Matkavarustusest: päevamatka seljakoti sisu

Mulle ei meeldi kui mul on palju asju. Eriti ebavajalikku kraami, mis kuskile seisma jääb või ebakvaliteetset jama, mis kohe katki läheb. Seega valin ma oma matkavarustust hoolikalt ja mu varustuse hulgas pole midagi juhuslikku, vaid asjad on sellised, millega päriselt ka elada kannatab. Sõltub muidugi kus ja kuidas elatakse, aga Svalbardi temperatuurid ja ilmastik seab juba iseenesest varustusele suhteliselt kõrged nõudmised ja igapäevase kasutusega läbib see põhjaliku kvaliteedikontrolli. Seega kui mõni lugeja peaks just praegu omale mingit matkavarustust otsima, siis kõike allpool mainitut julgen ma soovitada!

 Ja kui keegi on mõelnud, et mida giidid küll oma seljakottides peidavad, siis nüüd saate teada! :)

Taaskord on kõik tooted teksti sees lingitud.

Alustuseks räägiks aga hoopis mitte seljakotist vaid millestki, mis kogu aeg peas. Nimelt minu meelest üks olulisim varustuselement igapäevaelus on pealamp, minu puhul on selleks Lupine Piko.  Kuna Svalbardil on oktoobri lõpust veebruari keskpaigani polaaröö, siis läheb pealampi vaja ka päevaste matkade ajal iga päev. Tõtt-öelda polegi lampi erilist mõtet peast võtta, see läheb hommikul koos õueriietega pähe ning õhtul koju jõudes viimase asjana peast ära. Seega peab lamp olema mugav, kerge ja sobiva valgustugevusega ning ka meeldiva valgussõõri suurusega (pean silmas seda ringi, mis lamp lumele tekitab, see on eri lampidel eri diameetriga). Lupine Piko vastab kõigile neile kriteeriumitele, lisaks omab veel sadat muud head omadust, mille peale sa enne lambi ostmist ei tulegi, kui olulised need on :D 

• Ta on kerge ja väike, samas väga võimas ja äärmiselt vastupidav nii löökidele kui veele. 
• Akusid ei paista külm üldse mõjutavat ja need kestavad piisavalt kaua 
• Laadimine käib seinakontakti kaudu, aga lisaks on võimalik osta USB-laadija, mis võimaldab pikematel matkadel laadida pealampi akupangast! 
• Saadaval lai valik eri mahutavusega akusid ja neid saab kanda nii pealambi küljes(kuklal) kui pika kaabliga omale taskusse sooja susata. 
• Valgustugevus on minu Piko puhul 1800 lumenit. See on tavaliselt enam kui piisav, sest nii selgeid ilmu on vähe, kus õhus mingit auru või lund ei oleks ja kaugemale saaks näha kui lamp võimaldab. Minu jaoks on see valgustugevus heas suhtes lambi suurusega aga saadaval on ka 5000 lumenine Betty!

Kuna Lupine on nii mugav, et ma teda kunagi peast ei võta, siis muutub ta peaaegu et pea osaks (peaosaks, hehe!). Iga talve lõpus avastan, et on kujunenud refleks automaatselt otsaesisel kujuteldavat pealambi nuppu vajutada, kui kuskil rohkem valgust vaja on. Näiteks otsin midagi köögikapist ja automaatselt tõuseb käsi otsmikule. :D

Teate... neid häid asju, mida selle lambi kohta öelda saaks terve postituse jagu, aga räägime muudest asjadest ka. Kes tahab Lupine'i kohta küsida, kirjutagu! Ma ei ole edasimüüja, ega kahjuks isegi mitte sponsoreeritud, mulle lihtsalt hirmsasti meeldib see lamp.

Päevamatka seljakott. Svalbardil kujutab päevamatk endast umbes 4-10h jalutuskäiku mõne linnalähedase mäe otsa. Kaasas on hädaabi-varustus, lõunapausiks vajaminev kraam ja relvad kaitseks jääkarude vastu. Kaal on umbes 10kg ringis.

