Ortopeedilised põdranahad ja head uned

Meil on parajasti käsil järjekordne road-trip Elisabethile külla. (Mu vana töökaaslane Drøbaki aegadest.) Istun autos ja kuna ema käskis blogida (tsau, ema! :D), siis panen kirja, kuidas me siin koerte kantseldamisest kangeks jäänud selgasid ravida tavatseme.

Mingi aeg hakkasid mõlemal seljad valutama ja kolisime voodist põrandale. Aitas kahe ööga! Viimasel ajal on nii kenad soojad ööd olnud (-10ringis), et mõtlesime ööseks hoopis mäe otsa magama ronida. Põdranahad, labidas ja magamiskotid kaasa ja minek. Plaan oli kaevata kuhugi kena auk, mis kaitseks tuule eest, nahad alla laotada ja magama kobida. Kui üles matkates tundus, et hea kui 50cm sügavuse augukese saame, siis kaevama hakates ei tahtnud maapind kuidagi vastu tulla. Ma vist pole ausalt oma elu jooksul nii palju lund näinud. Lõpuks oli sügavus äärtest põhjani umbes meeter ja maapinnani polnud ikka veel jõudnud (hommikul proovisime lõpuni kaevata, oli veel 20cm).

Uni oli muidugi hea, natukene lund sadas ainult krae vahele.

Selline oli tänane hommik, taamal paistab Tromsø ja selja taha jääb see mägi, kuhu saab kaabeltõstukiga poolele teele. Me tõstukiga oleme käinud, mõtlesime seekord jala minna, aga selge ilmaga oleks seda toredam teha.

Igatahes Peugeot Partner sobib ööbimiseks suurepäraselt, alati tuleb nii hea uni ja soojaks läheb ka hommikuks. Ja neid põdranahku hakkame me küll koju jõudes igatsema. Uskumatu, kui hea isolatsioon on loomanahk! Muidugi  ma ise ei ostaks sellist asja ealeski, aga saamidega koos elades on neid surnud loomi nagunii kõik horisontaalpinnad täis, mis neil ikka niisama kõduneda lasta.