Karuhirmust

Jõgi on nüüd piisavalt jääs, et saab seal peal koertega kärutamas käia. Sellest sirgest kruusateest on ikka rohkem kui kõrini nii et väike muutus on igati tervitatav. Käisin jäätunud jõe(-muda) peal isegi jooksmas, mis oli esimene enam-vähem pehmel pinnasel jooks Svalbardis. Kui ma muidu hakkan vist veidi tuimaks muutuma sellele ilule siin, siis eile oli päris kena valgus. Eriti hea, kui seda vahel üksi nautida saab nagu jooksmisega olema kipub. Tuli jälle meelde kui väga mulle meeldib üksi looduses olla, loodetavasti saan oma jääkaruhirmust üle ja tunnen end piisavalt kindlalt et vahest koeraga telkimas käia. Berit on küll rääkinud, et koerad on väga efektiivsed karualarmid, aga ma ikka põen veits, eriti pärast seda, kui üks mu külaline jutustas Churchilli jääkarudest. 

Churchill asub Kanadas, Hudsoni lahe ääres ja see on karude lemmikkoht, sest nad ootavad seal lahe jäätumist et hülgeid sööma minna. Teel lahe poole ei põlga näljased karud ära ka kohalikke inimesi ja seetõttu on linnas keelatud igasugune jalutamine - liikuda tohib ainult majauksest autoni ja sealt järgmisesse hoonesse. 

Mu külaline, kellega me kuni hilisõhtuni kohvi ja küpsiste juures lobisesime, oli Churchillis intervjueerinud tüdrukut, kes elas üle karu rünnaku. Tegemist oli neiuga, kes tuli linna tööle turismihooajaks ja oli seal viibinud alles väga lühikest aega. Oli Halloweeni pidu, seltskond peolisi, sealhulgas see tüdruk, hakkasid peopaigast koju minema. Minna oli ainult sadakond meetrit ja otsustati see kiirelt jalutades läbida. Kõik olid alkoholi tarbinud ja lõbusas tujus, naljatati ja lobiseti kuni järsku hüppas jääkaru selja tagant tüdrukule pähe kinni! Karu lõi hambad ta peanahka ja tõmbas peaaegu kogu skalbi lahti, verd lahmas, tüdruk oli kindel et sureb, kuid hakkas viimases lootuses  karu rusikatega nina pihta peksma. Samal ajal oli tänavalt kostuva lärmi tõttu veel inimesi välja tulnud, kes kõik püüdsid karu minema hirmutada püssilaskude ja muu lärmiga. Nina pihta peksmine toimis ja karu laskis tüdrukust lahti, et proovida õnne lähedal oleva vanamehega. Samal ajal püüdsid kogunenud linnaelanikud karu maha lasta, kuid rahvasummas tulistamine oli riskantne ja läks tükk aega kuni karu viimaks vaikseks jäi. Tüdruk oli seda kirjeldanud kui Godzillaga võitlemist - kõik tulistavad ja ta lihtsalt ei kuku maha. Terve igavik lärmi, verd, uuesti ja uuesti ründavat karu, keda muudkui tulistatakse ilma, et midagi muutuks. Olles samas ka veidi purjus ning tulnud halloweeni peolt võis see kogemus tunduda eriti ebareaalne ja verdtarretav. 

Aga kõik jäid ellu (peale karu). Skalp õmmeldi tagasi ja tüdruku ravikulude katteks korraldasid linnaelanikud korjanduse. Pärast paranemist tundis neiu, et ainus turvaline koht selles linnas on ookean ja teeb nüüd SUP laudadel vaalavaatlusmatku. Karud muidugi ujuvad ka päris hästi, aga selleks on tal alati keegi paadiga turvamas.

Siin Svalbardis on kohalikud ikka päris chillid karude suhtes. Septembris oli mitmeid karudega kohtumisi, küll ronisid nad paatidesse, küll kolistasid hüti akende taga. Intervjuudes väidavad asjaosalised, et olukord oli rahulik, nad tundsid end kindlalt ja turvaliselt - relv oli ju olemas. 

Nojah relv on mul ka olemas, seega võiks ju ka kindlalt tunda, aga mulle meeldib telkida, mitte majas elada! Ja telgi osas ma ennast küll kindlalt ei tunne. Ma ei näe isegi välja, äkki mu karualarmikoer saab öösel lahti ja jookseb minema ja ma ei teagi et karu läheduses on enne kui ta telki ronib? :D Neid signaalraketiga traataedikuid, mis telgi ümber käivad siin firmas ei kasutata. Võibolla peaks endale mõne hankima...

Ilmselt on tegu lihtsalt psühholoogilise probleemiga ja ma pean sellest üle saama mingi hetk. Sest praegu mulle tundub lihtsalt ilusa ilma raiskamisena, et ma ei julge üksinda telkima minna. Pole midagi paremat, kui ärgata hommikul telgis selliste vaadetega. Teha kohvi ja külmetada veidike ja siis kõndimisega sooja saada. Mmmm... :)