Giidina töötades kasutan Vorn Deer 42l seljakotti. Selle põhiline eelis ilmneb relva kandmisel. Kotil on spetsiaalne rõngas, millest tõmmates vabastad seljal oleva relva ning see on hetkega käes. Kotti seljast pole vaja võtta ja loomulikult teeb see relva käsitsemise kiiremaks, samas on relv muul ajal kogu aeg kenasti seljakotis oma spetsiaalses taskus ning seda on selliselt mugavam kanda kui rihmaga. Giidina töötades on see kott ideaalne, sest relv on kogu aeg oma kohas, suunaga taevasse. Rihmaga kandes peaks ennast pidevalt jälgima, kuhu suunda relv osutab ja inimesi endast ainult ühel pool hoidma ning liiga palju fookust läheks matkamiselt relvaohutusele. Jahimeestele on see ilmselt ka väärt kott.

Sellega aga koti head omadused minu jaoks piirduvad, sest minu meelest on ta veidi liiga raske, materjal võtab lund külge ja pandlad purunevad väga kergelt (jah, neid saaks vahetada...).

Isiklikuks matkamiseks on mul Evoc Patrol 40l. Järjekordne varustuse element, mis ei ole valitud juhuslikult ja mille iga detail on läbi mõeldud :) 

• Esiteks on 40l minu meelest ideaalne päevamatka koti suurus. Lisaväärtusena on 40l ka enamasti selline suurus, mis isegi viimse piirini täistuubituna sobitub lennuki käsipagasisse, kui mul seda vaja peaks olema.
• Mulle meeldib kui kotti saab avada ka küljelt ja pääseb kiirelt alumiste asjadeni.
• Ma ei ole suur suusataja, aga ma sõidan vahel lumelauda ja sellel kotil on kinnitused nii suuskadele kui lumelauale.
• Mõeldes külmunud kätele ja labakutele, on oluline, et kotti ei peaks sulgema ainult pisikeste plastmasspannaldega, vaid oleks mingi robustsem kinnitus. Selle koti kaks nööri sulgevad ta edukalt ning klapp on natuke jäigem ja sellise kujuga, et hoiab koti enam-vähem kinni ka siis kui oled pannaldega laisk olnud.
• Laviiniohtlikes piirkondades matkamiseks on äärmiselt mugav kui kotil on spetsiaalne tasku labidale, laviinivardale ja esmaabipakile. Enne kui Evoci sain, tassisin pikalt iga päev labidat koos oma sulejopega lahtiselt kotis ja lisaks sellele, et see lõhub asju ja on ebamugav, tekib ka kiusatus see labidas lihtsalt koju jätta, kui ta kogu aeg jalus ees on. Evoci "laviinitaskusse" saab vajalikud asjad kokku koguda ja rahule jätta ning nad on alati kaasas ja vajadusel kasutusvalmis.
• Juhuslikult avastasin et ka relva saab koti külge üllatavalt mugavalt ära paigutada! Nii kiirelt kätte ei saa kui Vorn'i kotist, aga üksi käies on mu oma vastutada millal ma relva kotis ja millal käes kannan.

Hädaabi-varustus.

Igale matkale, ka kõige lihtsamale, võetakse alati kaasa laviinipääste vahendid ja varustus vigastatud inimese esmaabiks ning soojas hoidmiseks.

Laviinivarustuse alla kuulub labidas ja laviinivarras. Labidas peab olema selline, millega saab kaevata läbi kokkupakitud lume ja vajadusel ka mingil määral jääd raiuda. Ära osta tanklast odavat labidat, kui mägedesse lähed! Mul on juba mitu aastat vana Mammut Alugator Guide, olen sellega kõikvõimalikes lumeoludes kaevanud, onne ehitanud, maja ümbert iga päev lund rookinud, koeraaedikus kruusa loopinud... Hea labidas on mugav ja kannatab kõik välja, mis talt nõutakse.

Esmaabivarustuse alla kuulub bivikott/magamiskott, lebomatt ja esmaabipakk.

