Jäätunud kojamehed

Üks  igapäevane asi, millele ma olen hakanud Norras natuke teisiti vaatama on autosõit. Eestis on ikka nii, et kui on vaja autoga sõita, siis enam-vähem ainus tegur, millele mõelda on sõidule kuluv aeg, võibolla ka teevalik sõltuvalt teetöödest. Ilmaga igapäevaselt väga arvestama ei pea, sest kui hull see ilm ikka olla saab. Siin kipun ma aeg-ajalt sama suhtumisega peale lendama ja saan kohe oma vitsad :D

Eile oli vaba õhtu, läksin Tromsøsse trenni. Kuna lund oli palju, veendusin, et labidas on autos ja pakkisin lisaks ühe sooja jope peale. (Me Sveniga korra juba saime paar tunnikest paljakäsi autot välja kaevata, edaspidi ma valmistun sellisteks ajaveetmisvõimalusteks.) Ilmateadet vaatasin ka, aga midagi hullu ei paistnud. No lumetormi igatahes ei lubanud. Üks turist oli mulle eelmisel päeval rääkinud, kuidas virmalistejahile minnes olid autol kojamehed ära jäätunud ja juht pidi seisma jääma ja nad ei jõudnudki virmalisteni. Kehitasin õlgu - nojah, kojamehed jääs, kui hull see saab olla?

Khm...!

Käisin trennis ära, ilm hakkas tormile kiskuma, aga mitte midagi hullu. Veetsin veel toidupoes aega ja hakkasin kl 21 paiku kiirtee poole sättima. Kohe kui linnast välja sain, viskas 13m/s tuul ja lörts esiklaasi lund täis ja kojamehed olid põhimõtteliselt hetkega jääs! Vehkisid rõõmsalt jäätükke mööda klaasi edasi-tagasi. Näha polnud mitte midagi. Seisma jääda polnud ka kuskil. Tromsøst Narviku poole suunduval E8-l on pea kogu teeserv selle metallist piirdega või meetrise lumevalliga ääristatud ja peatuskohti pole üldse. Kui ka mõni oli, siis seda ma lihtsalt ei näinud läbi oma lörtsise esiklaasi. Õnneks sain üsna ruttu sappa ühele autole, kellel ilmselt sama probleem ning koos kulgesime 40km/h kodu poole. Ainus mida ma nägin olid selle auto punased tagatuled ja muidugi ka vastutulevate rekkade esituled, aga neid ma oleks meelsamini mitte näinud.

Päris hea kergendus oli Fagernesi valgustatud teele jõuda. Seal sain ka seisma jääda ja kojamehed puhtaks teha ning sadu jäi vaiksemaks.

Õnneks tundub, et autojuhid on siin väga mõistvad nende ekstreemsete ilmaoludega, ei lähe kärsituks ega tee ohtlikke manöövreid, kui neil 90 alas 40-ga ees uimerdada. Sest mõnel seda jääprobleemi ilmselgelt ei olnud ja siis nad vilgutasid ikka viisakalt enne kui mööda sõitsid. Ma ise olen ka siin palju mõistvamaks muutunud - kui keegi sõidab väga aeglaselt, siis järelikult on tal mingi probleem. Ikka ju parem uimerdada, kui avarii teha ja mitmeks tunniks tee kinni panna. Eestis seevastu...tavaline on teha agressiivne möödasõit ja samal ajal vihaselt vahtida, kes see idioot roolis on:D

Edaspidi ma mõtlen ikka viis-kuus korda, kas mul on tõesti nii hädasti vaja lumetormiga kuskile sõita. Arvestades et ma käin siin poes ja linnas umbes korra nädalas, siis annab seda ilusale ilmale sättida küll.

Laviin!

Käesolev talv on olnud Põhja-Norras väga-väga lumevaene. Kuni veebruarini tuli maha vaid 4% tavapärasest sademetehulgast. Paljud musherid ei saanud normaalselt koeri treenida ja nii mõnigi loobus aasta tippsündmusest - Finnmarksløpetist. Pole lihtne iga päev kuhugi 50km kaugusele lume juurde trenni sõita. Breivikeidetis oli õnneks detsembrist saadik tubli 60-70 cm lund maas ja kuna ilmad olid pidevalt -20 kraadi ringis, siis püsis see kenasti kogu talve. Võiks isegi öelda, et on olnud erakordselt lihtne hooaeg nii meile kui koertele. Kuna rada on olnud libe ja kiire, oleme kasutanud viie-kuue koera asemel nelja. Lisaks on kõik toimetused muidugi mugavamad, kui ei pea pidevalt sügavas lumes sumpama. Ja ilm on olnud fantastiline! Kogu aeg tuulevaikus ja selge taevas.

