Pseudoprobleemidest

Pole jälle endast mõnda aega märku andnud, aga pärga on veel vara tellima hakata. Nimelt on igasugu segaseid ajaolusid vahepeal esile kerkinud. Elukoha ja töö vallas on muudatusi igapäevaselt ja tundub juba, et iial ei tea, kas ka homme päev kuskil elada on või peab hakkama lumekoobast kaevama. 

Lund just hakkas sadama nii et lootust on.

Aga räägime siis sellest, mis toimub TÄNA. Või noh praegusel hetkel kui täpsem olla, aga eks see on ka juba praeguseks, kui te seda loete puhtalt ilukirjandus, jumal üksi teab, mis tegelikult muutunud on.

Puudutamata segadusi ja edasi-tagasi põrgatatud otsuseid, mis praeguse olukorrani viisid on praegu plaan elada siin hütis edasi. Tööd ega palka kahjuks kellelgi pakkuda ei ole, seega töötan siinsamas firmas kaks päeva nädalas, et teisele giidile puhkust anda ning teenin sellega välja hüti rendi. Ehk siis ma töötan ilma palgata, tasuta elukoha eest, järgmised kolm kuud. Põhjus on selles, et oktoobrist detsembri lõpuni on Svalbardis totaalne madalhooaeg ja eeldatavasti ei ole piisavalt kliente, et kahele giidile palka maksta. Samas on neil mind vaja siin autoga sõitma ja turiste sõidutama (kui neid on), sest Nepaali giid sõidab mööda kraave nagu siin ühes postituses juttu oli.

Ehk mul pole mingit sissetulekut järgmised kolm kuud.

Kaks päeva nädalas tööd teha ei ole just palju ja on üsna aus vahetus tasuta elukoha eest. Pealegi võib juhtuda, et meil on mingil maagilisel kombel palju kliente ja siis saab ikka palka ka. Ja see elukorraldus on ainult kolmeks kuuks.

Aga igal juhul on mul palju aega! Mis on ju tore, eks. (Mul on kulunud väga kaua aega, et end selle toreduses veenda. Ma nimelt lähen natuke depressiivseks, kui mul midagi teha pole.)

Nii et ma pean nüüd kõvasti tegutsema, et ennast millegagi hõivatuna hoida. Mu esimene mõte oli võtta nokitsemiseks mingi pikk ja raske projekt, näiteks maraton. Siin korraldatakse iga-aastast Spitsbergeni maratoni, ma pole küll kunagi eriti pooldanud sellist igavat pikka maanteejooksu, aga parema valiku puudusel võiks ju proovida. Mitte niivõrd tulemuse pärast vaid just treeningu, füüsilise vormi parandamise ja sihikindluse arendamiseks.

Mu hea sõber Henek Tomson on personaaltreener, praegu õpib ta Trondheimi ülikoolis magistrantuuris mingit keerulist treeninguteadust:D Ja tal on oma ettevõte Treeningfookus. Henek oli juba ammu maininud, et ta kostab treeningkavasid, peamiselt triatleetidele, aga miks mitte ka maratoniks. Kui kava kätte sain, olin ikka päris üllatunud kui põhjalik ja teaduslik lähenemine tal on. Ei mingit A4 paberilehte, mida mina eeldasin, vaid 17 lk exceli faili, kus saad ikka väga põhjaliku ülevaate kuidas vorm muutub ja mitte ainult ei arene jooksjana, vaid reaalselt õpid väga palju inimkeha füsioloogia kohta, et veelgi targemalt treenida. 

Tuleb tunnistada, et kui ma Henekuga kontakteerudes olin veel üsna vähemotiveeritud maratoniks treenima noh nii 10-palli skaalal 6, lihtsalt otsisin tegevust, siis kava kätte saades tekkis mul tõsine professionaalne huvi oma füüsise arengut näha ja motivatsioon on praegu kindlasti korralik 9,5 punkti 10-st :D

Praegu on esimene nädal peaaegu tehtud. Nii põnev, nii põnev. Eks näis, kuidas siin selle ilmaga ja tuulega olema hakkab. Loodetavasti ei pea väga palju jookse lindil tegema ja saan ikka maastikuga jalgu harjutada. Svalbardi "maastik" muidugi tähendab parimal juhul kruusateed, hullemal asfalti. Pole siin võtta neid metsateid eriti...

Nii et võib juhtuda, et siin blogis saab põhiteemaks hoopis maratoniks treenimine. Mis võib siiski olla huvitav, sest ilma relvata ma kodust jooksma minna ei saa ja mingi raske Mauser seljas kõlkumas....ma ei kujuta ette, peab uurima, kuidas teised kohalikud trenni teevad. Sõidavad autoga linna ja tiirutavad seal? 

Teine ajasisustusvariant on ikka see vana hea norra keel. Kursus saab varsti läbi, eks ma siis pean omal käel jätkama. Peaks näiteks iga päev blogisse norrakeelse lõigu kirjutama...?

Tundub nagu lebo elu. Tegelikult pole mul ju häda midagi, peaks nautima, et saan kolm kuud puhata , matkata, õppida ja teha kõike, mida tahan. Nagu peaaegu palgaline puhkus. Juba juunis siia tulles oli üsna ilmne et selline periood võib tulla ja siiani olen iga jumala päev sellele mõelnud ja muudkui muretsenud. Ma ei ole harjunud teise inimese kulul elama, ma ei ole kunagi ülalpeetav olnud eksole. Ma näen küll, et teised (naised) saavad mõnikord lapse või kaks ja siis nad elavad vahel aastaid nii, aga minu jaoks on see elustiil olnud okei senikaua kuni see ei ole mina, kes nii elab:D Ja sellest ka see kolm kuud kestnud edasi-tagasi arutamine kuhu minna ja mida teha, minu jaoks oli lihtsalt nii raske võtta vastu see otsus, et mul ei ole kolm kuud mingit sissetulekut. Oleks see mandril, poleks nii hull, aga elukallidus on Svalbardis natuke teine ja kui peaks tahtma siit ära kolida, siis see nõuab mõningte säästude olemasolu, ei ole päris nii et istud bussile ja sõidad teise riigi otsa.

Aga ma ei taha ka olla see printsess, kes keelab, poob ja laseb ning otsustab ainuisikuliselt, kus elada ja töötada. Eriti kui mõnel siin majas on suurepärane töökoht ja mis peamine, ta on rahul selle eluga. Ei tundu aus siit ära minna lihtsalt sellepärast, et mina ei leia kolmeks kuuks tööd. KOLMEKS! See pole mingi aeg ju! Puhas pseudoprobleem, millega ma siin terve suve olen pead vaevanud. Hea et on sõpru, kes sellele tähelepanu juhivad, tänks Kats :D