Vegveseni ja tolli saaga, ehk kuidas saada auto Svalbardi

Kaks nädalat on möödunud erinevatesse ametiasutustesse helistamise tähe all. Tegelen oma armsa auto siia kolimisega ja ehkki sysselmanni kodulehel on selle kohta üks lihtne lause: "Vii oma auto Statens Vegvesenisse kontrolli ja sõiduta laevaga Svalbardi", ei suju asjad nii kergesti. Ei peaks muidugi üllatunud olema, see on Norras tavaline, et klienditeenindajad on hirmus sõbralikud ja abivalmid, aga ei tea paljudest asjadest mõhkugi. Või siis vastavad jube enesekindlalt, et muidugi too oma auto kontrolli, aga ära siis unusta, et pead kaasa võtma kolm klaasi härjapõlvlase jalakarvu, mis leitud juunikuu kolmanda neljapäeva öösel seitsme tee ristist kivi alt. VÕI auto impordidokumendi, mille saad piiripunktist ja mille maksumus on vahemikus 70 000-115 000 Nok.

Mul suurt vahet ei ole kumba hankida, mõlemad variandid on absurdsed. Minu aastate jooksul järeleproovitud lahendus on lihtsalt helistada mitu korda ja püüda tabada eri inimesi, sest keegi ehk ikka midagi teab. Tollist õnneks öeldi, et nad ei peaks töökojas mingit paberit nõudma, sest Eestist Svalbardi kolimine on seaduse mõttes sama, mis sõita autoga läbi Soome Rootsi, ei ole vaja vahepeal autot teise riiki importida ega ümber registreerida. Ehk tolli sõnul pole tehnokontrolli teostamiseks vaja muud kui kohale sõita.

Vahepeal juba tundus, et aeg tehnokontrolliks on kirjas ja täispikkade tööpäevadega telefoni otsas asi ühel pool, aga oh kus sa sellega! Sysselmanni transpordiosakonna töötaja vahetus ja saabus hoopis uus info: "Tehnokontrolli pole vaja, ainult auto identifitseerimist." Selleks aga on vaja ikkagi mingit tollidokumenti, mille peaks saama piiripunktist (tasuta, jumal tänatud). Piiripunktis vastab telefonile keegi väga-väga saami päritolu meesterahvas, kellel loomulikult pole õrna aimugi, kuidas seda paberit vormistada.

B ütleks selle peale: "Oh help me god!"

Mitte keegi lihtsalt ei tea mitte midagi. Esimese asjana suunatakse kuhugi mujale, parimal juhul lubatakse pärast tagasi helistada.

Mul tuli juba kerge käegalöömismeeleolu peale. Mis seal ikka, sõidan siis selle täiesti normaalses korras autoga kohe kuskile vanarauda. Kuhugi Põhja-Norra kaugeimasse punkti määramata ajaks roostetama pole seda ei viisakas ega mõttekas jätta ja siia toomine tundub kõiki reegleid järgides lootusetu.

Teisalt, kuna keegi midagi ei tea, siis äkki sõidaks lihtsalt joonelt sadamasse ja pargiks selle auto esimesele Svalbardi sõitvale laevale ilma ühegi dokumendi või kontrollita? Vaevalt nad seal laeva peal oma reegleid rohkem teavad.

Õnneks pole D-l siin praegu tööd ja mingi hetk võttis tema helistamise üle. (Norra ametiasutustesse helistamiseks kuluva aja tõttu peabki sel ajal töötu olema.) Jumal tänatud, sest ma lihtsalt poleks suutnud enam. Kust need ametiasutustes töötavad inimesed ometi võtavad enesekindluse sellistele töökohtadele üldse kandideerida, kui nad ühelegi küsimusele vastata ei oska? D selgitas mulle seda - nimelt riiklikes asutustes on töötajad nii sooja koha peal, et nad ei lahku omal soovil töölt mitte mingi hinna eest, isegi kui nad pole kompetentsed. Ja tööandjal kedagi ära saata pole niisama lihtne, vaid selleks peab ikka mingi väga hea põhjus olema ja töötaja peab mingi erilise sigadusega hakkama saama. Nii nad seal kükitavad ja suunavad kõnesid edasi.

Kui siis satud selle ühe päästerõnga-inimese peale, tundub, et tahaks talle suurest tänutundest jõulukingi isiklikult ukse taha viia. Marine Supply's on üks niisugune, kes andis lootust, et saame selle tollipaberi nende kaudu, ehkki see pole üldse nende asi neid pabereid teha ega midagi. Ja võib isegi juhtuda, et see paber saadetakse postiga, mitte ei pea ma sõitma ligi 36 tundi edasi-tagasi läbi Finnmarki erinevate linnade vahel paberi järel, mida "võib-olla on vaja". Kõige tipuks veel möödudes esimesel tunnil sellest samast tollipunktist, kus seda debiilset dokumenti lihtsalt teha ei osata.

