Kui mäletate, ostsime siin mõni kuu tagasi saani, eks. Omanik oli üli normaalne ja väitis, et saan on alati ideaalselt töötanud ja et ta pole sellega ajapuudusel viimasel ajal eriti sõitnudki. Tuttava tuttavad kinnitasid seda juttu ja kuna mõni meist siin on suur Yamaha fänn ka veel, siis saigi see ära ostetud.
Viisime kohe tehnokontrolli, saan sai sealgi kiita, et midagi peale normaalsete kuluosade vahetada pole vaja ja kõik tundub super korras olevat. Kui hakkasin koju sõitma, oli millegipärast aga kohe töökoja ees käivitumisega probleem! Lihtsalt ei käivitu! Mitte mingit häält ka ei tee. Pärast mitmendat proovimist lõpuks läheb käima ja sõidab normaalselt, aga suvalistel hetkedel võib siiski mitte käivituda. Samas võib vahel ka normaalne olla.
See jama kestis mõnda aega, aga et ta alati lõpuks käima läks, siis ma ei hakanud paanikat tekitama. Üks õhtu aga jaurasin vähemalt pool tundi, linnast kaugel eemal. Siis tekkis küll juba väike hirm, et kas peangi jala koju minema ja pärast seda korda sai hooldusesse uus aeg pandud.
Teine ring hoolduses käidud ja saan... käivitus veel halvemini! Töökoja eest koju saime lausa esimese katsega, aga järgmine päev ta maja eest enam ära liikuda ei soovinud. Tõsiselt tüütu. Topid kõik need kihid selga (oli -36), relvad, kiiver, buffid - no pagana aeganõudev, palav ja ebamugav ja siis ei suuda enam muust mõelda kui et tahaks ruttu sõitma saada. Ja see tõbras ei käivitu! Seekord tegi mingit kidisevat häält, kui võtit keerasin, tundus midagi põhjalikumat viga olevat nii et eks tuleb kolmas tiir hoolduses teha. Äärmiselt frustreeriv! Esiteks oleme me koos kõikide hoolduste ja kindlustusega juba maksnud rohkem kui saani väärtuse. Aga mis peamine - ma olen hooaja jooksul sõita saanud vaevalt 100km ja ma niiii ootasin seda hooaega!
Saani saamine oli reaalselt esimene kord kui ma tundsin et olen päriselt ja siiralt õnnelik, et elan Svalbardil ja saan seda kõike nüüd lõpuks avastama hakata ja ei tunne end enam linnas vangis. Aga tundub, et ei saa. Miks siin ometi on pidevalt selline tunne, et kõik on minu vastu ja pidevalt on mingid jaburad takistused? Iga kord, kui ma mõtlen, et "Ohh, sellest tuleb midagi head", või "Nüüd ma näen potentsiaali huvitavate asjade juhtumiseks", on nagu mingi barjäär ees. Mul on lugematuid kordi nende kahe aasta jooksul juhtunud, et põnevad plaanid ei õnnestu. Veider, ausõna. Ma olen sellele igat moodi mõelda ja mitte mõelda proovinud, aga pole leidnud muud lahendust, et ilmselt peaks ikka mandrile kolima, kui elu siin ei voolata ei soovi. Aga praegu oleks see idiootsus, sest seal pole ka eriti tööd. Nii et tuleb see saan korda saada, ükskõik mis hinnaga. Muus osas tundub ta hästi mõnus sõita, nii vähe kui ma proovida olen saanud. Ma arvan, et see käivitumise teema ongi üks ainuke asi, mis tal veel üldse viga on, enamik teisi juppe peaks juba nagunii vahetatud olema nende mitmete hoolduste käigus...
No comments:
Post a Comment