Saaniretk Barentsburgi

Nädalavahetusel sai teoks kauaplaneeritud trip Barentsburgi. Etteruttavalt võib öelda, et seekord sujus kõik üsna ladusalt ja me jäime kohe väga rahule ja saime palju toredaid emotsioone kaasa pakkida. 

Barentsburgi tahtsime paariks päevaks minna juba 2019 suvel, kui "kolmeks kuuks" Svalbardi kolisime ja kõik peamised kohad läbi tahtsime käia. Millegipärast oli iga kord aga mingi takistus ees. Kas jäi üks meist haigeks, jäeti paadireis ära, organiseeritud saanitripil oli liiga palju rahvast ja grupp liiga aeglane et kohale jõuda. Kui ise minna tahtsin oli kas piirkonnas jääkaru või keeras ilm ära. Lõputult takistusi, täitsa naljakas juba. Aga seekord me jõudsime siis lõpuks kohale!

Viimasel ajal on ilmad eriti mõnusalt soojad ja tuulevaiksed olnud ning et nädalavahetuseks just sellise ilma jätkumist lubas, siis saigi suhteliselt spontaanselt vastu võetud otsus, et nüüd me peame seda tegema! Broneerisin hotelli, rentisin pikema objektiivi ja laenasin sõbralt ühe saani lisaks, sest meie Nytro on ühekohaline. 

Juba hommikul kütust tankides selgus, et enam-vähem pool linna läheb täna Barentsburgi. Tanklas oli mõlema pumba taga hiiglama pikk järjekord saane. Juba saime ka kuulda, kuidas õhtul on plaanis suurem jooming maha pidada ja siis küll korra mõtlesime, et no kuidas ometi me oma reisi samal nädalavahetusel sattusime tegema, kui kogu ülejäänud linn?! Jooma ja mingi karja inimeste sekka me sinna küll minna ei tahtnud. Aga eks kõik vaatavad ilmateadet...

Rada oli suurepärane! Lund igal pool piisavalt ja peaaegu mitte kuskil ei olnud kividega probleeme. Vaated ka imelised, sest päike hakkas just tõusma ja taevas oli heleroosasid pilvi täis. Valged puhvis põhjapõdrad beebiroosa taeva ja mägede taustal... Seda pilti peate ette kujutama, sest ma ei tahtnud järsu nõlva alla orupõhja pildistamiseks seisma jääda. Hoolimata pikalt püsinud vaiksest ja sademeteta ilmast oli siiski pea kohal asuvatel nõlvadel näha värskeid jälgi laviinidest. 

Barentsburg on tegelikult siinsamas nurga taga, vaid 60km Longyearbyenist. Ma täpselt aega ei võtnud kaua meil läks, aga tempo on enamasti 50-80km/h vahel, muidugi ka pildistamispauside ja laias orus sajaga kihutamisega. 

Kohale jõudes parkisime saanid saaniparklasse ja tegime hotellis check in'i ära. Täitsa viisakas hotell on. Vann, külmkapp, veekeetja ja telekas (vene kanalitega) olemas. Kuskil koridori lõpus pidid kuivatusruumid ka olema varustusele. Seekord vaja ei läinud, aga kui matkalt tuleks, siis kuluks ära.

Õhtuks oli meil planeeritud käia kelgukoerakennelis ja hotelli restoranis õhtusöögil. Pidime natuke ootama, kuni kennelisse töötaja tuleb ja see tekitas hea ajaaugu toidupoe külastamiseks. Poes ootas ees päris suur üllatus, sest Eesti kauba osakaal oli hea 40% kindlasti. Kõike alates Eesti vorstidest, merevaigust, kommid, kuivained, konservid, isegi Saku õlu! Skoorisime sealt Vana Toomase jäätist ja pepperoni vorsti ning mõnusaid venemaa mahlu, mis paksud nagu smuutid. Selline mehu, lapsepõlvemaitsega...

