Vegveseni ja tolli saaga, ehk kuidas saada auto Svalbardi

Kaks nädalat on möödunud erinevatesse ametiasutustesse helistamise tähe all. Tegelen oma armsa auto siia kolimisega ja ehkki sysselmanni kodulehel on selle kohta üks lihtne lause: "Vii oma auto Statens Vegvesenisse kontrolli ja sõiduta laevaga Svalbardi", ei suju asjad nii kergesti. Ei peaks muidugi üllatunud olema, see on Norras tavaline, et klienditeenindajad on hirmus sõbralikud ja abivalmid, aga ei tea paljudest asjadest mõhkugi. Või siis vastavad jube enesekindlalt, et muidugi too oma auto kontrolli, aga ära siis unusta, et pead kaasa võtma kolm klaasi härjapõlvlase jalakarvu, mis leitud juunikuu kolmanda neljapäeva öösel seitsme tee ristist kivi alt. VÕI auto impordidokumendi, mille saad piiripunktist ja mille maksumus on vahemikus 70 000-115 000 Nok.

Mul suurt vahet ei ole kumba hankida, mõlemad variandid on absurdsed. Minu aastate jooksul järeleproovitud lahendus on lihtsalt helistada mitu korda ja püüda tabada eri inimesi, sest keegi ehk ikka midagi teab. Tollist õnneks öeldi, et nad ei peaks töökojas mingit paberit nõudma, sest Eestist Svalbardi kolimine on seaduse mõttes sama, mis sõita autoga läbi Soome Rootsi, ei ole vaja vahepeal autot teise riiki importida ega ümber registreerida. Ehk tolli sõnul pole tehnokontrolli teostamiseks vaja muud kui kohale sõita.

Vahepeal juba tundus, et aeg tehnokontrolliks on kirjas ja täispikkade tööpäevadega telefoni otsas asi ühel pool, aga oh kus sa sellega! Sysselmanni transpordiosakonna töötaja vahetus ja saabus hoopis uus info: "Tehnokontrolli pole vaja, ainult auto identifitseerimist." Selleks aga on vaja ikkagi mingit tollidokumenti, mille peaks saama piiripunktist (tasuta, jumal tänatud). Piiripunktis vastab telefonile keegi väga-väga saami päritolu meesterahvas, kellel loomulikult pole õrna aimugi, kuidas seda paberit vormistada.

B ütleks selle peale: "Oh help me god!"

Mitte keegi lihtsalt ei tea mitte midagi. Esimese asjana suunatakse kuhugi mujale, parimal juhul lubatakse pärast tagasi helistada.

Mul tuli juba kerge käegalöömismeeleolu peale. Mis seal ikka, sõidan siis selle täiesti normaalses korras autoga kohe kuskile vanarauda. Kuhugi Põhja-Norra kaugeimasse punkti määramata ajaks roostetama pole seda ei viisakas ega mõttekas jätta ja siia toomine tundub kõiki reegleid järgides lootusetu.

Teisalt, kuna keegi midagi ei tea, siis äkki sõidaks lihtsalt joonelt sadamasse ja pargiks selle auto esimesele Svalbardi sõitvale laevale ilma ühegi dokumendi või kontrollita? Vaevalt nad seal laeva peal oma reegleid rohkem teavad.

Õnneks pole D-l siin praegu tööd ja mingi hetk võttis tema helistamise üle. (Norra ametiasutustesse helistamiseks kuluva aja tõttu peabki sel ajal töötu olema.) Jumal tänatud, sest ma lihtsalt poleks suutnud enam. Kust need ametiasutustes töötavad inimesed ometi võtavad enesekindluse sellistele töökohtadele üldse kandideerida, kui nad ühelegi küsimusele vastata ei oska? D selgitas mulle seda - nimelt riiklikes asutustes on töötajad nii sooja koha peal, et nad ei lahku omal soovil töölt mitte mingi hinna eest, isegi kui nad pole kompetentsed. Ja tööandjal kedagi ära saata pole niisama lihtne, vaid selleks peab ikka mingi väga hea põhjus olema ja töötaja peab mingi erilise sigadusega hakkama saama. Nii nad seal kükitavad ja suunavad kõnesid edasi.

Kui siis satud selle ühe päästerõnga-inimese peale, tundub, et tahaks talle suurest tänutundest jõulukingi isiklikult ukse taha viia. Marine Supply's on üks niisugune, kes andis lootust, et saame selle tollipaberi nende kaudu, ehkki see pole üldse nende asi neid pabereid teha ega midagi. Ja võib isegi juhtuda, et see paber saadetakse postiga, mitte ei pea ma sõitma ligi 36 tundi edasi-tagasi läbi Finnmarki erinevate linnade vahel paberi järel, mida "võib-olla on vaja". Kõige tipuks veel möödudes esimesel tunnil sellest samast tollipunktist, kus seda debiilset dokumenti lihtsalt teha ei osata.

Krt ära raamin selle nulltollforklaringu, kui see tõepoolest ükskord olemas on ja vajalikuks osutub!