Sügisehubasus

Siin on järsku sügis kätte jõudnud. Viimastel päevadel on nii palju sadanud, et maja taga olev kuivanud tiik hakkab jälle välja nägema nagu juunikuus, kui ta veel lumesulamisvett täis oli. Enamik giidiga matku mägede otsa on ka tühistatud, sest maapind kipub mudaste oludega jalge alt minema libisema. Kliente meil jätkuvalt eriti ei ole ja tegevusetus tekitab juba kerget rahutust.

Positiivse poole pealt - päike käib öösiti jälle horisondi taga ja see on nii mõnus ja hubane, kui natuke hämarust on. Enam pole muret, et kõik aknad peaks öösiti viimaseni kinni olema kaetud, sest muidu võid hommikuks kasvuhoones ärgata. Tõstsime hoopis nurgas seisnud põrandalambi voodi juurde ja nüüd on nii hea seal kügeleda ja raamatuid lugeda, vihm katusele peksmas. Vihma on ikka tõesti mehemoodi tulnud, arktiline kõrb asub igatahes kusagil mujal kui Longyearbyenis.

Ma olen mitmel poolt kohanud tekste, mis kirjeldavad Svalbardi kui jumalast unustatud, üksildast ja tardunud paika. Raamatutes domineerib melanhoolne meeleolu, kulgemise kirjeldus, looduse ja inimese ühine rahulik rütm. Olemine, tihti mittemillegitegemine. Minu senine kogemus on pigem vastupidine. Suvi Svalbardis on olnud täis lärmakaid pesitsevaid linde, 4000 reisijaga kruiisilaevu, sadade inimestega suhtlemist, puupüsti täis linnas autoga laveerimist... Elu suure tähega noh! Kõik õitseb, särab ja rohetab selles igikestvas päikesepaistes. Tihti polegi nagu aega või sellist meeleseisundit, et istuks kuskil ja tunnetaks kohalolemist.

Aga nüüd hakkab see teistmoodi Svalbardi-aeg vist kätte jõudma. Igal pool on vaikne, selline teismoodi sügav vaikus. Oma osa on kindlasti selles, et linnud on peaaegu kadunud. Peaks ütlema, et mulle meeldib rohkem, isegi halb ilm tundub hubane, tõmbad kapuutsi koomale, tunned kuidas tuul on üsna jäine ja äratab meeldivalt üles.

Loen praegu raamatut jahimeestest, kes aegade jooksul Svalbardi väikestes jahi"jaamades" elanud on. Praegugi on mitu tükki seal väljas, kütivad põtru, rebaseid ja hülgeid. Nii põnev! Mõtleks, tänapäeval saab sellist elu elada! Eile käisime uute sõprade juures õhtusöögil ja seal oli üks kohalik tüdruk, kes oli oma elukaaslasega ühes neist hüttidest aasta aega elanud. Selgus, et selleks tuleb Sysselmannile avaldus kirjutada ja siis intervjuul käia ning sobivaim kandidaat valitakse välja. Vaja on muidugi mõningast jahikogemust ja Svalbardi-kogemust, päris igaüks tänavalt seal vist hakkama ei saaks. Kogu proteiin toidulauale tuleb ju endal hankida.... Jääkarusid olid nad näiteks iga päev minema hirmutanud. Üks emane passis mitu nädalat 300m eemal mäeküljel ja kohe kui selja keerasid, tegi asja maja juures rippuvate lihatükkide juurde.

Ma tahaks nüüd muidugi hullult proovida seda aastat jahihütis! :D Iseenesest nagu tundub hea viisaastakuplaan kolida lõunasse, seal on head tingimused jahilitsentsi hankimiseks ja harjutamiseks. Siis tulla tagasi Svalbardi, läbida Arctic Nature Guide aastane kursus ja seejärel kandideerida sinna Austfjordnesi või kus iganes nad inimesi vajavad.

Vahel ma ikka astun sammu tagasi ja vaatan seda elu kõrvalt ning tundub, et kolme aastaga olen teinud päris hea arenguhüppe. Sesmõttes, et ma ei ole kasvanud musherite peres koos polaarkoertega, mind ei ole väiksest peale mägedesse matkama või jahile viidud, mind ei ole üldse kunagi telkimagi viidud enne kui ma ise seda teismelisena tegema hakkasin. Ja ma ei ole pärit pika matkakultuuriga riigist ega midagi. Ja sellegipoolest olen ma suutnud end siia, Svalbardi, kuidagi välja vedada ja peaks juba päris tänulik olema, et ma üldse oskan unistada sellisest asjast nagu talvitumine Svalbardi jahihütis.

Teisalt, eriti nüüd oma uute sõpradega siin suheldes, tundub et ma olen ikka puhta linnatüdruk, kes kogemata arktikasse sattus. Kaks närust aastat koertega!? Võrreldes siinsete kohalikega, ei ole mul peaegu et üldse mitte mingit kogemust mitte milleski. Minu jaoks on suur asi, et ma tean, kuidas ennast talvel ööbides soojas ja motti üleval hoida ja et ma olen lõpuks õppinud ennast riidesse panema. Teised siin õppisid seda kaheaastaselt. Mitte et ma käiks ringi ja kogu aeg võrdleks end kellegagi aga need suured käärid kogemustes lihtsalt karjuvad mulle näkku iga päev. Samas, midagi tegemata pole siiani jäänud, kuskilt alla pole kukkunud ja varbaid pole otsast külmetanud... Borge Ousland ööbis ka esimest korda üksinda telgis, kui soolomatka põhjapoolusele tegi. Nii et vist ei peaks tegelikult muretsema, vaid rahus protsessi nautides kogemusi koguma. Ja elu usaldama.

Meil on küll allkirjastatud leping Lõuna-Norras asuva kelgukoerafirmaga, maja renditud, lennukipiletid peaaegu ostetud ja isegi majutus road-tripiks lõunasse välja vaadatud, aga millegipärast olen ma ikka väga avatud Svalbardi töökohtadele. Aga mis siin ikka mõelda, las asjad lähevad nagu nad minema peavad ja küllap nii saab kõige parem. :)