Barentsburgi koerakennelis oleme me tegelikult eelmisel suvel käinud ja et see nii hea mulje jättis ja nii huvitav oli, siis teadsime kohe, et lähme kindlasti sel korral ka! Neil on seal 8 kelgukoeratõugu: alaska husky, siberi husky, alaska malamuut, samojeed, jakuutia laika, tshukotka kelgukoer, taimõri kelgukoer ja grööni koer. Need jakuutia ja tsukotka koerad on mega nunnud ja kompaktsed, lühikeste jalgade ja väikse ninaga ning väga hea karvaga. Iseloomult pidid ka nii koerte kui inimeste vastu sõbralikud olema, mida näiteks grööni koera kohta öelda ei saa. Hoolimata sellest et me mõlemad oleme mitu aastat kelgukoertega töötanud on seal tõesti väga huvitav nii palju erinevaid koeri näha ja sügada ning nende vähelevinud tõugude kohta kuulda. Kui muidu on alaska huskyga silm harjunud, siis seal kennelis kõige selle venemaa tõugude kohevuse kõrval tundub alaska husky nagu nälginud nirakas. Väga hästi tuleb nii välja tõugude otstarbe ja välimuse erinevus: alaska husky on aretatud võistlusteks, suured ja karvased tõud aga raskuste vedamiseks ja iga ilmaga õues ellu jäämiseks.

Pärast kennelikülastust oli aeg õhtusöögiks. Juba kaugelt oli kuulda, kuspool restoran asus, sest kogu Longyearbyenist Barentsburgi jõudnud seltskond oli pikkade laudade taha kogunenud ja detsibellide järgi võis hinnata et vähemalt kolm pudelit vene viina oli esimese pooltunniga tarvitatud. Ei teagi, kuidas seal ruumis nii hea akustika oli, aga kõik lärm oli lausa kõrvulukustav, pidime teineteisele üle laua torrukeeratud menüü abil karjuma, kuigi istusime teises ruumi otsas. Vaesed vene ettekandjatüdrukud tundusid juba kell viis õhtul päris tüdinud olevat. 

Tegemist on kalarestoraniga, nii et pelmeenid olid tursaga. Väga head kusjuures, eriti kui oled mitu kuud just pelmeene igatsenud. Kook oli küll päris kindlasti külmutatud ja maitses nagu sünteetiline säilitusaine. Magustoidu korvas aga suurepärane kohv. Norra poole peal millegipärast head kohvi teha ei osata, paljudes restoranides pole isegi espressomasinat. Ma kõlan ilmselt nagu erileine pirts, aga see on ju ennekuulmatu, et restoranis pole espressomasinat! :D

Tegime sealt nii kiresti kui võimalik sääred ja läksime tuppa venekeelset Fight Clubi vaatama. Hiljem vedelesin veel vannis, lihtsalt sellepärast, et muidu jälle 15 aasaat vanni ei saa, peab ikka võimalust kasutama. Õhtul sai väike jalutuskäik tehtud, lootsin et saan oma selle aasta esimesed virmalisepildid teha, aga pilves oli.

Järgmisel hommikul ärgates oli esimene mõte, kuidas viilida mööda sellest söekaevanduse külastusest, kuhu me eelmisel õhtul lahkelt minna olime lubanud. Üldse ei viitsinud ja hea meelega oleks toas vedelenud ja läinud rahulikult hommikust sööma. Aga no kui lubatud sai, siis vedasime end ikka kohale. Saime kaitseülikonnad ja igasugust muud varustust ja jalutasime kahe giidiga tunnelitesse. Üllatuslikult liikusime me muudkui sügavamale maa alla selle asemel et mäe otsa minna! Tuleb välja, et samal ajal kui kõikjal Longearbyeni ümbruses asub söekiht 400m kõrgusel merepinnast, siis Barentsburgis asub see hoois 400m maa all! See oli nüüd küll üllatus. Hakka või arvama, et põlevkivi hoopis kaevandavad seal, eriti kuna käikudes olev tolm oli põlevkivilikult pruun. Aga mu küsimuse peale vastati, et kivimikihid on diagonaalselt ja see sama kiht, mis Longyearbyenis asub kõrgel platool, on Barentsburgis 400m sügavusel. Ringi vaadates muidugi oleks võinud seda ka ise arvata, sest mägedel on tõessti näha diagonaalsed kihid. Söetolmu pruuni värvi põhjus olla hoopis mingi valge pulbriga segamine, et vältida plahvatusi. Kokkuvõttes oli kaevanduse tuur kindlasti väärt varem ärkamist ja 450nok-i maksmist, sest ikka väga huvitav oli.

