Järsud õpikõverad

Mõni päev ma mõtlen oma koeri sõites et see võistlemise idee oli ikka eriti naiivne minust. Ma ei saa enamasti oma 27 km ringigi sõidetud ilma pidevalt peatumata, et papusid kohendada või mõnda koera vasakult paremale tõsta või kogu tiimi tee serva nügida või kraavist välja ajada. Kaks varianti - kas kogu aeg juhtubki midagi või ma olen liiga perfektsionistlik ega kannata vaadata, kuidas keegi viltu jookseb.

Eile tuli Petteriga jutuks, et ma hea meelega sõidaks temaga koos oma tiimi ükspäev ja saaks küsida igasugu asju ja olla kindel, et me liigume ikka õiges suunas. Hommikul tegime siis koos tiiru ja nagu oodata, oli see väga informatiivne ja motiveeriv. Esiteks - ma võin neid kiiremini sõita. Hoidsin siiamaani suhteliselt jäigalt oma 12km/h kinni sest nii ju oli mulle öeldud - koerad peavad õppima lõdvalt jooksma, mitte silmad punnis rahmeldama. Oma instinkt pigem ütles küll et koerad töötavad veidi kiirema tempoga paremini, ei tee nii palju lollusi ja on sirgemad, aga igaks juhuks ei tahtnud omaloomngut ka tegema hakata ja hoidsin neid tagasi. Edaspidi hakkan rohkem jälgima, mis tempoga nad paremad on ja ei karda seda vajadusel muuta.

Olin Sigge pärast veidi mures, sest minu silmale jookseb ta ikka väga kangelt ja igal sammul jooksustiili muutes. Pidi normaalne olema, vana koer ja alati nii jooksnud. Hea teada. Proovin tal pulgaga rakmeid ka nüüd mõnda aega, sest tundus, et jookseb nendega paremini. Veel üks huvitav asjaolu - mäest alla minnes tõmbab ta ilusti sirgu end! Kas asi on selles, et siis tõmbab ta liini vähem või langeb allamäge suurem koormus esijalgadele, mis on tema jaoks mugavam või hoopis mingi muu põhjus, seda ma veel nuputan.

Proovisime veel Copperit juhtkoerana, ta tegelikult ongi alati ees jooksnud, lihtsalt mina ei teadnud seni sellest midagi. Ma veidi pelgasin juhtkoerana neid jube argasid loomi kasutada. Minu ettekujutuses on juhtkoer ikka enesekindel tegelane. Paistab et see ettekujutus on vale ja sellest pole mingit probleemi kui nad ebakindlad on. Peaasi et käsklusi teavad.

Sõitsime neid kohati 16-18km/h ja minu üllatuseks jooksid probleemsed poisid Miles ja Chompsky ülimõnusalt! Seni olen suuresti just nende pärast tempot alla tõmmanud, sest neil on vahepeal kole lainetav galopp ja aeglasemalt joostes hakkavad nad ilusti traavima. Paistab et traavivad ka kiiremas tempos kui lõdvestuvad.

Oeh! No nii põnev oli see trenn! :D

Selle sportlase eluga kipub ikka olema nii, et vahepeal oled peadpidi igapäevaelus ja kutsikasitas ega märka suurt pilti, aga kui samm tagasi astuda ja natuke mõelda... See, kuhu ma sattunud olen, on ju täiesti uskumatult imeline. Mis võimalused mul areneda on! Ma olen saanud selle, mis ma tahan veel täpsemalt kui ma universumilt küsida oskasin :D

Eile käisime kogu perega Dallas Seawey seminaril. Dallas on 4-kordne Iditarodi võitja, 25 aastaselt võitis ta selle esimest korda 9 päeva 4 tunni ja 26 minutiga olles ajaloo noorim võistluse võitja. Juba Dallase vanaisa kasvatas koeri ja osales Iditarodil selle algusest peale 1973. aastal. Nii et läbi ja lõhki koerakuudis kasvanud mees, sellist tasub uskuda :D  Ta rääkis muidugi suhteliselt loogilist juttu. Et iga koera parim potentsiaal tuleb välja tuua, arendada neid külgi, milles nad head on, mitte mingitesse raamidesse suruda. Ka tema, sarnaselt Petterile rõhutab puhkamise tähtsust. Tema snäkitab ja puhkab nendega lausa iga tunni tagant. Ta tõi näite võistlusest, kus ta igal etapil edestas konkurenti nt 30 või 40 minutiga ning andis selle aja võrra koertele checkpointides rohkem puhkust, selle asemel, et sealt varem ära kihutada ja oma kättevõidetud kohta hoida. Ja iga etapiga edestas konkurente veelgi, kuna ta koerad olid paremini puhanud. “Build the speed, not the lead.”

http://www.pincexperience.com/speaker/dallas-seavey

Dallas julgustas vaatama probleeme koera perspektiivilt. Koertele on tähtis turvalisus, inimestele mugavus. On lihtne arvata et koer tahab ka ametlikus checkpointis magada, aga seda tahab tegelikult inimene. Koer puhkab pigem paremini kusagil rajal.

Tema vaated treeningule ja juhtkoerte õpetamisele olid kõik äärmiselt loogilised. Ma nõustun kõigega:D Noh et peab ikka tegema pikki treeninguid ja nii koerad kui musher ise peavad harjuma checkpointi rutiinidega, et õppida sööma ja magama kui vaja. Kõik see jutt tundub imelihtne, aga kui ise oma tiimiga välja lähen, selgub et see maailm koosneb nii paljudest detailidest, mille kõigega on võimalik vigu teha ja mul on kohe miljon küsimust, millele ma vastust ei tea. Tunnen ennast kohati nagu poleks elusees kedagi treeninud ega midagi õppinud ega iial looduses viibinudki. Naljakas mõeldagi, kuidas ma olin Eestis olles suhteliselt enesekindel oma oskustes looduses omapead hakkama saada. Kui lisada valemile koerakari, siis ma ei ole praegu endas nii kindel. Seda väljakutsuvam see asi muidugi tundub. Õppimiskurv on praegu  järsk ja motivatsioon õiges kohas. Paistab et tuleb põnev talv!

http://www.dallasseavey.com/index.php
https://en.wikipedia.org/wiki/Dallas_Seavey