otsetee blogi: Lähen 300km võistlusele?!

Kõnekäänd aja ja haavade paranemise kohta vastab igatahes tõele. Asjad hakkavad paika loksuma. Mõelda vaid, et ma oleksingi peaaegu ära läinud. Hea ikka, et mul on sõbrad, kes tunnevad mind paremini kui ma ise ja käskisid siinsele elule veidi aega anda. Sest kui ma oleksin ära läinud, poleks mul praegu oma tiimi ega võimalust võistluseks treenida! Ja ma ei oskaks praegusel hetkel sellest mitte midagi paremat ettegi kujutada. Oma koerad!! (okei, mitte päris minu, aga saate aru küll.) Lõpuks ometi võimalus näha, kas ja kuhu mõttestatud treening viib ja mis meetodid töötavad. Niimoodi võib veel end isegi jälle normaalse inimese (sportlasena) tundma hakata.

Petter korraldab igal aastal jaanuari lõpus 300km treeningvõistluse, et saaks kodu lähedal aga võimalikult rasketes oludes võistlusrutiine harjutada. Tegelikult olen ma ju alati koertega võistlemise osas kahtleval seisukohal olnud. Mulle muidugi väga meeldib igasugustes asjades võistelda, see on minu jaoks viis oma elu periodiseerida ja eesmärke seada ja igas mõttes motiveerituna püsida. Ma olen väga igatsenud omale mingit sporti, mis võimaldaks võistlemist ja samas haakuks mu elustiiliga piisaval määral, et ma ka treenida saaks. See koerakelgutamine lihtsalt pole kunagi tundunud väga väljakutsuv spordiala, selline tunne on, et justkui musher ei teekski suurt midagi. Mul ei olnud siia tulles tõesti mitte kõige vähimatki soovi võistelda. Aga kogu siinne elu keerleb ainult võistlemise ümber, sellest on võimatu eemale hoida, ei möödu vist kahte tundigi kui me ei teeks või arutaks midagi, mis pole kuidagi seotud võistlemisega. Selles suhtes väga erinev minu senisest kelgukoerakogemusest.

Nii et mulle piisas tollest pooltunnist peale tööd, kui Helen rääkis KUI raske on Metsjövidda race ja KUI võimatu on tormis teed leida ja KUI lahe see kõik on! :D Olingi müüdud hing. Kui see päriselt ka nii raske on, siis sellist asja tahaks ma küll proovida.

Kohe väga! :)

Nii et nüüd treenin ma 12 koera. Plaan on 3 päeva trenni, kaks puhkust ning kilometraaz jääb praegu 16-22 kanti. Õnneks on tegu selliste koertega, kes just päris Petteri võistlustiimi ei sobi, seega on nii mõnelgi mingi viga küljes, mille kallal saan nokitseda. No näiteks mõni ei oska normaalselt traavida ilma et endal pidevalt naba paigast üritaks joosta, teine on kõver, kolmas vajab pidevalt massaazi. Huvitavad tegelased ühesõnaga! Aga no milline koer poleks huvitav...