Mohnbukta päevik - esimene päev 31.03.2021

 Veetsime lihavõtete ajal kuus päeva idarannikul, Mohnbukta onnis. Kirjutasin seal iga päev märkmikusse üles, mis toimus, mille siinkohal veidi redigeerituna samamoodi päevakaupa kirja panen.

***

Esimene õhtu, kolmapäev. Kell on 22:38. Olen juba tund aega üritanud kirjutama hakata, aga ma olen nii kohutavalt ärevil, et ei suuda lauseid moodustada. Kurgus pigistab ja kogu keha tuikab. Aeg-ajalt võpatan oma kõhukorina peale, peatan hingamise ja kuulatan. Vaikus.... Vist.

300m kaugusel jääpanga taga magab kaks jääkaru. Ma vähemalt loodan, et nad endiselt magavad seal ega ole teel onni sisse murdma nagu kaks päeva tagasi. Kolm tüdrukut, kes enne meid majas ööbisid, pidid evakueeruma, sest karud tundsid onni vastu järjest suuremat huvi, ega lasknud end tulistamisest heidutada...

***

Tee idarannikule sujus kiirelt ja probleemideta, Longyearbyenist Mohnbuktale on ju pelgalt 90km, aga keeruliseks võib muutuda viimasel liustikul, kus on tihti tuuline ja kas tuisu või pilvisuse tõttu halb nähtavus. Esimene kord sõitsingi siia täielikus whiteoutis, ainult GPS-jälge usaldades. Ei saanud aru, kas liigun üles või allamäge ega isegi kas ma üldse liigun. Seekord plaanin ühe teise liustiku, Usherbreeni, kaudu tulla, et vältida pikka moreenilõiku rannikul ning et mul selle GPS-tracki ei ole, oleme suhteliselt sõltuvad heast ilmast. Õnneks on lausa nähtav saanirada ees kogu tee kuni onnini ja Usherbreeni moreen on lühike ja lihtne. 

Onn on peaaegu katuseni sisse tuisanud

Tõstame asjad majja, esmamulje on hubane ja armas. Teadsin küll et see onn on tilluke, aga 1,8m laiust, 165cm lagi ja 3m pikkust üllatab siiski. Ust avades koperdame ühe signaapstoli hõbedase padruni otsa... 

"Sina loobid moona laiali või?" tõstab D selle üles ja mõistab samas et tegu on hülsiga. No eks keegi ole relva proovinud, mõtleme seda prügikasti visates ja unustame vahejuhtumi. 

Sõidame liustiku algusesse mu peidetud puid ja kütust ära tooma. Nimelt käisin siin nädal tagasi ja jätsin 10km kaugusele moreenile ühe suurema kivi juurde kaks kotti küttepuid ja 40l kütust, et hiljem oleks kelk kergem, kui kogu varustuse ja ülejäänud puude ja kütusega tuleme. 

Köningsbergbreeni front, umbes 60m kõrge, seisame merejääl

Liustikust lahti murdunud ja merejäässe kinni jäätunud jääpangad on ebanormaalselt sinised :D

Leiame asjad ja sõidame natuke merejääl ringi. Tegu on populaarse kohaga kuhu turiste tuuakse ning jääl on mitmete gruppide tänased jäljed, mida me üsna muretult järgida julgeme ning jääpankade vahel tiirutame. Jää paksus jääb mõõtmata. Mul endal on ainult 16cm puur kaasas ja sellega peaks nõutud 30cm mõõtmiseks augu ette raiuma ning me ei näe põhjust üle mõtlema hakata. Hakkab hämaramaks minema ning otsustame edasised avastusretked järgmisteks päevadeks jätta ning oma kelgutäiega onni õhtust sööma minna. Päris pimedaks enam ei lähe, aga tuntavalt hämaramaks muutub siin mägede vahel pilvise ilmaga küll. Merejääd pole palju, ning avatud vee serv peegeldub mustava ja kurjakuulutavana taevas. On tuuletu ja natuke sünge ning ma olen juba mõtetes meelsamini sooja ahju ja tee juures onnis kui siin piiritutel ja hämaras ühtäkki vaenulikena tunduvatel jääväljadel.