Krt ära raamin selle nulltollforklaringu, kui see tõepoolest ükskord olemas on ja vajalikuks osutub!

Olme arktikas

Maratonitreeningud on täies hoos. Nädala alguses õnnestus taaskord vana hea põiepõletik hankida ja ühe trenni pidin seetõttu vahele jätma. Ülejäänud said üllatavalt kenasti tehtud, välja arvatud see tänane. Õudne trenn! Jooksin 3000m, 2000m ja 1000m lõike üle 1000m sörgipausi. Ilmselt oli viga seda varahommikul teha, mul ei sobi viimasel ajal hommikuti kõrge pulsiga treenimine üldse. No igatahes vahtisin ma kogu 90min trenni kella ja lugesin sõna otseses mõttes meetreid, kuni iga lõik läbi sai. Veidi aeglasemalt jooksin kui plaanis, aga no vähemalt on nüüd see jubedus tehtud. Selleks nädalaks. Homme ootab ees veel 100min sörki, aga need pikad tiksumistrennid on alati toredad, saab veidi kaugemale kondama minna ja ilm peaks ka okei olema.

Praegu on stabiilselt olnud nats vähem kui -10 kraadi ja enamasti tuulevaikne. Mõned kõrge aktiivsusega head virmalistepäevad on olnud. Ma pole küll eriti viitsinud väljas olla, sest mul pole statiivi kaasas siin, mis seal niisama ikka külmetada. Toas oleme igapäevaselt nüüd ahju kütnud. See majake on nagu telk, kohe kui kütmise lõpetad, hakkab jahtuma, eriti kui tuuline on. Õnneks ahi on täitsa efektiivne, läheb hästi põlema ja saab kiiresti soojaks nii et üsna mugav on tegelikult. Ma siin sügise alguses kui külmaks läks ikka mõtlesin, et mis needus see on, et ma olen eluks ajaks külmetama mõistetud. Suht sünnist saati mäletan külmades kohtades elamist ja igal talvel on ikka sada kampsunit seljas ja toas müts peas. Veidi hakkab ära tüütama. Aga õnneks on siinne ahjuküte kõikidest seniolnutest kõige mugavam ja kiirema toimega. Arvestades kui tihti Longyearbyenis elektrikatkestusi on, peabki ahi olema. Päris hirmus on mõelda, kui peaks rohkem kui päevaks elekter ära minema ja ahju ei ole. Ja ma ei oleks väga üllatunud kui selline asi siin juhtub. Eelmisel nädalal oli vist neli korda kogu linnas elekter ära ja mitte korraks vaid ikka mõneks tunniks. Ärge küsige miks, ma ei tea :D

Viisin eile Bjørndalenisse hütti vett ja kuni vesi paaki jooksis jõime B-ga kohvi ja ta luges mulle vanu kirju ette. B on Svalbardis 40 aastat elanud, alguses Sveas, siis Longyearbyenis. Ja muidugi on tal siin aegade jooksul palju sõpru olnud, nagu näiteks see vene tüdruk Barentsburgist, kes talle 90-ndate algul talve hakul üsna tumedates toonides kirja kirjutas. Nõukogude liit oli just lagunenud ja oli puudus kõigest peale suure kaose ja korralageduse...

Kirjas seisis, et neiu tahaks väga Longyearbyenisse külla tulla, aga linnas pole peaaegu üldse kütust ja see vähene on kasutamiseks ainult hädaolukorras. Tüdruk pidas koos emaga farmi lehmade ja sigadega ning heina ja jõusööta toodi kaks-kolm korda aastas laevaga. Viimase laevaga toodi vaid kolmandik heinast, mida nad talveks vajasid ning kuna loomadele polnud midagi sööta, pidid nad esmalt peaaegu kõik lehmad ja siis ka sead tapale saatma. Lihunik käis iga päev ja tappis järgmise lehma. See oli muserdav ja raske aeg nii emale kui tütrele, kes mainib kirjas, et nad kaaluvad Venemaale kolimist - isegi seal ei saaks olla hullem kui Barentsburgis. Oli talve algus, varud olid juba otsakorral, kuid järgmist laeva oli oodata alles märtsis-aprillis. Lisaks elati pidevas hirmus, et niigi hädavaevu töötav elektrijaam ütleb üles ja jäädakse polaaröös ilma sooja ja valguseta.

Päris hull! :D Sellist kirja lugedes tuleb hetkeks meelde kuskohas me tegelikult elame ja kui sõltuvad me oleme nendest kaubalaevadest ja lennukitest ja lõppematust kaubaveost, mis Longyearbyenist täiesti tavalise väikelinna teevad.

