otsetee blogi: Gandhi treeningutest ja esimese kolme kuu arengust

Mõtlesin et panen kirja, mis me Gandhiga praegu teeme, et hiljem oleks hea meenutada ja võrrelda. Juttu tuleb pigem füüsilisest treeningust.

Kes ei tea, siis Gandhi on 8 aastane 26kg alaska husky. Kogu senise elu teenis oma lihasuppi turistide vedamisega ühes Svalbardi kennelis ning nüüd on ta "pensionil". Midagi viga tal ei ole, selles kennelis ollakse lihtsalt normaalsed inimesed ja lastakse koerad pensionile enne, kui nad oma tööd vihkama hakkavad või vigaseks jäävad. Gandhi on praeguseks meiega elanud kolm kuud ja vaikselt hakkab välja kooruma, mis koer ta tegelikult on. Tundub, et see vastab täiesti tõele, et täiskasvanud koera adopteerimisel võib oodata (vähemalt) kolme etappi:

Kahe nädala pärast on ta harjunud sinu rutiinidega ja kodus enam-vähem teab, mida oodata.

Kahe kuu pärast teab ta su käsklusi ja kommunikeerub ise ning mõistab sinu kehakeelt. Samas võib veel olla situatsioone, milles ta käitumine veel üsna palju muutub puhtalt kohanemise mõjul.

Kolmanda etapi lõpuks ehk kuue kuu pärast peaks koer olema päris tema ise, ilmutama kõiki oma normaalseid reaktsioone ja käitumisi eri olukordades.

Eks muidugi ei ole koer mingi robot, et päris niimoodi kuupäevaliselt asjad toimuksid, aga mulle andis sellise vaatepunkti kuulmine rahu, et ta muutub ja see on normaalne, ning tuleb lihtsalt aega anda. Esimestel nädalatel tundus, et see koer vihkab füüsilist aktiivsust. Ainult lamas, samas mitte lõõgastunult, vaid tundus, et päris mugav tal kunagi ei ole. Alguses mõtlesin, et pensionil kelgukoerale peaks kohanemisperioodil pakkuma vedamist kui ainsat asja, milles ta end uues elus võiks enesekindlana tunda, aga ei, ta polnud huvitatud ega saanud üldse aru, mida ma temast tahan. Lähenesin siis metoodiliselt - kaks päeva trenni (pikemad jalutused, suusatamine), kaks päeva puhkust (ainult lühikesed pissijalutused). Niimoodi tekkis tal piisav energiaülejääk, et ta hakkas aru saama, et trenni ja pika jalutuskäigu ajal saab liikuda ja see on lõbus. Tasapisi hakkas ta suusatades mu ees jooksma ning mai lõpuks (kuu aega minu juures elanuna) tegime juba täiesti viisakaid suusatrenne, kus ta kogu aja ilusti ees jooksis ja väikse jõuga tõmbas.

Sealt edasi on ainult paremaks läinud ning nüüd on temast saanud koer, kes VAJAB iga päev vähemalt ühte jooksutrenni. See võib olla kas jalgratta ees vedamine või minuga koos jooksmine, aga kiirem jooks on hädavajalik. Kui ta mul matkadel kaasas käib, need on enamasti 3-8h ja max 13km jalutamised klientidega mägedes, siis üllatus üllatus - see ei ole 8a koerale piisav! Kodus vaatab mulle ikka sellise näoga otsa nagu :"Noh, kas teeme täna ka midagi?!" Tal reaalselt on vaja ühtlases tempos rakmetes traavimist. See trenn ei pea iga kord pikk olema, ka 20 min piisab, et ta oleks koju jõudes silmnähtavalt rahulolev ja õnnelik. Teen tavaliselt trenni õhtupoolikul ning siis ta on nii asjalik oma toimetustega pärast trenni - lakub käpad üle, närib esialgu natuke konti, siis tahab süüa ja pärast närib veel konti ning keerab end ööunne ära. Iga kord samamoodi. Ta naudib seda rutiini silmnähtavalt.

