Matkavarustusest: ehk mis mul seljas on?

Mõtlesin et panen kirja oma praeguse igapäevase varustuse, mida Svalbardil giidina töötades (ja ka niisama ringi matkates) kasutan. Mulle endale väga meeldivad niisugused varustusejutud, lahe on võrrelda, mida keegi kasutab ja endal on hiljem ka hea meenutada, mis töötas, mis mitte.

Temperatuurid jäävad siin mägede otsas enamasti kogu talve -15 kuni -35 kraadi vahele ning päikese soojendavale mõjule pole enamus talve mõtet loota, seega riietus lähtuvalt neist temperatuuridest.

Kõik tooted on teksti sees lingitud, keda huvitab saab täpsemalt järele uurida.

Alustame esimesest kihist.

Soe pesu, 100% vill. Kasutan alati kahte kihti õhemapoolsemat pesu ülestikku nii üla-kui alakehal, seda isegi siis kui temperatuur jääb -10 kraadi kanti. Lihtsalt olen nii harjunud, tundub mugav ja kindlasti soojem ning vähem higistama ajav lahendus kui ühe paksema kihi kandmine. Brändidest on tavalisim Aclima, Ulvang ja Johaug, uudisena leidsin mingi odavama tootja nimega Lynx, mis ka täitsa pädev. Ma kannan sooja pesu iga päev ja kogu aeg - kodus, tööl, matkal, restoranis :D Nii et neid peab kapis alati suurem hunnik olema.

Vahekihina on mul enamasti seljas mingi suur paks villane kampsun nagu Devold Svalbard. Vahel väga harva ei kasuta üldse vahekihti, aga üldiselt on aktiivsus ikkagi üsna madal ja pause niivõrd palju, et isegi kui kohati hakkab natuke palav, on vahekiht ikkagi hädavajalik. Vastasel juhul puhub tuul külma koorikjope vastu keha ja see on isegi kahe kihi sooja pesuga väga ebameeldiv. Viimasel ajal olen hakanud ka üksinda matkates palju aeglasemalt liikuma kui varem ning kuna siin on tihti suhteliselt ebasõbralik ilm, siis tundub nii palju mugavam panna natuke paksemalt riidesse ja liikuda aeglasemalt. Vähemalt saan meeldiva elamuse looduses viibimisest ega külmeta. Higiseks lähen ma nagunii, minu meelest seda polegi võimalik täielikult vältida. Lõppude lõpuks on ikkagi tunudvalt parem, kui riidekihte on rohkem, sest siis ei puhu tuul koorikut sulle märjakshigistatud sooja pesu vastu... Brr!!

Jalgadel ma vahekihti nii tihti ei kasuta, alates -25 kraadist aga kannan koorikpükste all tavalisi kerge isolatsioonikihiga pehmeid suusapükse. Sama teema, klientidega tuleb olla valmis aeglasemaks liikumiseks ja pausideks iga nurga peal, lisaks kohustuslik kohvi ja küpsisepaus keset matka. Siis on mõnus olla soojalt sisse pakitud.

(Lisa-vahekiht). Seljakotis on mul alati kaasas (isegi suvel) üks õhuke sulejope. Mingi kõige odavam ja üldse mittte kõrgekvaliteediline. Kui ilm on väga külm, no selline -25 ja alla, siis kannan seda kampsuni peal ja koorikjope all veel ekstra lisakihina, tavaliselt mäest alla tulekul kui intensiivsus on madalam. Olen ka kogu matka sulejopega teinud, siis on olnud -30 kuni -45 kraadi tuulekülma. Jah, ta läheb pikapeale niiskeks, aga kuna ma jõuan hiljemalt järgmisel päeval koju ja saan ta kuivama panna, siis pole mul sellest lugu. 

Mul on ka suur paks Mountain Hardware'i sulekas, mida kooriku peal kanda, aga see on pigem õhtul laagris karuvalves istumise jope. Liikumiseks on ta kaugelt liiga soe ja ka mitte piisavalt tugevast materjalist, et seljakotiga nühkida. Nii et õhuke odav sulekas kooriku all on minu jaoks end tõestanud kui kõige parem lahendus kaaludes soojapidavaid omadusi, kaalu ja kasutusmugavust. Jope on ka mingi hea 5a vana ja pole mingeid märke et suled kokku kleepuksid vms. Pesnud ja kuivatis kuivatanud olen seda vist ühe korra selle aja jooksul, aga nartsmärjana kuivama riputanud lugematuid kordi. Võibolla mingi sünteetiline analoogne jope oleks otstarbekam, aga see sulekas on mul lihtsalt praegu olemas ning alati kotis ja sellepärast ma seda kasutan.

