Mohnbukta päevik - neljas päev. Järsud õpikõverad

 On laupäev. Ilmateate järgi, mis ma peaaegu nädal tagasi veel levis olles salvestasin, peaks täna ja homme lumetorm olema. Päris tormi mõõtu välja ei anna, sajab natuke laia lund aga lubatud tuult õnneks ei ole. Väga väga halb nähtavus. Kui varasematel päevadel on ümbritsevad mäed ikka näha olnud, lihtsalt reljeefi peensuseid mitte, siis täna pole ka maja taga olevat mäge 100m kaugusel näha. Mõtlen juba hommikul aknast välja vaadates, et see liustikulaagrisse õhtusöögile minek tundub kahtlane...

Tundub, et tuleb järjekordne aeglane päev. Kokkan ühe pasta bolognese ja ootame kogu päeva õhtusöögile minekut. Kui see aeg kätte jõuab, oleme isegi hambaid pesnud ja puhtad riided selga pannud, aga nähtavs on halvim, mis iial enne. Oleks meil olnud oidu suusad kaasa võtta! Suusatades ma ei muretseks, sest iseennast ikka pidama saaks, aga saaniga kuskile auku sõita või jääkaru alla ajada väga ei viitsiks.

D tahab ikka väga minna, ütleb et ei jäta minemata isegi siis kui peab rajalt paarituvaid jääkarusid minema peletama. No lähme siis, mina gps-iga ees, tema järel. Jõuame 2km kaugusel asuva märja alani, kus tavaliselt on olnud sinine jää, vahel harva natuke pealt pehme. Täna ei ole ta mitte natuke pehme vaid kujutab endast põlvini vett, mille peal ujub petteks õhuke kiht lund. Ma ei ole sellises jamas varem sõitnud ja jään esimestel meetritel kinni. 

D, kes oli vahepeal minust täis gaasiga mööda ujunud, sõidab tagasi ega hoia emotsioone endale ja informeerib mind mu sõiduoskuste kvaliteedi osas ning ütleb, et siia see mu saan nüüd jääb. Tal on muidugi õigus, kui saan siia kasvõi päevaks jääb, saame me selle kätte heal juhul kevadel mootorsaega jääst välja lõigates. Tagumine ots on istmeni vees, suusad on õnneks natuke kõvema lumelaigu peal. 

Jälle üks selline hetk, kus seisad keset seda idaranniku tühjust ja ainus, mis sul olukorra lahendamiseks on, on seljakoti sisu ning kõik see emotsioonide torm, mis järsku pinnale kerkib. Ning see viimane ei aita kuigi palju kaasa. Midagi ümbruses näha ei ole, midagi pole 90km raadiuses nagunii, mis sind aitaks... Seisad seal ja tunned jälle väga teravalt iseennast. Hirmu ja viha ja lootusetust ja kõige all toorest ellujäämisinstinkti. Natuke veider ja harjumatu. Linnas nii ei mõtle, eks :D

Õnneks on mul kaasas koerarihm - 6mm köis, millest sõlmed välja harutades meisterdame tow-rope'i ning teise saaniga jõnksutades venib Yamaha samm-sammu haaval sellele kõrgemale lumelaigule, üsna probleemideta tegelikult. 

Kõrgema lapikese ees on muidugi veel 400m vaba vett ja välja tuleb ta sealt ikkagi sõita. 

Saan instruktsioonid, et vee peal tuleb täie gaasiga sõita ja D paneb ees ajama. Vett lendab ja tema taga jäljes ujuvad lumelaigud otse sügava türkiissinise liustikuvee peal. Ma olen varem ainult videoid näinud, kuidas mootorsaanidega vee peal sõidetakse, aga see tundus rohkem nagu ekstremistide teema ja ma ei arva hetkeski, et mina nüüd ja praegu sellega hakkama peaksin saama. Aga peab ju! D ei uju ju siia jala tagasi läbi selle lumesupi, et minu saani ka välja sõita ja pealegi, kes ma selline oleks, kui looduses nii abitu olen? Surun ärevuse alla ja gaasi põhja. Õnneks on vesine ala täiesti sile, hoian saani otse ja paari sekundiga oleme õnnelikult üle. Ise ka ei usu.

Edasi peaks tee viima üle väikse kaljunuki ja läbi moreeni kuni merejääni. See moreen ongi kõige problemaatilisem, sest seal on tehnilisi kohti ja rajalt kõrvale kalduda ei tohi meetritki. Merejääle jõudes on mõnda aega kitsas rada kivide ja lumevallide vahel ning seal jääkaru kohates niisama lihtsalt ümber ei pööra ja kaldaäärsete jäätükkide tõttu ka ei kiirenda... Ning kui juba liustiku ees oli selline overflow siis võib mõningane vesi meid ka merejääl ees oodata. Meile teadaolevalt on need kaks karu ju just selle 5kmx500m lõigul ning oleks äärmiselt halb variant kohata neid kohe jääle jõudes, kus me ei saaks midagi teha ja hullemal juhul jääks veel nende nina ees kinni. Ja kui me siis selle jandi tulemusena peame äsja tiinestunud emase maha laskma...seleta siis politseile, et me teadsime küll et need karud siin on, aga meil oli vaja õhtusöögile minna.

Kõike kokku võttes tundus mulle absoluutne lollus selliste oludega kuhugi lihtsalt õhtusöögi pärast 20km sõita ja veel öösel potentsiaalse lumetormiga tagasi kakerdama hakata. Lisaks ei tundnud ma end pärast kinni jäämist sugugi mitte kompetentse ega enesekindlana uutele seiklustele vastu astuma ning ka tiimitöö polnud sel hetkel just kiita. D samas oli õhtusöögi ideest pimestatud ja oleks hea meelega läinud ka üksinda ainult signaalpüstoliga (meil oli üks signaalpüstol ja üks vintpüss). Õnneks pöörame siiski tagasi.

Kõik asjad on läbimärjad ja mul on jälle tegevust, et neid kuivatada. Teen tule ahju ja sätin asjad kuivama. Väljas kisub järjest tuulisemaks ja lubatud lumetorm on õhtuks kohal. Minu meeleolul pole häda midagi, "safety-nazi" minus rõõmustab, et ei pidanud tarbetut riski võtma. Siia onni tulekut planeerides arvasin tegelikult, et olen üksi ning sel juhul oleksin ma igal juhul onnis istunud peaaegu kõik päevad kui veidigi halb ilm. Kuna olin sellega arvestanud siis halb nähtavus ei valmistanud erilist meelehärmi. Tänane aga pani tõsiselt mõtlema, kuidas ikkagi vedas et ma EI olnud sel õhtul üksi! Muidugi oleks mul olnud natuke väiksem tõenäosus kinni jääda, sest oleksin seda kohta üksi sõites vältinud, aga sellegipoolest võib overflow olla ka täiesti nähtamatutes kohtades ning üksinda idarannikul kinni istudes poleks mul muud varianti olnud kui oodata kuni mõni turismigrupp nädala jooksul sinnakanti satub.

Peab ikka InReach'i hankima. Piinlik isegi endale tunnistada, et seda ikka veel soetanud ei ole ja samas igasugu kahtlastes kohtades ringi hulgun ilma mingi kommunikatsioonivahendita.

Jääkaru jäljed saanirajal