Nutt ja hala

Kui nüüd ausalt rääkida, siis võiksid asjad natuke paremini olla. Tuju ja tervis eelkõige. Olen juba mitu aastat märganud, et ma ei saa teha asju vastu tahtmist, sest siis jään kohe haigeks. Ja siin töötan ma millegipärast kogu aeg sellise tundega nagu suruks vägisi neid aknaid puhtaks. Ei mingit flow-tunnet, puhas hiina piin. Asi pole kindlasti mitte firmas, mul on väga mõistvad ülemused. Ja ma armastan köietööd, rigamist ja kõrgustes olemist. Ma lihtsalt ei suuda enam neid aknaid pesta, see tegevus ei tundu mu peas enam põhjendatud. Poolused sulavad ja jääkarud surevad ja meie arutame siin, kes jälle aknapesukaltsud pesemata jättis...? Ja nagu oodata oligi, hakkab keha selle vastumeelse kangutamise peale ära lagunema.

Algas kõik põiepõletiku ja antibiootikumidega, siis käisin hambaarstil, lihtsalt niisama väikest auku parandamas - tulemuseks kuu aega kestnud hambavalu. Siis hakkas põlve alt miski tunda andma ja eile tõmbasin ronides deltalihase ära. Kõige "parem" on see, et just nüüd olen ma teinud väga mõtestatult trenni ja pannud taastumisele rõhku ja tegelenud rühi korrigeerimisega ja loomulikult kasutan ma mõlemat kätt tööl, mitte ainult seda paremat, mille ma ära tõmbasin.

Nii et tuju on kehv. Selle kõige parandamiseks peaks nüüd vähemalt korralikult sööma, et põletikku vähendada, aga teate mis ma täna hommikuks sõin? Kiivikeeksi! Seda 20 aastat tagasi pakendatud keeksi, mis säilib igavesti. Kunagi kui ma laps olin, sõime seda emaga ja Naise Loogika ütleb sellisteks puhkudeks kui tuju on nigel, et tuleb süüa midagi, mida süües end viimati hästi tundsid. Ja mida halvem tuju, seda rohkem tuleb süüa!

Mõtlesin juba et olen kõnts. Paljastasin isegi mehele, kellega ta end sidunud on, aga mees ütles enesestmõistetavalt, et see Naise Loogika on tegelikult Universumi 2. seadus, kõik teevad nii. Ja viis teema eeloleva rattamatka kaartidele! Sest jumal tänatud me läheme viimaks ometi matkama! Aegviidust Iklasse mööda Oandu-Ikla matkateed. See on ausalt ainus, mis mulle veel meenutab, et elus on ägedaid asju. Et kuskil on vabadus mööda metsa ringi kooserdada ja mitte tööd teha. Et tegelikult on ju suvi ja saab teha sooja-ilma-asju nagu surfata ja et öises metsas on praegu valge. Ma tahaks kogu aeg ainult matkal olla! Mis hetkel see minu ja traditsioonilise ühiskonna suhe nii nihu läks? Kuidas ma leian sellise töö, mis võimaldab mul ainult matkata? Olla terve. Motiveeritud. Teha midagi millel tundub mõte sees olevat. Kust, ah?!


Mõned rõõmustavad oravapildid lõpetuseks :D (Helsinki kubiseb oravatest)