Pealiskihina olen pikkade otsingute ja eksirännakute tulemusena jõudnud Klättermusen Freke jaki ja püksteni. Mõlemad on koorik, seega isoleerimata. Minu jaoks on oluline et kangas oleks võimalikult vastupidav nii koeraküünte kui kivide vastas nühkimise suhtes ja seda Klättermusen kindlasti on! Muidugi võib lõpmatuseni vaielda veekindlate kihtide  otstarbekuse üle, sest nad tekitavad alati rohkemal või vähemal määral kondentsi, seda just jope osa. Kaalusin ka kanvasest anorakki, aga lõpuks on ikka kaal, vastupidavus, veekindlus, kuivamiskiirus ja vajalike detailide olemasolu Klättermuseni kasuks. 

Mille järgi ma siis jopet valin? Peamised valikukriteeriumid on materjal, lukk, kapuuts ja ventilatsiooniavad. 

-Esiteks peab materjal olema tugevaim võimalikest, sest ma kannan oma riideid iga päev ja tahan et nad võimalikult kaua vastu peaksid. Kõik teised pealiskihi joped olen ma varem v hiljem (pigem varem) ära suutnud ribastada või lihtsalt läbi kulutanud, sellel aga läheb kolmas aasta igapäevast kandmist ja midagi ei paista otsi andma hakkavat.

-Lukk peab olema robustne, suurte hammastega, taluma jäätumist ja lohakat sikutamist. Mitte mingil juhul veekindel, sest seda on raske avada ja ta läheb kiiremini katki! Veekindlad lukud võivad äärmisel juhul olla kaenlaaluste ventilatsiooniavadel, aga neid on siis ka kohe tunduvalt raskem külmunud kätega opereerida.

-Kapuuts. Väga oluline! Kapuuts peab olema reguleeritav nii et välja näeks ning kui jope lukk on kinni, peab kapuuts ulatuma näost veidi eemale, ettepoole, moodustades ümber näo sooja tunneli ja kaitse külgtuule eest. Mulle meeldib kasutada pigem õhemat mütsi ja tõmmata kapuuts pähe. Mõni teine jälle kanab paksemat lõua alt kinnitatavat mütsi ja sel juhul võib muidugi kapuutsi ära unustada. Ma armastan kapuutse ja võin vabalt mingi riideeseme ostmata jätta kui kapuuts mu nõudmistele ei vasta.

-Õhutusavad kaenla all. Absoluutselt hädavajalikud. Klättermusenil on need parajalt suured ja arvestades selle jope ainukest miinuskülge - kondentsi, siis tasub neid kasutada sihtotstarbeliselt. Ainuke miinus - õhutusavade lukud on veekindlad ja käivad raskelt ning vahel on külmunud olekus v suure kotiga neid raske kinni saada.

-Lisapunktid saab jope taskute eest, mis on nii suured, et sinna mahub pool seljakoti sisust ära. Ka oluline detail, sest teinekord tuule ja külmaga ei kipu eriti kotti seljast ajama iga asja pärast. Hea kui saab snäkke ja väiksemaid asju käepärast hoida.

Klättermusen Freke Salopette püksid on natuke venivast materjalist, väga veekindlad ei ole (ma ei mäleta kas kunagi olid, vist mitte) ja kondentsi ka ei tekita. Vastu peavad imeliselt! Mul seda nühkimist ikka on erinevate tööülesannete ja hüppavate koertega, eriti just reie pealsed osad kuluvad tavaliselt pükstel läbi, aga nende pükste vastupidavus on tõeliselt tasemel! Lisaks on neil väga mugav wc-s käimise klapp. Lukud on suured ja tugevad ja katki neid naljalt teha ei õnnestu. Rinnaosa on traksidega, mis on samuti oluline - hoiab paremini sooja ja vöö ei jää koti alla hõõruma. Rinnaosas on üks väike tasku, mis on suurepärane tehnika akude soojendamiseks. 

Müts - Aclima hotwool, ei ole tuulekindel ja nõuab tuulise ilmaga kapuutsi või õhukest balaclavat alla, aga enamikul päevadel toimib mul hästi.