Üldiselt pole ikka mitte millestki aru saada, et kuskil imelikus kohas elaks. Ma arvan et väga suur osa inimestest siin üleval ei käi eriti kodustki väljas ja elavad täpselt samasugust elu nagu nad elaksid näiteks... Pärnus :D

Meil koertega pole ka midagi põrutavat toimunud. Asjad on ainult natuke jääs vahepeal. Veetünn, millega tuletõrjejaamast vett toomas käime külmus kinni ja ma ei teadnud seda enne kui voolik oli ühendatud ja vesi lahti. Veetsin siis meeleoluka pooltunni üritades surve all olevat tuletõrjevoolikut lahti keerata. Mõistagi tulutult. Õnneks olid seal need tavalise kruviga klambrid, mis voolikut otsiku ümber hoiavad ja neid lahti keerates sain surve vähemaks ja vooliku maha. (Ma kõlan nagu kõik oleks maru sujuvalt läinud, aga tegelikult polnud mul ühtegi tööriista ja pidin kõrvalt töökojast tööriistakastiga D appi kutsuma, et kruvikeerajat laenata.) Edaspidi peab lihtsalt leathermani või nuga vööl hoidma ja termos kuuma veega ei tee ka paha. Saab asju sulatada või sooja vett juua. Ega seda ju ka ei tea, millal need Land Roverid külma käes otsad annavad...

Meisterdasin siia ka sellise lambi nagu Slussforsis. Sai isegi parem, sarv on ägedama kujuga, ainult et Rootsis oli meil jupp kaske, kuhu sarv peale toetus, siin polnud kaske kuskilt raiuda. Peaks äkki kivi panema? :D

Täna algas polaaröö.

Karuhirmust

Jõgi on nüüd piisavalt jääs, et saab seal peal koertega kärutamas käia. Sellest sirgest kruusateest on ikka rohkem kui kõrini nii et väike muutus on igati tervitatav. Käisin jäätunud jõe(-muda) peal isegi jooksmas, mis oli esimene enam-vähem pehmel pinnasel jooks Svalbardis. Kui ma muidu hakkan vist veidi tuimaks muutuma sellele ilule siin, siis eile oli päris kena valgus. Eriti hea, kui seda vahel üksi nautida saab nagu jooksmisega olema kipub. Tuli jälle meelde kui väga mulle meeldib üksi looduses olla, loodetavasti saan oma jääkaruhirmust üle ja tunnen end piisavalt kindlalt et vahest koeraga telkimas käia. Berit on küll rääkinud, et koerad on väga efektiivsed karualarmid, aga ma ikka põen veits, eriti pärast seda, kui üks mu külaline jutustas Churchilli jääkarudest. 

Churchill asub Kanadas, Hudsoni lahe ääres ja see on karude lemmikkoht, sest nad ootavad seal lahe jäätumist et hülgeid sööma minna. Teel lahe poole ei põlga näljased karud ära ka kohalikke inimesi ja seetõttu on linnas keelatud igasugune jalutamine - liikuda tohib ainult majauksest autoni ja sealt järgmisesse hoonesse. 

Mu külaline, kellega me kuni hilisõhtuni kohvi ja küpsiste juures lobisesime, oli Churchillis intervjueerinud tüdrukut, kes elas üle karu rünnaku. Tegemist oli neiuga, kes tuli linna tööle turismihooajaks ja oli seal viibinud alles väga lühikest aega. Oli Halloweeni pidu, seltskond peolisi, sealhulgas see tüdruk, hakkasid peopaigast koju minema. Minna oli ainult sadakond meetrit ja otsustati see kiirelt jalutades läbida. Kõik olid alkoholi tarbinud ja lõbusas tujus, naljatati ja lobiseti kuni järsku hüppas jääkaru selja tagant tüdrukule pähe kinni! Karu lõi hambad ta peanahka ja tõmbas peaaegu kogu skalbi lahti, verd lahmas, tüdruk oli kindel et sureb, kuid hakkas viimases lootuses  karu rusikatega nina pihta peksma. Samal ajal oli tänavalt kostuva lärmi tõttu veel inimesi välja tulnud, kes kõik püüdsid karu minema hirmutada püssilaskude ja muu lärmiga. Nina pihta peksmine toimis ja karu laskis tüdrukust lahti, et proovida õnne lähedal oleva vanamehega. Samal ajal püüdsid kogunenud linnaelanikud karu maha lasta, kuid rahvasummas tulistamine oli riskantne ja läks tükk aega kuni karu viimaks vaikseks jäi. Tüdruk oli seda kirjeldanud kui Godzillaga võitlemist - kõik tulistavad ja ta lihtsalt ei kuku maha. Terve igavik lärmi, verd, uuesti ja uuesti ründavat karu, keda muudkui tulistatakse ilma, et midagi muutuks. Olles samas ka veidi purjus ning tulnud halloweeni peolt võis see kogemus tunduda eriti ebareaalne ja verdtarretav. 

