Käesolevat suve võib iseloomustada ühe sõnaga - pilv. Pidevalt on mingi madal ühtlane hall pilv umbes 100m kõrgusel. Mõnikord läheb õhtuks veidi selgemaks. Ilmateade muidugi näitab samal ajal selget taevast ja päikest. Põhjus miks siinne ilmateade eriti põhjalikult ja peaaegu pidevalt puusse paneb on see, et ilma muudavad väiksemal tasandil igasugu kõrgusvahed, veekogude ja liustike olemasolu ning siin on 2,5km peale (mis pidavat olema ilmaennustuse väiksem maa-ala vms), neid tegureid väga palju. Seda, kuidas mäed tuule suunda ja tugevust muudavad, on juba vähese kogemusega võimalik ise ette ennustada, aga neid madalaid pilvi ei näi miski kontrollivat. Ning ka tuule osas on vahel ikka täielikke ootamatusi.
Eile käisin hommikul matkal, ilm oli selge ja täiesti tuulevaikne. Fjord sillerdas päikeses ja oli peegelsile. Ilmateade lubas õhtuks ning järgmiseks päevaks 1m/s tuult nii Adventfjordenis kui kõikjal ümbruskonnas. Mõtlesime siis L-ga et käiks kiirelt Coles Bay's ära kajakkidega. Sinna on 18km üks ots, plaanisime mahajäetud majas ööbida ja järgmine päev tagasi sõita ning rannikul veidi ringi uudistada.
Pakkisime kiirelt asjad, kajakid auto katusele ja D viskas meid Björndalenisse ära. Kuidagi kahtlaselt tuuline tundus. Kindlasti mitte 1m/s, pigem sinna 8-9 kanti ja täiesti vastupidisest suunast ennustatule (vastutuul). Ning kuna tuul puhus otse üle fjordi siis kaasnesid sellega ka Svalbardi suurimale fjordile kohaselt viisakad lained. Kuna aga ilmateade lubas olude paranemist, siis mõtlesime ikka proovida, tagasi jõuab ju alati tulla. Ega ei paistnud küll kuskilt seda ilma paranemist, aga ma ei tahtnud olla ka see esimene nõrk, kes ütleb, et "kle see vist ei ole väga hea mõte." L tundus muretu, ta vist on rohkem merel ja lainetega aerutanud ka.
Pakkisime rannal kajakid puupüsti täis ja tegelesime mõnda aega esimese väljakutsega - kuidas merele saada, sest rannas olid natuke suuremad lained kui mugavam oleks. Edasi läks tegelikult isegi üllatavalt kenasti, sest olgugi, et lained olid kohati sellised, et üksteist ei näinud, siis paat oli stabiilne ja tundus turvaline ning lisaks paistis, et Fuglefjella nurga taga läheb paremaks.
Lainetus läks tõepoolest paremaks, oli selline stabiilne kolm suurt lainet ja siis üsna sile meri ning siis jälle need kolm lainet. Aga see tuul! Pärast poolt tundi kangutamist vaatasin selja taha ja tundus et me oleme ikka täpselt samas kohas kust alustasime :D L samal ajal aerutas lõbusalt ega tundunud ikka veel mitte natukestki kahtlevat, et me oleme võimelised 18km vastutuult sõitma. Aa kas ma mainisin, et startisime kell 21:30 õhtul...? Pimedaks muidugi ei lähe nii et selles osas oli muretu.
Mul hakkas küll järjest rohkem kahtlusi tekkima, eriti kuna mu paat oli kas tunduvalt aeglasem või ongi L täiesti haigelt kiire ja tugev. Igatahes ta libises mul 10 sekundiga eest ära ja ükskõik mida ma tegin, ei olnud ma võimeline sammu pidama. Mitte just motiveeriv olukord :D Otsustasin, et kui kaks kilomeetrit tehtud, siis vaatan kella ja arvestame, kas ja mis ajaga on realistlik kohale jõuda. Kui aeg-ajalt kiirust piilusin oli see 25min/km kanti... Kahe kilomeetri ja tunni aja pärast oli L ikka sama rõõmus ja optimistlik, ma üritasin järjest rohkem vestlust suunata faktile, et meil ootab ees üheksa tundi vastutuult aerutamist ilma võimaluseta kaldale minna (seal on järsk kalju peaaegu kogu tee, ainus variant oleks süst nööriga sappa võtta ja ujuda). Vaated olid muidu ilusad - teisel pool fjordi olid liustikud kullast ja kiirgasid tumeda tormise mere taustal peaaegu hüpnotiseerivalt - muudkui vahiks ja aerutaks.... Vasakut kätt jääb see mainitud kalju- Linnumägi, mille 400m püstloodis sein on täis pesitsevaid ja käratsevaid linde, kellest aeg-ajalt mõni meid uudistama lendas. Väikealgid, lunnid, krüüslid, fulmarid saatsid meid pidevalt nii õhus kui vees. Fulmarid on sellise sügava silmavaatega, lendavad sulle otsa vaadates peaaegu näkku ja viimastel meetritel muudavad graatsiliselt suunda sellise ilmega, nagu me oleks kogemata nende trajektoorile jäänud.
Sõitsime 5 km ära. Möödunud oli kaks ja pool tundi ja ma ei tundnud enam grammigi et ma seda üritust naudiksin, eriti eesootava piinarikka pingutuse valguses. Neelasin oma uhkuse alla ja pidin olema see pehmis, kes ütleb, et lähme koju ära. L muidugi on normaalne inimene ja puikles ainult natuke vastu üritades mind mingi järgmise kivini jne meelitada. Temale tundus see tõesti täiesti lebo ots olevat. Kohe kui ümber keerasime oli aerutamine järsku megalahe! Tuul kenasti selja tagant ja kiirus 25min/km asemel 8min/km! Alguspunkti tagasi saime siis vähem kui tunniga. D õnneks viitsis meile järele sõita ja kella 2 paiku saime koju. Ma pole tükk aega olnud nii õnnelik autot nähes ja oma voodis magades.
Järgmine päev kinnitas, et otsus oli olnud õige, sest kogu päeva sadas vihma, temperatuur 3 kraadi, nähtavus halb ja meri tuuline. Erakordselt ebameeldiv ilm. Ei taha mõeldagi, et oleksime selle päeva pidanud merel veetma.
Samas paneb ikka mõtlema, et peaks rohkem jõusaalis käima ja ülakeha treenima :D Kogu keha tegelikult. Püüan siin küll kodus midagi toimetada, aga tunda on, et vigastused kipuvad ligi hiilima ja nagu näha siis väga tugev tunne ka just ei ole. Igasuvine teema - tööga olen piisavalt aktiivne, et tunduks nagu sellest piisab, aga samas sihipärasest raskuste tõstmisest ja vigastusi ennetavast jõutreeningust on mu matkamine, aerutamine ja koeraga jooksmine ikka väga kaugel. Peab proovima end näiteks kolm korda nädalas jõuksi suruda, isegi kui tundub et olen väsinud.
No comments:
Post a Comment