Esimene nädal treeninguid on tehtud, u 75 km, viis päeva. Eile tegime senini kõige pikema, 27km trenni. Läheb järjest lõbusamaks. Koertel vist ka, sest nad ei püsi üldse enam paigal, kui ma neid tee peal joota või midagi kohendada üritan. Isegi üle rataste ette pandud kivide ja palkide tõmmatakse käru minema. Korra juba sain paarsada meetrit neile järele joosta, õnneks oli tee ülesmäge, jõudsin kinni püüda. Kraavi suutsime ka korra kinni jääda. Sigge vahtis küll sellise imeliku näoga selja taha, kui neid kraavi jooma minna käskisin, oleks pidanud teda uskuma, et see pole õige koht. Suure pusimisega saime välja. Enam ma ilma köieta trenni ei lähe, siis oleks vähemalt mingi variant nad back-upiks puu külge fikseerida kuniks ise käru kuskilt välja õngitsen. Praeguse seisuga oleks võinud 13km jala koju kõndida, kui nad sealt kraavist omapead minekut oleks teinud. Õnneks ei ole siin väga palju kinnijäämisvõimalusi, treenime peamiselt kruusateel.
Täna oli nii mul kui mu tiimil vaba päev ja kasutasime Siggega võimalust väike telkimistripp teha. Sigge on mu juhtkoer, uskumatult tark, õpib kiiresti nagu kolli. Kui kuskil on tee kõrval kraav, kuhu koerad jooma tahavad vedada, siis Sigge teab, et Hooman ei luba ja veab tiimi püüdlikult kraavist kaugemale. Sellise koeraga tasub häid suhteid hoida. Tal on komme külg ees joosta ja et seda veidi parandada, olen teda masseerinud ja venitanud ja igasugu füsioteraapia harjutusi teinud, mis ma välja mõelda suudan. Kasu pole veel olnud, aga huvitav on küll, pealegi see koer õpib ja tegutseb lihtsalt sellise rõõmuga!
Ilmad on siin praegu imelised. Hommikuti lõhnab natuke talve järele. Päevad on sügisest kirjud ja madal päike soojendab koerad puuri puitpõrandale lapiti maha. Ja õhtuti virvendab taevas rohelise-roosakirjult, ehkki horisondil on veel päris valge. Vaikselt hakkab meenuma, et milleks see kõik...
No comments:
Post a Comment