Ilmahaige*

Eile öösel võtsid koerad kätte ja röökisid öö läbi haukuda. Mitte midagi ei toimunud, kedagi ei olnud väljas peale tuule ja need tüübid lihtsalt haukusid ja haukusid. Ja veel kuidagi imelikult, nagu ei suudaks ära otsustada, kas ikka peab haukuma (jah!) ja mis toonil seda tegema peaks. Tavaliselt saab hääletoonist aru, kas haugutakse inimese peale või on keegi aedikus lahti või möödub mõni võõras tiim. Enamasti ollakse öösiti muidugi vait. Eile öösel jaurasid mingi imeliku vahepealse tooniga, veits nagu kardaks midagi, samas agressiivselt. No päris viha teeb selline asi! Saad just silma kinni, kui järgmine otsustab lõugama hakata. Lõpuks jalutasin tiiru ümber aediku, mine tea, äkki ongi jääkaru kuskil läheduses. Kedagi ei näinud küll, aga pärast mu jalutuskäiku jäid nad vait.

Siinsamas üle jõe orus oli eile hommikul karu, kelle pärast tühistati lausa koerteklubi kenneli avatud uste päev. Turistidele mindi ka linnas juurde ütlema, et nad linnast välja ei läheks. Me muidugi ei teadnud sellest midagi enne kui matk juba tehtud oli ja facebookist lugesin, et oih! möödusime peaaegu jääkarust.

Samal päeval oli teisel pool linna üks teine karu, ka päris lähedal. Enam vist Barentsburgi jala ei matka... Ilmad on ka jube kehvaks läinud, kui nüüd veel karud ka tee peal ees on, siis ma ei hakkaks vist üksi kolama minema.

Ilmad on veits tüütult halvad juba, ma hakkan tundma kuidas ma ilmahaigeks jään, mingid valud on igal pool ja kuri on olla. Olen veel mõne firmaga töö osas kontakteerunud ja intervjuulgi käinud, aga järjest rohkem tundub, et see Svalbard on üks ebasõbralik paik mu jaoks hetkel. Ma ei tea, kus on kõik need imeliselt kokkuhoidvad ja abivalmis Svalbardi inimesed, kellest kõik räägivad. Ma näen tigetsemist Facebooki gruppides, suhteliselt külma suhtlemist ja nüüd sain veel eriti nipsaka e-maili ka firmast kuhu ma kirjutasin. Imelik, olen ma ikka Norras või on asi minus või mis toimub? Tegevusetus tööl ei aita ka eriti kaasa, päevad läbi tuian siin vihma käes üksi ringi, suurt midagi teha pole, varsti ei viitsigi enam midagi teha kui nii jätkub.

Igasugused halvad mõtted tulevad pähe kui liiga palju aega on. Tuulutamine ja matkamine aitaks, aga mida pimedamaks ja halvemaks ilm läheb, seda rohkem tunnen ma end siin linnas vangis olevat. Poole päevani pean valves olema ja ootama kas mõni klient broneerib matka või mitte ja õhtul on juba hilja kuhugi mujale kui jõusaali minna.

Tahaks juba lund ja pikki matku ja kodu, kus on wc ja dušš mitte 43 röökivat koera akna taga.

Et siis selline hala. Ilmselt tunneks end paremini kui oleks öösel maganud.

*norra keeles værsyk, see on siis, kui ilm on nii sitt, et tunned ennast haigena.