Kuni märtsi keskpaigani... Kui lõpuks lund sadama hakkas, oli tunne, et kahe kuu sadamata lumi tuleb kahe päevaga alla.


24h ports lund, kelgud on 40cm kõrged


Cuba paistab rahul olevat



Enamus aega oli näha viimast kahte koera




Raja tegemine käis rohkem tunde järgi. Kui saan lumme vajuma hakkas, siis järelikult olid rajalt kõrvale kaldunud


Hommikune tripp

Juba tükk aega passisin peale, millal see laviin alla tuleb. Eile aidati helikopteriga lund alla, et see iseenesest autoteele ei sajaks. Iga laviiniga käisid mingid korralikud kõmakad kopteri pealt ja koerad vaesekesed olid muidugi surmani hirmunud. Veetsime tubli tunnikese liine korda seades. Lihtsalt võimatu oli koeri seisma saada, pidevalt jooksid tagasi, pugesid kelkude alla või peitsid lihtsalt oma peakesi lume sisse.  Mõni oli küll veendunud et tema tund on tulnud. Kahjuks polnud turistidest ka abi koerte ees hoidmisel, sest paljud lihtsalt kartsid koeri vaat et veel hullemini kui koerad neid pauke. Hullumeelne lihtsalt! Mõtlesin et pean neid hakkama ühekaupa koju laskma. Ja helikopteripiloot itsitas raudselt pihku seal üleval :D

Polaaröö värvid ja tänud ebaõnnestumistele

Tegin täna kaamerasse ruumi ja jäin vanu pilte vaatama. Tundub, et jõulumatkast Stormheimfjelletile ma polegi kirjutanud. Panen siis vähemalt mõned pildid. Minuarust on need ühed parimad pildid üldse, mis me siin teinud oleme. Ma armastan neid polaaröö värve! Päike on tavaline, seda näeb igal pool, aga see pimeda aja valgus...

Mul on Norras olles alatihti tunne, et kõik saast, mis on senimaani elus ette tulnud, on olnud imeline, sest see on mind toonud siia. Eriti nendel hetkedel kui mäed muudavad iga minutiga värvi, sa seisad kõige selle keskel oranžikaslillakast kumast sissemässituna ning tunned ennast olevat kõige õigemas kohas maamunal, vot siis ma olen päriselt tänulik neile kes mind koolis narrisid või juhustele, mis on mu edu mõnes muus vallas takistanud. Sest küllap ei oleks ma ilma kõige selleta Norra jõudnud. Ja on ikka paras õnnistus elada seda elu siin ja praegu!

Piltidel on siis 25. detsembri keskpäev, -25 kraadi ja aasta pimedaima päeva valgeimad hetked!

Abort, inspektsioon ja igikestev hooaeg

Mis siin siis vahepeal toimunud on?

Vinter sai abordisüsti. Mul oli lihtsalt nii hea meel selle üle, et mu lemmik koer ei pea kahe kuu pärast kutsikaid leinama hakkama. Tundub et see asi läheb üldises plaanis paremuse poole, abordisüstid paistavad mitmel pool juba kõne alla tulevat. Olgu veel mainitud, et steriliseerimine ja kastreerimine pole norras ilma mõjuva põhjuseta lubatud nii et neid soovimatuid paaritusi ikka vahel juhtub, ole kui hoolikas tahes. Muidugi eks suured kennelid saavad selle kastreerimise ikka vetilt välja lunida, sest on arusaadav, et keegi ei hakkakski oma koerale 3000+ noki kulutama ilma mõjuva põhjuseta. Aga eraisikud niisama lihtsalt seda teha ei saa, mis on minu jaoks täiesti arusaamatu. Mul on ka muidugi üldse see kogemata kutsikate ja inimkutsikate teema üks hell koht ja ma lähen alati liiga keema selliste teemade peale. Ei ole meil siia maailma mingit läbimõtlemata järelkasvu vaja!