Siis hommikusöök. Enne veel mõtlesime, et mis võiks olla tüüpiline Vene hommikusöök. Ma ei tulnud muu peale, kui lasteaiast meeles piimaga keedetud veniv kaerapuder. Saimegi seda! Õnneks ka võileibu, muna-peekonit ja kooki nii et päris tühja kõhuga ei pidanud tagasi minema. See kibeda kõrvalmaitsega puder jäi küll puutumata meil mõlemal. Üldse jäi toidu osas mulje, et kasutatakse kõige odavamaid tooraineid või poolfabrikaate või külmutatud pagaritooteid.

Oligi aeg hakata koju sõitma. Loomulikult hakkasid sedagi kõik korraga tegema. Õnneks päris kolonnis sõitma ei pidanud, see pilt on tehtud hetkel, kui tudengite grupp möödus. Tegin mõned pildistamispausid, kahjuks polnud valgus nii hea kui eelmisel päeval nii et kokkuvõttes ma eriti häid põdrapilte ei saanudki :(

Plaan oli minna Todaleni kaudu Scott-Turnerbreenile ja külastada sealset jääkoobast. Kusagil keset Colesdalenit aga hakkas korraga nii kõvasti puhuma, et oli tegu saanil otse istuda ja mingist sellisest luksusest nagu pea keeramine tuulega risti ei olnud juttugi. Mitu km mõtlesin, et ju siis on väike tuul otse vastu ja kuna me liikusime seal orus ka päris kiiresti, siis ilmselt sellest niisugune tormitunne. No ei tahtnud uskuda, sest ilmateade oli ilus olnud. Nähtavus läks ka iga meetriga muudkui valgemaks, kuni lõpuks oligi ainult lumi ja jupike rada näha. Teeristil kus oli viimane otsustamisvõimalus, kuhu minna, pidasime kinni ja arutasime veidi ja ehkki edasine kitsas org oleks olnud ka whiteoutiga sõidetav, siis ümbritsevad järsud nõlvad panid natuke liiga palju laviinidele mõtlema.

Pöörasime koduteele ja ilmselt oli õige otsus, sest pea kõigilt rajaäärsetelt nõlvadelt paistsid märgid värsketest laviinidest, mida seal eelmisel päeval veel ei olnud. Enamus rada oli õnneks enam-vähem laviiniulatusest väljaspool aga mõned kohad tuleb siiski läbida ning see tee, kuhu me ei läinud, oleks olnud üks suur maastikulõks mitu kilomeetrit järjest. Midagi pole parata, käid korra koolitusel ja vaatad kohe lund ja ilma teise pilguga... :D

Üllatuslikult jõudsin koju vilkuva kütusetulega, ehkki sõidetud peaks olema ainult 120km. Ma muidugi ei tea veel, kui palju see viimane kütusepulk ekraanil sõita võimaldab, ilmselt ikka 150 kindlasti, aga mingi päev peaks proovima minema. Aga selles suhtes oli hea, et otse koju sõitsime, sest mu Nytro ilmselt oleks kuskil keset Adventdalenit tühja paagiga ära koolenud.

Kokkuvõttes super nädalavahetus! Nii tore oli paariks päevaks uude keskkonda saada, peaaegu isegi tunne nagu oleks välismaal käinud. :D

Hakkasin kohe muidugi järgmist retke planeerima. Ehkki suusamatkaks tundub see rada iseenesest metsikult igav, siis ma ikkagi tahaks selle ära teha, puhtalt linnukese kirja saamise mõttes. Ja noh, ega siin pole mingit huvitavat rada vist nagunii võtta, Svalbard ongi selline hiiglasuurte mõõtmetega "üks org päevas" koht, kus vaated aeglasel liikumisel eriti ei muutu. Hea võimalus õppida nautima protsessi, mitte kohalejõudmist. Kokku läheks edasi-tagasi minu tempoga vähemalt neli päeva. Saime teada, et kohalikus kennelis saab koerale ööseks kuudi rentida, nii et küsimus, kuhu koer jätta kui ise hotellis, leidis ka ootamatu hea lahenduse. Ilmselt teen seda kevade poole, kui päike väljas ja päeva ajal hea soe on.