Saanihooajast, Gandhist ja uuest majast

 Möödunud kolme kuuga on nii mõndagi toimunud. Esimesena peab mainima, et oli fantastiline saanihooaeg! Parimad lumeolud tekkisid alles pärast lihavõtteid ning püsisid lausa juuni esimeste päevadeni. Sai ikka igal pool ja pikalt ringi sõidetud ja igasugu eri tehnilisi mäenõlvu ja järske kohti sõita proovitud ning arengut on ikka päris hästi tunda. Kui ma nüüd mõtlen kasvõi nende viimaste Mohnbukta postituste peale, siis praegu on endalgi naljakas lugeda ja meenutada, kuidas ma sellise koha peal vette kinni jäin. Tegelikult ei olnud seal midagi nii hullu ja järgnevatel kuudel sai niisugustes kohtades südamerahus lihtsalt gaasi antud ja üle sõidetud. Või see hetk, kus ma 70km/h jää peal spinni sain ja kaks korda 360 kraadi ümber oma telje tiirutasin :D No ütleme nii et neid vigu järgmisel hooajal enam ilmselt ei tee kui vähegi nähtavust on. 

Pikimaks saanitripiks kujunes täiesti spontaanselt ette võetud sõit Spitzbergeni saare põhjapoolseimasse tippu - Verlegenhukenisse. Seal oli parajasti laagris kolmeliikmeline suusa-ja lumekite'i matkajate grupp, kelle plaan oli liikuda põhjast lõunapoolseimasse tippu. Viisime neile veel ühe tüdruku seltsi ning et kogu see ligi 600km retk nõudis ohtralt varustust ja lisakütust, siis oli vaja lihtsalt inimesi saanidega sõitma ja kelku vedama. Olime kolme saaniga ning see tüdruk istus reisijana ühel saanil.

Sekeldusi oli omajagu ja alguses tundus küll et ei saagi linnast minema, sest midagi oli pidevalt puudu või katki. Näiteks avastasime 10 km linnast väljas, et GPS ei tööta ja pidime kogu killavooriga tagasi sõitma jms. Rajaolud olid küllaltki head ja ilm ka suurepärane, aga kiirus ilmselt ei vastanud selle kelgu seisukorrale, mis minu saani taga oli. Juba enne sihtpunkti jõudmist märkasime, et kelk oli katki ning pidime ta maha jätma ja tagasiteel üles korjama. Koju jõudes püsis kelk küll imekombel veel koos aga sisuliselt sõitsime me ta ikka täitsa tükkideks. Polnud õnneks minu varustus, aga siiski hea sellest juhtumist midagi kõrva taha panna - ära mine pikale tripile kahtlase varustusega, või kui lähed, siis tuleb sastrugide korral sõita mingi...40km/h.

Mis veel....?

Laviinikoolitusel käisin, seekord edasijõudnud tasemel. Eriti hea oli see, et käisime läbi meie firma tüüpilised matkarajad, ja analüüsisime laviiniohtu ning kaardistasime peamised ohukohad ning kuidas neid vältida. Kuna Larsbreeni org on alati kahtlasevõitu koht ning keegi pole siiani päris kindlal seisukohal olnud, millal me sinna minema peaksime ja millal mitte, siis andis see tiir kompetentsema inimesega väga palju kindlust ja otsustusargumente. 

Proovisin sellel koolitusel ka esimest korda randonnee suuski (sest kuidagi tuli ju mäest alla saada) ja armusin esimese korraga peaaegu et ära:D Õnneks sai talv enne otsa, kui ma päriselt mäesuusatamise lõksu jõudsin langeda. 

Murdmaasuuska sõitsin peaaegu iga päev alates mai algusest kuni viimase lumekübeme kadumiseni ning seegi arenes jõudsalt. Või pigem tuli meelde, sest murdmaad olen ma ikka tasase maa elanikuna sõitnud. Meil on siin mööda rannikut mõnus ja üsna tasane 20km ring sisse aetud ning et Gandhi kolis mai alguses meile, tuli teda ju kuidagi liigutada ning suusatamisest sai meie ühine lemmikajaviide. 