Toimus ka Mattilsyneti külastus. See on midagi loomakaitse või vet-ja toiduameti sarnast, teevad regulaarseid kontrolle kõigis kennelites.  Üldjoontes peab tunnistama, et nimetet asutusel oleks kelgukoeramaailmas tööpõld lai, aga kui inspektorid on ilmselgelt täielikud loomavõhikud, siis jääbki see pelgalt paberimajanduseks.

No näiteks. Tulevad hoovi peale kaks hiigelsuurt range välimusega tädi. Jalas karvase äärega saapad, millega välimuse põhjal otsustades on juba kusagil käidud. Jim siis uuris, et kas tädid on ka paljusid koeri vaatamas käinud? Jah, olla juba neljas kennel täna. Küsimuse peale, kas saabaste peale mingeid katteid ei võiks panna, et mitte näiteks kennelköha levitada, oldi lausa üllatunud. “Autos on olemas küll, tahate paneme peale?”
...
Nüüd on juba hilja eksole!

Oli veel kummalisi seiku, mida koerainimestega ilmaski ei juhtuks. Sest koerainimene ei lähe oks laiali ja agressiivse kehahoiakuga meie Missy kuudi ette seisma ja pröökama, et koer on halvasti sotsialiseeritud ja arg! Nojah, vaene Missy tegi parasjagu oma kuudis lõunauinakut, nägu päikese poole, kui kaks võõrast naist äkki tema kodu ette pulksirgelt seisma jäid, paberid näpus. Missy vasikasilmad läksid veel suuremaks ja ta tuli ruttu ettevaatlikult kuudist välja ja jäi altkulmu uurima, mis see uus olukord nüüd tähendama peaks. Ja paberile pandi kirja, et koerad on arad ja sotsialiseerimata! Ma ise tundsin end nende hiigelametnike ees sotsialiseerimata ja arana!

Aga üldiselt kontrollivad nad kettide pikkust mõõdulindiga. Peab olema 2m, meil on suht silma järgi, enamikul üle 2m, see juhuslik kett, mida nad mõõtsid oli muidugi 1,85.
Kuutides põhku, et see poleks märg ega jääs.
Kuudid peavad olema jalgadel ja all peab olema isolatsioonimaterjal.
Kaks koera ühes kuudis ei tohi olla, vahet pole kui head sõbrad nad on.
Küsiti söötmise kohta, vaadati toidunõud üle, et need oleksid pestud. Tormati nagu muuseas suvalise magamistoa uksest sisse, et vaadata, kust me vett võtame.

Väga ebameeldiv külaskäik ja ebaprofessionaalne käitumine! Paha tunne on siiamaani.

***

Sven sõitis tagasi Eestisse. Asemele tulid kaheksa kutsikat ja mõned vanurid! Omanik on perega Finnmarksløpetil ja kõik, kes kaasa ei läinud, saadeti siia. Nüüd ma siis olen üksi selle karjaga. Hooaja lõppemist ei paista kuskilt, täna on jälle kolm trippi. Koerad on nagu segased, selg valutab nende ette ladumisest. Kutsikaid tuleb sisse-välja tassida, et nad õues ära ei külmuks. Rääkimata sellest, et 40+ koera söötmine-kasimine võtab omajagu rohkem aega kui 30. Iga kord toiduämbrit ringi tassides tekib selja pärast üha suurem mure. Trenni pole kaks päeva jõudnud, sest lihtsalt kogu aeg on midagi teha. Ühesõnaga ma ootan seda Finnmarksløpeti lõppu juba minuteid lugedes, saaks ometi vähemalt need kutsikad koju tagasi viidud.

Kõigest hoolimata ei kujuta ma ette, et mulle mingi muu elu nii palju meeldida võiks. Hirmuga mõtlen, et kui hooaeg läbi, tuleb vist pikemalt Eestis olla ja seal kuidagi vireleda. Reaalne hirm on iga päev. Hirm selle masendusetunde ja iseenese ära kaotamise ees, mis varem või hiljem Tallinnas elades ees ootab. Samas tahaks ju oma armsa mehega olla ja tema on Eestis.

Vastik täiskasvanuelu oma otsustega!:D Lubatagu mul ometi siia mägedesse eluks ajaks matkama jääda!


Vinter, parim koer




Fido, alati lõbus tegelane


Perepäev


Meie “kohutavalt stressis” koerad ebastandardsetes kuutides.

