Suvised matkad - aerutamine ja mäed

Väga aerutamisrohke suvi on olnud siiani. Paraku on ka kogu aeg tuuline, mis tähendab, et enamasti tuleb standardmarsruuti muuta ja midagi turvalisemat ette võtta. Meil on 4h kajakimatk, 7h matk lõkke ääres istumisega ja 11h kajaki+jalgsimatk. Nelja tunniga väga kaugele ei jõua, enamasti hulbime siinsamas maja ees ja sadamas ringi või parimal juhul sõidame kuni kämpinguni ja tagasi (7km?). Kui on päris algajad siis olen treileriga sadamasse sõitnud, seal saab siledal laineteta veel alustada ja natuke asjaga harjuda enne kui lainete ja tuule kätte läheme. Mul on olnud õnne ja siiani on peaaegu kõigil klientidel varasem aerutamiskogemus olnud ning neil, kes esimest korda süsta istuvad, on olnud õnne olla kaheses grupis ja siis oleme saanud eriti rahulikult võtta.

11h matk kujutab endast üle fjordi aerutamist (4km) ning vastaskaldal oleva mäe otsa (926m) matkamist. See on meie kõige väljakutsuvam ja raskem matk ning muidugi nõuab üle fjordi aerutamine sobivat tuult, tagasiteel tugev vastutuul meile ei sobi. Kuna aga tuul on tihti piki fjordi/orgu ning mägede ümber keerab natuke, siis on ta ka tihti ühes suunas vastu. Üle 6m/s tuule korral tulebki seda matka väga tihti kuhugi mujale ümber tõsta, enamasti sõidame siis natuke kajakkidega ja hiljem läheme kuhugi kergemini ligipääsetava mäe otsa matkama. 

Üks õhtu leidsime L-ga aega et omapead sõitma minna. Tegelikult oli plaanis lausa kolm-neli päeva ära olla ja Isfjord Radiosse sõita ning seal kajakid paadiga tagasi sõidutada. Kahjuks aga ilm nii ambitsioonikat plaani ei toetanud ja tegime väikse 20km tiiru kodu lähedal Carolinedalenisse ja tagasi.

Mingil imekombel seekord tuult ei olnudki

Toimub vana hea vintpüssi kinnitamine kajakile. Signaalpüstol on teisel paadil et raskust veidi jaotada.

Tundub et pikemate matkadega kujuneb probleemiks, kuhu kogu see varustus ja relvad mahutada. Peabki vist klubist valima mingi hiigelsuure süsta mitte mugavuse järgi, vaid puhtalt selle pärast et asjad ära mahuksid. Teine mure on muidugi kus ööbida. Coles Bay mahajäetud majad oleks alati variant, aga sealt edasi läheb kahtlaseks. Ilusa ilmaga muidugi sõidaks kenasti Barentsburgi välja, aga sel juhul pole mingit varuvarianti ega plaan "B"-d ootamatuste puhuks, vaid BB-i peab ka tõesti päris kindlasti jõudma. Ega vist muud lahendust polegi kui loota heale ilmale ja lihtsalt proovida. Muidu võtab see planeerimine viimasegi matkaisu ära, niigi hakkab teine kahanema, sest kõik pikemad ja ägedamad retked on lihtsalt nii kohutavalt tüütult keerulised siin jääkaruohu tõttu :S Enamasti ma olen harjunud ega vingu enam, aga vahest tuleb ikka meelde kui vahva oleks spontaanselt telk kaasa pakkida ja lihtsalt üksinda kuhugi minna...

Jalgsimatku on ka nüüd peaaegu igapäevaselt (või noh, päevadel kui kajakimatku pole). Nendega on hea see, et Gandhi saab kaasa tulla. Ta on oma uue ameti hästi selgeks saanud ja ei tüüta enam külalisi paide nurumisega, samas kui sügatakse siis naudib :) Täpselt selline tore matkakaaslane nagu ma lootsin et temast tuleb. Kui on aeg magada siis magab, kui vaja tõmmata siis tõmbab, kui mäest alla lähme siis kõnnib selja taga ja ei murra mu kaela. Igati super! Lahti saab teda ka lasta vaiksemas kohas, sest kutsudes tuleb ta kenasti kohe tagasi. Täna tegi esimest korda päriselt kasulikku tööd ka ja tõmbas mu väsinud turisti peaaegu terve tee mäe tippu!

Lõunapausil