromso-Longyearbyeni lennult. Midagi nii ilusat polnud mu silmad vist näinud! Imeline lend.