Sall - Svalbardi buff, materjaliks meriino ja opossumivilla ning siidi segu, imesoe ja pehme ja naha vastas meeldiv ka niiskeks hingatuna. See on üks "suveniir" mida siit kaasa osta tasub.

Neopreenmask. Kui tuled Svalbardi matkama ja tahad seks puhuks soetada ühe uue eseme, siis osta neopreenmask! Põsesarnad külmuvad meeletult juba esimese paari minutiga. Jaurasin esimesel hooajal pikalt erinevate buffide ja balaclavadega ja ei leidnud midagi, mis võimaldaks ühtaegu hingata ja samas ka mitte kaltsmärga jäätunud riiet vastu nägu tunda. Tihedalt vastu nahka hoidev fliisvoodriga neopreen on ainus, mis päriselt töötab. Polaarekspeditsioonidel käiv rahvas tavatseb neopreenist lõigata lapatsid, mis gogglede alla kinni liimitakse ning mis siis moodustab näo ette väikese sooja õhu koopa. Aga kui nii hardcore'iks ei taha minna, siis see väike mask on hea kombinatsioon mugavusest ja näo kaitsmisest. Väga tugeva tuulega võib aukudest siiski nii palju sisse puhuda, et olen ninaotsa sellega ära külmetanud, aga selliseid hulle ilmu ei tule nii tihti ette.

Suusaprillid/kaitseprillid. Neid läheb vaja ainult tuisu või väga karmi tuulekülma korral. Mõned silmad on ka tundlikumad kui teised, mul millegipärast jäätuvad silmad väga kergesti ja ma pean mõnikord ka poodi kaitseprillidega jalutama, sest lihtsalt nii valus on silmadel. Talvel kui on pime, sobivad suurepäraselt kõige lihtsamad ehituspoest pärit Würthi läbipaistvate klaasidega prillid. Nendega ei pea muretsema kas klaas saab kriimustada või ei, saab rahulikult taskusse visata ja täidavad oma eesmärki suurepäraselt. Vähemalt polaaröö ajal kindlasti, sest päikest ju pole ja selle eest pole vaja silmi kaitsta. Mul on ka Zeali polariseeritud klaasidega suusaprillid, aga igapäevaseks matkamiseks ma ei julge ligi 200 euri maksvaid gogglesid eriti kapi pealt liigutadagi. Miks mitte kasutada rohkem kui 10x odavamaid prille kui need töötavad. Minu meelest ei ole suusaprillideks üleüldse nii suur vajadus kui paljud arvavad. Turistid tulevad matkadele väga tihti oma suusaprillidega, aga selliseid päevi, kus neid tõesti vaja on harva ja ma pigem eelistaks neid mitte kasutada, sest niigi on varustust jube palju, mida külge riputada. Päikesega toimivad edukalt ka tihedalt ümber pea olevad päikeseprillid, mis on minu meelest palju mugavam, eriti kui tegu on jalgsimatkaga.

Kindad: Kasutan alati vähemalt kahte kihti kindaid. Sõrmkinnas all ja üks kuni mitu labakinnast peal. Linerina toimivad hästi täiesti suvalised kõige õhemad sõrmikud. Näiteks need "one size", mida tavaliselt kolmekaupa pakis müüakse. Vajalikud peamiselt selleks, et peenmotoorikat nõudvaid asju tehes labakinnast ära võttes ei oleks paljaste kätega. Ja paljakäsi -30-ga näiteks relva käsitsedes on selline tunne nagu metall põletaks nahka... Nii et alati peab vähemalt midagi käes olema, mis sõrmi katab. 

Sõrmikute peal on mul mingi õhem labak, matkamiseks töötavad hästi Circle-K kõige odavamad labakud. Mulle meeldivad need tüüpilised väikse isolatsiooni ja kilekihiga (suusatamise?) labakud, mis igas spordipoes tavaliselt mitmes variandis saadaval. Need on piisavalt isoleeritud, et matkates soe oleks, samas piisavalt õhukesed, et saan ka lihtsamaid asju teha, näiteks karabiini või koti pandlaid avada. Piisavalt odavad ka, et ei peaks muretsema nende kaotamise või lõhkumise pärast nagu ma kindlasti teeks mingite 100 euriste sulglabakute puhul. Mu käed ei kannata absoluutselt külma ja ma ei saa kuigi kaua ainult sõrmikutega toimetada, nii et olen olnud sunnitud labakuid kõikideks tegevusteks kasutama ning end selles üsna heaks treeninud. 