Gandhi on 8a, ta jäi hiljuti pensionile ning saab nüüd meiega koos elada ja nautida seda uut maja, mis me talle hankisime. Meie vanas majas polnud nimelt koerad lubatud ning pärast pikka stressamist ja kodu otsimist, leidsime et enam-vähem naabermaja renditakse välja ja täiesti koerasõbralikel tingimustel. Hind tundus küll alguses täiesti ulmeline ja ei tundunud mingit varianti et me isegi ligilähedaselt seda endale lubada saaks, aga nagu ikka sellistel puhkudel, kus midagi väga-väga tahad, ulatab universum abikäe ja selgus, et ikka on võimalik saada kõike, mida tahad. Imeline vaade, privaatsus, soe, puhas ja uus maja, head naabrid ja kogu see elu veel koos koeraga! Ma olen päriselt iga päev nii lõpmata tänulik iga hetke eest siin. Ma võiks siin pensionile ka jääda kui vaja :D Kahjuks see vist siiski ei ole võimalik, sest vaadates, kuidas meri muudkui tõuseb, on see maja 30 aasta pärast otsapidi ookeanis.

Gandhi on fantastiline toakoer, pole kunagi midagi närinud, ta häält pole me iial kuulnud, paisid nurub täpselt niipalju kui ta neid saab, üksi kodus olles ainult magab ja õue minnes transformeerub nooreks ja tugevaks sportkoeraks. Ainus väike mure on ta halb söögiisu. Kuivtoitu sööb ta viimases hädas, siis kui nädal aega on nälginud. Praeguseks olen läbi proovinud peaaegu kõik koerale sobilikud tooted ja lihatükid, mis poes saada ning on selgunud, et härrale meeldib ainult ohtra rasvaga sealiha. Kaalu hoiab ta väga hästi ja välja näeb ilus lihaseline nii et probleem polegi muus, kui selles, et ma nii väga tahaks teda treenida mingi maiusega, mis talle korda läheb. Praeguseks olen leppima hakanud, et sellele koerale on ainus motiveeriv komm rasvast nõretav ja tilkuv värske liha kuubik. Pole just kõige mugavam sellistega toimetada, aga tuleb vist aktsepteerida...

Elu koeraga on imeline! Ma olin valmis nii paljudeks jamadeks ja tundub, et me ei saanud neist ühtegi, ainult positiivseid üllatusi. Ei teagi, kuidas nii hästi vedas, aga Gandhi on tõesti fantastiline. See ütlus "koer teeb majast kodu" on ikka jumala tõsi. Kõik asjad on koos Gandhiga nii palju paremad. Käisime koos ehitusfirmas tööl, sõitsime koos mootorsaaniga, võtsin ta rib-paadiga Isfjord Radiosse kaasa ja muidugi käib ta minuga koos matkamas, kui ma oma giiditööd teen. Kuulab ilusti käsklusi kui vaja ja muul ajal tegeleb vaikselt oma asjadega või magab. Natukene on teistele koertele reaktiivne, aga see ongi hea, et mul on vähemalt midagi treenida, muidu oleks ju täiesti valmis ideaalne koer, peaaegu et igav hakkaks :D

Kajakihooaeg on täies hoos ja sel aastal saan ma ka viimaks iseseisvalt kajakimatku juhtida. Eelmisel nädalal sain viimase vajamineva koolituse tehtud ning nüüd laienes mu matkade ampluaa vähemalt kolme matka võrra, mis loodetavasti säästavad sel suvel mu jalgu liigsest matkamisest. On ju suur vahe, kas matkad mägedes 6 päeva nädalas või matkad 2-3 päeva ja sõidad ülejäänud aja kajakiga. Oleme nüüd rohkem hakanud tähelepanu pöörama ka seljakoti kaalu vähendamisele, sest iga hooaja lõpuks on giidid kuskilt otsast vigased. Praegu õnneks tundub et hooaeg ei alga nii suure pauguga kui tavaliselt ja jalgadel jääb aega harjuda, lisaks olen ma talv läbi jõuharjutusi teinud ja jätkan ka praegu koduste trennidega. 

Ei oskagi millestki kirjutada, elu tundub üsna igapäevane. Vahel mõtlen tagasi sellele päevale, kui me Svalbardi saabusime, (täpselt kaks aastat tagasi, 18. juunil) ja tundub küll, et see oli mingi täiesti teine inimene. Kahe aastaga on kahtlemata palju muutunud ja õpitud ja arenetud. Samas on siin omas mullis ikka tunne nagu ei liiguks eriti kuskile. Kindel on ainult see, et Svalbard ei saaks olla kaugemal sellest, millisena ma teda 2a tagasi ette kujutasin. Samas ei ole see halb. Eks asjad lähevad ikka suures plaanis plaanipäraselt, ainult mitte kooskõlas fantaasiatega.