Aga kõik jäid ellu (peale karu). Skalp õmmeldi tagasi ja tüdruku ravikulude katteks korraldasid linnaelanikud korjanduse. Pärast paranemist tundis neiu, et ainus turvaline koht selles linnas on ookean ja teeb nüüd SUP laudadel vaalavaatlusmatku. Karud muidugi ujuvad ka päris hästi, aga selleks on tal alati keegi paadiga turvamas.

Siin Svalbardis on kohalikud ikka päris chillid karude suhtes. Septembris oli mitmeid karudega kohtumisi, küll ronisid nad paatidesse, küll kolistasid hüti akende taga. Intervjuudes väidavad asjaosalised, et olukord oli rahulik, nad tundsid end kindlalt ja turvaliselt - relv oli ju olemas. 

Nojah relv on mul ka olemas, seega võiks ju ka kindlalt tunda, aga mulle meeldib telkida, mitte majas elada! Ja telgi osas ma ennast küll kindlalt ei tunne. Ma ei näe isegi välja, äkki mu karualarmikoer saab öösel lahti ja jookseb minema ja ma ei teagi et karu läheduses on enne kui ta telki ronib? :D Neid signaalraketiga traataedikuid, mis telgi ümber käivad siin firmas ei kasutata. Võibolla peaks endale mõne hankima...

Ilmselt on tegu lihtsalt psühholoogilise probleemiga ja ma pean sellest üle saama mingi hetk. Sest praegu mulle tundub lihtsalt ilusa ilma raiskamisena, et ma ei julge üksinda telkima minna. Pole midagi paremat, kui ärgata hommikul telgis selliste vaadetega. Teha kohvi ja külmetada veidike ja siis kõndimisega sooja saada. Mmmm... :)

Maratonitrennist ja puhkamisest

Kaks esimest nädalat maratonitreeninguid on tehtud. Siiani pole midagi väga hullu olnud, jalad kannatavad normaalselt ja ära pole veel tüdinenud. Sel nädalal ootab ees lausa 6 päeva jooksmist, eks ole näha kuidas ma seda kannatan või mitte. Üldine tendents on seni olnud, et paberil näevad treeningud tunduvalt hirmsamad välja. Vaatan kava ja pabistan mitu päeva varem, kuidas ma selle õudusega hakkama saan, aga kui trenn kätte jõuab ja otsast pihta hakkan, polegi nii hull. Natukene olen trenne lühendanud, näiteks 3km fartleki lõikude asemel 2 jooksnud, aga trenni iseloomu olen ikka samaks jätnud. Eks tuleb päev korraga võtta ja enesetunnet jälgida, mingeid vanu vigastusi välja joosta küll ei tahaks.

Õhutemperatuurid on siin olnud nulli ringis, vaheldumisi sulatades ja külmetades. Olen vist sunnitud ikka kiiremad trennid lindil tegema. Ma saan aru küll, et jooksulint ei treeni stabiliseerivaid lihaseid ja ei harjuta pinnavormidega ja sellest võivad tekkida vigastused, aga mulle tundub jää peal jooksmine ikka suurema vigastusohuga. Nii et pikad jooksud püüan õues teha, kiiremad liigutused lindil seni kuni värsket lund pole jää peale sadanud.

Maratonitreeningute juures on hea asi veel see, et ma luban endal lõpuks ometi puhata. Muidu ma tunnen end alati kuidagi süüdi või rahutuna kui pärast tööd diivanil vedelen. Noh et äkki lähen veel paksuks või raiskan oma elu vms. Nüüd mul on hea rahulik olla, sest ma tean, et tegin juba oma selle päeva jooksutrenni ära ja 37 nädalat raskeid treeninguid ootab ees. Kui treeningplaanis on kaks järjestikust päeva puhkust, siis ma võingi puhata, ma ei pea minema linna jalutama või kodus jõutrenni vehkima, et ennast "liigutada". Tunnen nagu ma puhkaks praegu, kava järgi treenides rohkem kui varem, sest ma tõesti taastungi kui selleks aeg ja teen kvaliteetse trenni kui on aeg joosta. Väga positiivne avastus!

Kooliga seoses pean tegema inglise keele testi, valisin TOEFL'i ja lähen seda tegema Oslosse 9. novembril. Päris tore on mõelda, et saab siit korraks ära, linna ja puid näha jms.

Ega siin suurt muud ei toimugi. Üsna hall on olla.