Veebruari trennichallenge’i tulemused

Veebruari algusest otsustasime hakata trennidele rohkem rõhku panema. Tegin tegelikult juba jaanuaris korrapärasemalt trenni, aga tahtsin asjadel rohkem silma peal hoida. Sven lõi ka kampa ja tegime väikse trennichallenge’i selgitamaks välja, kumb teeb rohkem veebruaris trenni. Raskusaste ei mänginud rolli, alates 20 min läks trenni alla kirja. See oli päris hea motiveeriv meetod, 20min on selline aeg, mis ei tundu hirmutav, isegi hommikul teiste tegemiste vahel ära teha. Enamasti läks küll kauem, pigem 30-40 min, aga alustamine ongi ju kõige raskem. Pealegi kui iga päev vaikselt midagi teha, siis on tulemus ikka parem, kui minu tavapärast metoodikat rakendades, nimelt esimese kahe nädalaga ennast vigaseks treenides.

Ah et mida ma siin arktikas mägede vahel üldse teen? Enamasti kasutan äppi nimega MadBarz, kus on keharaskusega kavasid ning läbimise eest saab punkte. Kuna ma olen seda mitu aastat teinud, siis olen vaikselt tõusnud Eesti naiste hulgas 4.kohale (vahepeal olin 3.) ja selline punktimetoodika on mu jaoks natuke motiveerivam kui lihtsalt omatehtud kavasid vehkida. Lõuatõmbekang on meil ukse vahel olemas, rõngad ka, lisaks sai kaasa võetud kaks kummilinti. Ja vahel harva satume Tromsøsse jõusaali.

Lisaks saab suusatada ja joosta. Seda kahjuks päris iga ilmaga ei tee, nimelt sellises lahtises lumeplägas, kus all on jää mina ei jookse, sest saan kohe luuümbrisepõletiku. Õnneks on viimased kaks kuud olnud ideaalne jooksupinnas, -20 kraadi ja tuulevaikus. Loodetavasti see jätkub veel kogu märtsi.

No igatahes nagu näha siis mina võitsin selle trennivõistluse seisuga 30/18. Nüüd on probleem, Sven läheb minema ja pean edaspidi iseendaga konkureerima siin :( Märtsikuu kalender on juba tehtud ja sinna on lisatud ka korrapärane söömine.

Ortopeedilised põdranahad ja head uned

Meil on parajasti käsil järjekordne road-trip Elisabethile külla. (Mu vana töökaaslane Drøbaki aegadest.) Istun autos ja kuna ema käskis blogida (tsau, ema! :D), siis panen kirja, kuidas me siin koerte kantseldamisest kangeks jäänud selgasid ravida tavatseme.

Mingi aeg hakkasid mõlemal seljad valutama ja kolisime voodist põrandale. Aitas kahe ööga! Viimasel ajal on nii kenad soojad ööd olnud (-10ringis), et mõtlesime ööseks hoopis mäe otsa magama ronida. Põdranahad, labidas ja magamiskotid kaasa ja minek. Plaan oli kaevata kuhugi kena auk, mis kaitseks tuule eest, nahad alla laotada ja magama kobida. Kui üles matkates tundus, et hea kui 50cm sügavuse augukese saame, siis kaevama hakates ei tahtnud maapind kuidagi vastu tulla. Ma vist pole ausalt oma elu jooksul nii palju lund näinud. Lõpuks oli sügavus äärtest põhjani umbes meeter ja maapinnani polnud ikka veel jõudnud (hommikul proovisime lõpuni kaevata, oli veel 20cm).

Uni oli muidugi hea, natukene lund sadas ainult krae vahele.

Selline oli tänane hommik, taamal paistab Tromsø ja selja taha jääb see mägi, kuhu saab kaabeltõstukiga poolele teele. Me tõstukiga oleme käinud, mõtlesime seekord jala minna, aga selge ilmaga oleks seda toredam teha.

Igatahes Peugeot Partner sobib ööbimiseks suurepäraselt, alati tuleb nii hea uni ja soojaks läheb ka hommikuks. Ja neid põdranahku hakkame me küll koju jõudes igatsema. Uskumatu, kui hea isolatsioon on loomanahk! Muidugi  ma ise ei ostaks sellist asja ealeski, aga saamidega koos elades on neid surnud loomi nagunii kõik horisontaalpinnad täis, mis neil ikka niisama kõduneda lasta.