Ta ei jookse eriti kiiresti ja kuna siin ju pehmet pinnast ei eksisteeri, siis ma ka ei taha, et ta väga galopeeriks kruusal või asfaldil, enamasti hoian teda lõdvestunud traavis max 12km/h. Mis tõmbamist puudutab, siis ta läheb järjest tugevamaks ja tõmbab rõõmuga kogu trenni ja jõud läheb järjest paremaks! Ma poleks seda isegi oodanud, sest paljud on rääkinud, et vanemad kelgukoerad ei taha enam tõmmata, kui nad karjaga koos ei ole. Õnneks Gandhi puhul see kohe üldse ei kehti ja ta käitub tõesti nagu noor tugev täiesti normaalsete veoinstinktidega kegukoer! Praegu oleme ratast vedanud kõige rohkem 20km tiiru paljude pausidega ning selle trenni lõpuks oli ta sama värske kui kodust alustades. Pikemalt ma suvel teda jooksutada ei kavatse.

(Igaks juhuks mainin, et suvi Svalbardil tähendab +8-10 kraadi ning vihma siin enamasti ei saja. Vihma ja +10 kraadiga ma teda juba kindlasti veotrennis ei jooksutaks, sest kõge õhuniiskusega on koeral keerulisem end jahutada.)

Enne jooksma minekut mu jalal istumas

Kui ta sellise tempoga Hea Koer olemist jätkab, siis tuleb järgmine talv/kevad küll täiesti imeline! See oli mu väike unistus, et saaks koeraga käia 40-50km suusaringidel, sellised vahemaad annaksid juba reaalse võimaluse avastusretkedeks ümbruskonnas ja normaalsele treenitud kelgukoerale ei peaks inimese suusatamise tempos sellise maa läbimine mingi probleem olema. Nii palju kui mina siiani õppinud ja näinud olen, jäävad nad vanusega aeglasemaks ja ei tõmba enam nii kõvasti, aga vastupidavus säilib. Ning ma ei ootagi ju temalt et ta mind 50km veaks, vaid pigem et ta rõõmsalt ees sörgiks kuni mina suusatan. Selle põhjal, mis ma praegu näen, on mul küll koeraga ulmeliselt vedanud!

Enne trenni teen alati väikse soojendusjalutuse, umbes 10 minutit. Seda esiteks selleks, et kuna ta nüüd ju tõmbab ikka rõõmuga, siis ma ei taha lasta tal otse koduuksest täie jõuga jooksma hakata. Jalutus loodetavasti valmistab keha veidi ette. Teiseks ei taha ma tekitada mingit õpitud tõmblemist ja elevil olekut enne õue minekut. Meie jalutused mere ääres on alati hästi lõõgastavad, sest seal pole nii tohutult erinevaid lõhnu kui linnas, aga samas on piisavalt nuuskimist, et ta vaimule tööd anda. Selline väike nuuskimistiir enne trenni hoiab ära selle, et ta pöördesse läheks kui veorakmed selga pannakse. Sama pärast veotrenni - alati jalutan, käime jõest läbi kui ta soovib jms.

Juhiistmel on kõige parem istuda

Söömisega on endiselt probleeme, aga palju vähem kui alguses. Varem oli ikka tavaline, et kui Gandhi sõi normaalse portsjoni, siis oli teada, et nüüd on hindul järgmised neli-viis päeva ramadaan. Tasapisi hakkasin leidma asju, mida ta sõi, näiteks alati läheb alla rasvane sealiha. Siinsest Tai poest saab vahel seakõrvu ja südameid, ning mõningaid siseelundeid ka, mida siis olen vähehaaval tutvustanud. Midagi pole parata, kui koer on elu aeg ikka täpselt sama toitu söönud, siis polegi ju mõtet eeldada, et ta kohe rõõmuga uued asjad vastu võtab. Nii palju räägitakse sotsialiseerimisest uute inimeste ja olukordadega, tänapäeval ka erinevate pindade ja helidega, aga Gandhi näitel võiks kelgukoeri sotsialiseerida ka erinevate toitudega. Kui ma vaatan neid väga poppe koerte toortoidu Instagrami kontosid, siis...Gandhi nokiks heal juhul paljast hakkliha nende kausitäite silmade, vutimunade ja udarate vahelt. Kahjuks ta hakklihast ja sealihakuubikutest just väga palju vajalikke aineid ei saa, seega ma olen järjekindlalt talle ikka erinevaid loomade tükke pakkunud. Väääga vaikselt läheb paremaks. Praegu saab vähemalt öelda, et ta sööb stabiilselt iga päev midagigi. Kennelist hoiatati, et selle perekonna koerte puhul ongi normaalne, et nad söövad korra nädalas, ema tal on 16a (18kg) ja sööb 200ml krõbinaid iga viie päeva tagant.