Onni ees on paar kilomeetrit päris lagedat ala ning näeme juba kaugelt kolme saani tulesid lähenemas. Püüan aru saada, kust poolt nad sõita tahavad, et mitte neil teed blokeerida, kuid nad paistavad igal hetkel suunda muutvat ja meid takistavat ning lähemale jõudes saan aru, et sihilikult - nad üritavadki meid peatada. Jääme seisma.

"Kas teie olete need kaks, kes siia onni ööbima jäävad?" küsib suure punase parka ja tormiprillide taha peitunud habemega mees järsult.

Ta viipab sinise jääpanga poole, umbes 300m eemal merejääl. "Seal taga magab kaks jääkaru ja nad tõenäoliselt hakkavad öösel onni vastu huvi tundma. Tüdrukud, kes enne teid siin ööbisid, pidid evakueeruma, sest karud tulid natuke liiga lähedale." Tüüp tundub kogenud ja karastunud Svalbardi-hunt. Karu asemel ma hoiaks temast heaga eemale ja ilmselt ta teab, millest räägib.

"Oh...okei..., no eks me ole siis ettevaatlikud" püüan näida muretu ja enesekindlana. Ega see kellelegi ju mingi üllatus pole, et idarannikul on karud. Selleks siia tullaksegi, et jääkarusid näha. Samas teab ka igaüks, et jääkaru ei ole mingi Eesti metsamõmmi, kes sööb marju ja inimest nähes põõsasse jookseb. Need siin näevad inimest täiesti arvestatava toiduna ja järjest rohkem on juhtumeid, kus jääkarud peavad inimesele varjatult hiilides jahti just samamoodi nagu oma põhitoidule - hüljestele. Kõhus hakkab keerama, sest päris nii järsku ja intensiivset idaranniku-tervitust ma küll oodata ei osanud.

Mees jätkab: "Kui nad teid tüütavad ja te magada ei saa, siis võite meie laagrisse tulla. Need tüdrukud tegid sama." Ta näitab gps-il umbes 20km kaugusel naaberliustikul asuva laagrikoha kätte, pigistab välja millisekundilise naeratuse ja kolmik kaob hämarusse. 

Sõidame onnini ja jätame mootorid seisma. Seisame seal vaikuses ja tihkes sinakashallis videvikus. Merejääl sirab kaks ebamõistlikult sinist jääpanka ja nende taga on karud! See on ju siinsamas! Järgmised viis päeva magame jääkarudega kõrvuti?! Ühtegi häält pole kuulda peale enda hingamise ja riiete sahina. Seisame kaua vaikides, vaatame mõtlikult mäge maja taga ja seda kahtlast auku lumes maja lõunapoolse seina ääres. Otsime silmadega kohti, kuhu jääkaru saaks peitu pugeda. Üks selline on kindlasti mäenõlval kohe maja taga. Lähme uurima, ning leiame karu magamisaseme, ohtralt jälgi selle ümber ning renni lumes, mida mööda karu on end mäest alla libistanud. See kõik maksimaalselt 150m onnist. Vähemalt teame nüüd, kuhu vaadata, kui onnist välja pissile lähme...

Jääkarude magamiskoht oli parempoolse saani kohal nõlval umbes poole mäe peal. Vasakus nurgas tume taevas, mis viitab avatud merele.

Selgitusena pean mainima, et tegu on meie esimese päris cabin tripiga Svalbardil ning me kumbki pole karusid näinud lähemalt kui paar kilomeetrit ning siis on ümber olnud palju teisi inimesi ning olukord väga turvaline. Me ei tea, kuidas võiks välja näha see väidetav "nad hakkavad teid tüütama" mille eest punase parkaga mees hoiatas. Kas nad üritavad sisse murda? Hüppavad onni katusele? Sel juhul pole meil kuigi palju reageerimisaega, sest 1928. aastal ehitatud maja võbiseb, paindub ja nagiseb juba siis kui D katusel testsammud teeb. D ja karu kaaluvahe on kümnekordne... Normaalses majas muidugi ei mõtleski sellisele asjale vaid läheks juba tuppa liha praadima, aga see siin on ju sama hästi kui telk.