Kui on väga külm läheb labakute peale veel üks tuulekindel kiht. Hoolimata sellest, et nii tekib mul ju lausa kaks kihti, mis õhku läbi ei lase (mu labakutes on kilekiht), siis minu jaoks see töötab ning ka pikematel matkadel pole niiskusega problemi olnud. Kes aga niiskust kardab, siis soovitatakse esimeseks kihiks kootud labakut, selle peal fliisi ning kõige peal suurt tuulekindlat kihti. Sellise konfiguratsiooni idee on, et niiskus jäätub kõige külmema kihi juures, ehk fliisi ja pealiskinda vahel, kust seda siis õhtuti saab maha harjata, et sulama ei hakkaks. Pealiskinnaste puhul on oluline, et nad oleks pika varrukaga, mida saab jope peal küünarnukkideni tõmmata, et randmed paljaks ei jääks. Poest selliseid eriti saada pole, parim on ise mingi pikendus õmmelda vastavalt oma jopevarruka paksusele, et ikka kergelt üle tuleks. Kõige lähemale saab ehk Lill Sport Adventure, mul ulatub suurus L peaaegu küünarnukini.

Sokid ja saapad.  See on mul tegelikult natuke veel lahendamata teema. Kui ikka on -36 ja alla selle tuulekülma, siis mu varbad külmuvad natuke liiga ohtlikult. Soojustatud matkasaapaid ju eriti ei ole ja jäiga tallaga liustikusaabastega oleks vist ebamugav. Kannan kaks numbrit suuremaid meeste matkasaapaid, mis jätavad piisavalt ruumi ümber jala. Praegu on mul Alfa Walk King. Need peaks olema kõige paksema isolatsiooniga Alfa matkasaabastest, aga mõistagi ei ole tegu talvesaapaga. Alfa juurde olen jäänud seetõttu, et kõik teised saapad on siin kivide otsas lihtsalt esimese kahe nädalaga lagunemismärke ilmutanud. Alfa peab hästi vastu, on mugav ja suhteliselt kerge. Tundus parim variant talveks, aga mu varbad ei ole sama meelt.

Koertega töötades leidsin lõpuks saapad, mis mul hästi toimisid, aga sellistega ju matkata ei kannata, nad on liiga suured ja kobakad. Paksu isolatsioonikihiga "matka"saapad on aga enamasti linnasaapad, mis lihtsalt ei pea vastu minu kasutusele. Ja mine teab kas needki soojemad oleksid. Varsti tuleb õnneks päike välja ja siis saab loota, et tume saabas tõmbab seda vähest valgust ja saan oma hooaja lõpuni matkata ilma et varbad päris otsast ära külmetaksin.

Sokkidest on parimad tiheda koega villased sokid, kõige paksemad ja kohevamad, mis leidub. Ma olen proovinud kõiki saadaolevaid sokke, aga ilmselt on mul nii halb vereringe, et -30 kraadiga päriselt sooja pole mul õnnestunud saada ei ühe, kahe ega kolme paariga ja mitte mingite kombinatsioonidega eri paksustest. Tavaline on terve 6h matka vältel mitte varbaid tunda hoolimata paaniliselt varvaste liigutamisest ja paelte reguleerimisest ja kõigist mulle teadaolevaist nõuannetest. Kindlasti aitaks soojapakikeste igapäevane kasutamine, aga ma ei tahaks olla sõltuv nii ebapüsivast soojaalikast. Mis siis saab kui need ükspäev ei tööta? 

Huvitav on sealjuures veel fakt, et mu kliendid ei külmeta sugugi nii palju kui mina! Mul on vist lihtsalt halb vereringe või olen oma varbad juba nii läbi külmutanud, et nüüd ongi tundlikumad?

Üks proovimata nõuanne on veel kõrged säärised, mis katavad võimalikult palju labajalga. Kindlasti katsetan kui jälle külmaks läheb. 

Ongi vist riietusele tiir peale tehtud. Nagu näha ei pea sugugi mitte kõik professionaalses kasutuses olev matkavarustus olema kõige kallim, mu ehitusprillid ja tankla labakud töötavad imehästi. Samas on aga varustuselemente, kus tasub hoolikalt kaaluda ja valida parimast parim, võimalusel hinnasildi osas silma kinni pigistades. Khm...Klättermusen...khm! Pikemas perspektiivis tasub omada ühte väga head asja kui kapitäit kasutuid.

Järgmistes postitustes jagan oma päevamatka seljakoti sisu ning pealambi ja muu tehnika soovitusi.