Mänguasjadest olen püüdnud teda huvituma saada pea igapäevaselt. Olen klikkeriga õpetanud asjade üles korjamist ja kiitnud erksa ja elevil oleku eest mänguasja juures jms. Hiljuti tellisin Kong Scrunchi rebase, mille vastu tal oli kohe alguses natukene rohkem huvi kui kõigi muude pallide ja kummijunnide puhul. Ei saaks veel öelda, et ta oskab mängida, aga ma näen sealgi suurt arengut. Võtan selle rebase välja ainult siis, kui ta juba eelnevalt on heas tujus ja ergas ning tahab midagi teha ning siis on ta nõus mõned korrad sealihakuubikute eest seda hambusse võtma ja ringi loopima. Kaks korda on poolkogemata sellele isegi järgi jooksnud ja mulle tagasi toonud! Samuti tüüpiline kelgukoerte värk - pole eluski ühtegi mänguasja olnud peale põhjapõdrasarve, muidugi ei tea siis, mida mingi palliga tegema peaks.

Miks ma üldse teda mängima õpetan? Eelkõige sellepärast, et see annaks juurde ühe lõbusa asja, millega ta toas olles tegeleda saaks. Praegu ta kas a) magab, b)ma sügan teda, c)närib konti. Ta ei ole toiduga motiveeritav ja närimismänguasjade seest maiuste noppimine ei huvita teda absoluutselt. Vahel olen teda natuke vähem toitnud ning osa toitu õõnsa kondi või kuivatatud hingetoru sisse külmutanud. Sedagi süüakse väga pika hambaga. Ühesõnaga ma näen vahest, et tal on kodus natuke igav, aga ta ei oska just eriti paljusid asju ega ole väga huvitatud enda aju stimuleerimisest. Ta tahaks kogu aeg jalutada ja õues nuuskida, aga mu jalgadel on ikkagi mingi piir, kui kaua nad mind ringi vedada suudavad :D Seega tahakski leida rohkem asju, mida kodus koeraga teha, (mis ei nõua tema eelnevalt näljutamist, et ta toidumotiveeritud oleks) ning mänguasjaga mängimine võiks olla üks võimalik ajaviide.

Ma olen järjest rohkem rahul, et just Gandhi meie juurde sattus. Ta oleks nagu alati siin elanud ja nii oma koer. Tohutult hea omadus ta juures on loomupärane kontakti otsimine inimesega. Tõelise töökoerana tahab ta alati inimesele meele järgi olla ja püüab ise aru saada, mida ma tahan ning siis seda teha, sest talle meeldib mulle meeldida. Ma olen hästi konstantne ja samas range oma käsklustega ning osad asjad, näiteks "oota" said talle selgeks täiesti möödaminnes, mulle endale tundus, et ma lihtsalt rääkisin koeraga ja tema juba õppis midagi ära :D Nii muidugi ongi kõige parem asju õpetada, aga see läks ikkagi väga ootamatult kergelt. Näiteks ütlesin ma talle "oota" iga kord, kui ta oli õues ja ma korraks ukse avasin ja toast rihma vms võtsin. Ehk siis kasutasin käsklust olukordades, kus ta nagunii seda lihtsasti ise täidaks. Praegu on "oota" meil üks vajalikumaid käsklusi, mida võib usaldada olukordades, mis reaalselt ohtlikud võivad olla. Näiteks täna pidin korraks keevitushallist läbi minema ja et vältida koera tormamist juhtmete ja metallipuru vahele, tarvitses vaid öelda "oota" ning tüüp istus maha kuni ma oma toimetustega valmis olin.

Ootan põnevusega kuue kuu möödumist, kindlasti on ta selleks ajaks veel muutunud, ehk isegi mõned natuke probleemsed käitumisjooned välja koorunud, millega tegeleda saab. Kõik on nii põnev koeraga! Isegi probleemidele mõtlemine on elevusttekitav :D Ja eriti hea on see, et kogu Svalbardil elamise kogemus on hoopis parem ja mõtestatud koos koeraga. Siin on ikka päris hea koht koerale, meeldivalt jahe, vaikne ja palju vaba ruumi...