Olme arktikas

Maratonitreeningud on täies hoos. Nädala alguses õnnestus taaskord vana hea põiepõletik hankida ja ühe trenni pidin seetõttu vahele jätma. Ülejäänud said üllatavalt kenasti tehtud, välja arvatud see tänane. Õudne trenn! Jooksin 3000m, 2000m ja 1000m lõike üle 1000m sörgipausi. Ilmselt oli viga seda varahommikul teha, mul ei sobi viimasel ajal hommikuti kõrge pulsiga treenimine üldse. No igatahes vahtisin ma kogu 90min trenni kella ja lugesin sõna otseses mõttes meetreid, kuni iga lõik läbi sai. Veidi aeglasemalt jooksin kui plaanis, aga no vähemalt on nüüd see jubedus tehtud. Selleks nädalaks. Homme ootab ees veel 100min sörki, aga need pikad tiksumistrennid on alati toredad, saab veidi kaugemale kondama minna ja ilm peaks ka okei olema.

Praegu on stabiilselt olnud nats vähem kui -10 kraadi ja enamasti tuulevaikne. Mõned kõrge aktiivsusega head virmalistepäevad on olnud. Ma pole küll eriti viitsinud väljas olla, sest mul pole statiivi kaasas siin, mis seal niisama ikka külmetada. Toas oleme igapäevaselt nüüd ahju kütnud. See majake on nagu telk, kohe kui kütmise lõpetad, hakkab jahtuma, eriti kui tuuline on. Õnneks ahi on täitsa efektiivne, läheb hästi põlema ja saab kiiresti soojaks nii et üsna mugav on tegelikult. Ma siin sügise alguses kui külmaks läks ikka mõtlesin, et mis needus see on, et ma olen eluks ajaks külmetama mõistetud. Suht sünnist saati mäletan külmades kohtades elamist ja igal talvel on ikka sada kampsunit seljas ja toas müts peas. Veidi hakkab ära tüütama. Aga õnneks on siinne ahjuküte kõikidest seniolnutest kõige mugavam ja kiirema toimega. Arvestades kui tihti Longyearbyenis elektrikatkestusi on, peabki ahi olema. Päris hirmus on mõelda, kui peaks rohkem kui päevaks elekter ära minema ja ahju ei ole. Ja ma ei oleks väga üllatunud kui selline asi siin juhtub. Eelmisel nädalal oli vist neli korda kogu linnas elekter ära ja mitte korraks vaid ikka mõneks tunniks. Ärge küsige miks, ma ei tea :D

Viisin eile Bjørndalenisse hütti vett ja kuni vesi paaki jooksis jõime B-ga kohvi ja ta luges mulle vanu kirju ette. B on Svalbardis 40 aastat elanud, alguses Sveas, siis Longyearbyenis. Ja muidugi on tal siin aegade jooksul palju sõpru olnud, nagu näiteks see vene tüdruk Barentsburgist, kes talle 90-ndate algul talve hakul üsna tumedates toonides kirja kirjutas. Nõukogude liit oli just lagunenud ja oli puudus kõigest peale suure kaose ja korralageduse...

Kirjas seisis, et neiu tahaks väga Longyearbyenisse külla tulla, aga linnas pole peaaegu üldse kütust ja see vähene on kasutamiseks ainult hädaolukorras. Tüdruk pidas koos emaga farmi lehmade ja sigadega ning heina ja jõusööta toodi kaks-kolm korda aastas laevaga. Viimase laevaga toodi vaid kolmandik heinast, mida nad talveks vajasid ning kuna loomadele polnud midagi sööta, pidid nad esmalt peaaegu kõik lehmad ja siis ka sead tapale saatma. Lihunik käis iga päev ja tappis järgmise lehma. See oli muserdav ja raske aeg nii emale kui tütrele, kes mainib kirjas, et nad kaaluvad Venemaale kolimist - isegi seal ei saaks olla hullem kui Barentsburgis. Oli talve algus, varud olid juba otsakorral, kuid järgmist laeva oli oodata alles märtsis-aprillis. Lisaks elati pidevas hirmus, et niigi hädavaevu töötav elektrijaam ütleb üles ja jäädakse polaaröös ilma sooja ja valguseta.

Päris hull! :D Sellist kirja lugedes tuleb hetkeks meelde kuskohas me tegelikult elame ja kui sõltuvad me oleme nendest kaubalaevadest ja lennukitest ja lõppematust kaubaveost, mis Longyearbyenist täiesti tavalise väikelinna teevad.

Üldiselt pole ikka mitte millestki aru saada, et kuskil imelikus kohas elaks. Ma arvan et väga suur osa inimestest siin üleval ei käi eriti kodustki väljas ja elavad täpselt samasugust elu nagu nad elaksid näiteks... Pärnus :D

Meil koertega pole ka midagi põrutavat toimunud. Asjad on ainult natuke jääs vahepeal. Veetünn, millega tuletõrjejaamast vett toomas käime külmus kinni ja ma ei teadnud seda enne kui voolik oli ühendatud ja vesi lahti. Veetsin siis meeleoluka pooltunni üritades surve all olevat tuletõrjevoolikut lahti keerata. Mõistagi tulutult. Õnneks olid seal need tavalise kruviga klambrid, mis voolikut otsiku ümber hoiavad ja neid lahti keerates sain surve vähemaks ja vooliku maha. (Ma kõlan nagu kõik oleks maru sujuvalt läinud, aga tegelikult polnud mul ühtegi tööriista ja pidin kõrvalt töökojast tööriistakastiga D appi kutsuma, et kruvikeerajat laenata.) Edaspidi peab lihtsalt leathermani või nuga vööl hoidma ja termos kuuma veega ei tee ka paha. Saab asju sulatada või sooja vett juua. Ega seda ju ka ei tea, millal need Land Roverid külma käes otsad annavad...

Meisterdasin siia ka sellise lambi nagu Slussforsis. Sai isegi parem, sarv on ägedama kujuga, ainult et Rootsis oli meil jupp kaske, kuhu sarv peale toetus, siin polnud kaske kuskilt raiuda. Peaks äkki kivi panema? :D

Täna algas polaaröö.