30m onnist leian lumel vedelemas umbes 15 signaalpüstoli padruni jagu plastikrõngaid (see ketas, mis hoiab püssirohu padrunis ja lendab lasu ajal padruni eesotsast välja)! Sel hetkel tõmbab küll natuke õõnsaks, sest mis koletislikud karud need olema peavad, kelle suunas selline kogus moona on lastud? Ning kui nad juba tookord ei reageerinud, siis pärast 15 pauguga harjutamist peaks praeguseks neil veel eriti ükskõik olema.

Kas nad üritavad kuhugi peituda ja meile ootamatult pähe hüpata? Ja mida reaalselt võib tähendada "tüütamine". Kui nad on ohtlikult lähedal ja ei reageeri signaapüstolile, siis kas meil oleks üldse võimalus hakata majast välja ronima, et saanideni jõuda ning minema sõita? Jääkaru koolitustel mõistagi tutvustatakse peamiselt ekstreemseid juhtumeid, aga meil mõlemal on hästi meeles lugu sellest karust, kes jooksis 50km/h majauksel seisva mehe suunas ning et ta kiirus oli nii suur, siis tormas ta veel 60m edasi peale seda kui mees oli talle surmava lasu teinud... Laskemoon oli korrektne, tabati ideaalsesse kohta keset rinda, lihtsalt looma hoog oli nii suur.

Ja mis siis kui relv kinni kiilub? Pähe tuleb igasugu jaburaid situatsioone, kus eri põhjustel ei ole võimalik tulistada.

Seisan seal ja mõtlen: "päris hirm" - hirm oma elu pärast just praegu. Mitte argiäervus vaid reaalne tunne, et oled saakloom ja kiskja võib iga hetk välja ilmuda. See tunne on ühtaegu väga hirmus, aga samas värskendav ja eriline ja metsik ja äge ka. Siin ei ole mitte midagi peale reaalse elu - 3x2m maja su selja taga, mäed, jää ja enda emotsioonid ja neid tunneb järsku väga teravalt! Iga mõtet ja hingetõmmet, riiete raskust ja temperatuuri. Kõik on korraga väga lihtne ja probleemid on reaalsed, mitte pseudo. Osa minust tahaks KOHE põgeneda naaberlaagrisse teiste inimeste juurde, viis päeva tunudub hetkel sellise emotsiooniga väga piinarikas mööda saata. Samas naudin seda olukorda ja väljakutset.

Otsustan, et tegelikult on ju ükskõik, kas need karud tulevad või mitte, hetke suurim reaalne probleem on iseenda ebakindlus. Relvad on ju olemas, lasta ka oskame, majas on potte-panne millega lärmi teha... Tegelikult ei ole asjaolusid arvestades tõenäoline, et me saame ära söödud. Tõenäolisem, kuid väga problemaatiline oleks hoopis see, kui nad saanid ära lõhuvad ja me koju ei saa. Leiame, et ainus, mis me saame teha, et end kindlamalt tunda, on istuda karuvalves. Vähemalt saame aknast välja vaadata ja näeme, kui nad meie saane närima tulevad. Nii teemegi. Kahe tunni kaupa magame ning samal ajal loeb teine raamatut ning siis vahetame. See võtab ärevust tõesti vähemaks ning saame mõlemad piisavalt und ja samas ka mitmeid tunde majakese seinu vahtida ja hetke nautida.

Padrunid kohvitassis ja poollaetud signaalpüstol käeulatuses, ootame öö läbi karusid :D

Umbes kella seitsme paiku lõpetame karuvalve ja kavatseme mõlemad magama jääda. D paneb millegipärast tooli ukse ette, mis tundub meile hetk hiljem jube naljakas. Kujutleme, kuidas toolist võib kasu olla, sest kui karu uksest sisse tuleb, koperdab ta esmalt tooli otsa, lööb põlve ära ning siis lähimalt pinnalt (ahi) tasakaalu otsides paneb käpa tulisele ahjuplaadile ja saab kõrvetada. Lumest märg karukäpp tõenäoliselt sisiseks kuumal metallil ja siis me ärkame üles ja saame vaadata, kuidas karu selg ees uksest välja kakerdab ja mere poole põgeneb, ise hirmunult üle õla selle jubeda maja poole vaadates... See kujutluspilt tundub sel hetkel lausa hüsteeriliselt najakas!

Otsustame et enam me ei ole oma elu pärast hirmul ja magame veidi.