Ma neid esmaabisid olen ju teinud kõriauguni, seega oli kohati kordamine ja kohati lausa igav, teisalt on nelja aastaga, mis jääb mu kaitseväe parameediku kursuse vahele juba palju asju ununenud ja ka muutunud. Näiteks külma ja survet enam traumale peale ei panda! Epileptikule ka midagi suhu ei panda. Uutest asjadest tegime veel hypowrapi, mis võib külmas töötades osutuda vajalikuks oskuseks. Kursus toimus koos mägigiididega, kes samas koolis oma kaheaastasel kursusel õpivad. Väga lahe seltskond, näha on, et nad lõbutsevad seal koolis täiega:) Tore on suhelda oma inimestega!
Ehkki viimasel päeval mõtlesime Flo-ga ikka, et oli tore seal koolitusel olla, aga veel toredam on tagasi koju oma koopasse saada. Saime oma aastase sotsialiseerumisvajaduse rahuldatud ja nüüd saab rahus “tööl” olla. Ma pean veelkord mainima, et tore on suhelda oma inimestega. Tundub, et see töökoht ja rahvas siin ongi paljuski selline nagu ma kirjeldasin oma "100 elueesmärki" postituses.
Ma olen eluga nii piisavalt rahul, et ei viitsi seda isegi sotsiaalmeedias kajastada. Milleks ma seda üldse kunagi tegin? Endal oleks vahva lugeda hiljem, seda küll. Aga üldiselt ma tegelen lihtsalt rahulikult elamisega ja võtan järjest rohkem hetki elusituatsiooni kõrvalt vaatamiseks ja libisen üllatavalt tihti sellesse flow-seisundisse, mis minu jaoks on kõrgeim eesmärk kõiges. Järelikult siis olen vist õiges kohas, kui see õnnestub. Kui ennast läbi Soome nuttes siiapoole vedasin ja Karinile kurtsin, kuidas ma tahan otsa ümber pöörata, käskis ta sellele asjale ühe kuu anda. Naljakas mõeldagi, et kuu aega siinolekut möödus nii, et ma isegi ei märganud. Hea on jälle mina ise olla. Ja hea on, kui su sõbrad tunnevad sind paremini kui sa ise.
No comments:
Post a Comment