Igale matkale, ka suvel, tuleb kaasa Jervenduk - see on Skandinaavias väga levinud isolatsiooniga bivikott, millel on mitmeid kasutusviise. Teda saab kanda nagu keepi, tõmmates ta üle pea selga, võib meisterdada varjualuse, kasutada ripptelgina või hoopis magamiskoti ümbriskotina. Müüakse nii ilma isolatsioonita kui primaloft voodriga Extreme varianti, mis on juba üksi ligilähedane magamiskotile. Praegu tagantjärele mõeldes kahetsen, et sellest neli aastat varem ei teadnud, sest oma talvise Peraküla-Ähijärve seljakotimatka teeksin ma praegu igal juhul telgi asemel selle Jervendukiga. Meil on ta matkal kaasas selleks puhuks, kui mõni klient peaks tugevalt külmetama või saama vigastuse, mis sunnib päästet ootama.

Matkamatt on tavaline munarest-lebomatt. Kasutusel igal lõunapausil, kui kõik matkajad sellele kenasti istuma rivistatakse. Päästesituatsioonis toimiks matt muidugi ka lamamisalusena.  

Üksi matkates kasutan väiksemat istumisalust.

Esmaabipakk. Lisaks kohustuslikele haavalappidele ja plaastritele on mu isiklikus esmaabipakis alati 

• Paracetamol - peamiselt ootamatu kõhu-või peavalu vastu. 
• Loperamid - kõhulahtisuse vastu. Kelgukoertega toimetades on lähikokkupuude koerte väljaheidetega igapäevane ja elu on näidanud, et sellest võib midagi suhu sattuda. Glamuurne elu, mis parata...
• Aloe-vera geel - aitab (päikese)põletuse ja selle põskede tulitamise vastu, mis tihti õhtuti tekib.
• C-vitamiin - 1000-2000mg on abiks kui tunned, et hakkaks nagu haigeks jääma. Pärast üledoosi C-vitamiini enamasti ei jää. Lisaks... naised! Kellel on soodumus põiepõletikele, siis matkates kipub see tihti tekkima (sest et külm, halb hügieen, hõõruvad riided). Regulaarne C-vitamiini tarvitamine matka ajal aitab infektsiooni ära hoida!
• Sporditeip ja kinesioteip. Kinesioteip sobib hästi naha kaitsmiseks villide eest, kuna on veniv ja saab ilma kortsudeta nahale liimida. Sporditeip on hea ülekoormatud liigese kaitsmiseks või vahel ka millegi parandamiseks.

Väike kerge sulejope. Eelmises postituses mainitud kerge sulekas. Kaasas ka suvel. Tavaliselt on giididel mingi lisa riideese kaasas, mida vajadusel klientidele laenata, kui keegi väga külmetab. Seda ei juhtu õnneks tihti, aga ma tunnen ennast paremini, kui mul on hädaolukorraks lisakiht. Enamasti ma seda ei kasuta. 

Termos kuuma veega. Külma ilmaga matkates on hea, kui alati leidub seljakotis midagi sooja. Isegi kui on hirmus palju aega ning plaan keset päeva priimus tööle panna või lõket teha, on minu meelest turvalisem valmistuda olukorraks, kus sa seda teha ei saa ning igal juhul kuum vesi kaasa pakkida. Kommertsmatkadel on alati lõunapaus, kus süüakse dehüdreeritud matkatoitu (enamasti Real turmat) või lihtsalt küpsiseid kohvi või sooja mustsõstramahlaga. Enamasti arvestan kahe inimese peale liitrise termose, lisaks pakin väikese koti küpsiste, mustsõstrasiirupi, kohvi ja joogitopsidega. Tavaliselt sokutan selle kraami mõnele kliendile ettekäändega, et nad minust kiiremad ei oleks :)

Päevaseks matkaks sobib suurepäraselt mõni odavama otsa termos, näiteks Urberg on mind üllatavalt hästi väga külmadel kelgukoeramatkadel teeninud. Kui vaja kauem vett kuumana hoida, tasub hankida Stanley, ehkki ta on veidi raske, aga sooja hoiab kõige paremini kõigist termostest, mis ma proovinud. Üks hea trikk on veel! Osta odav kerge termos ja meisterdada ise lisaisolatsioon keerates termosele ümber paar tiiru mullikilet või vana lebomati riba. Toimib suurepäraselt! https://www.youtube.com/watch?v=si8ix_5Aovc

Väike joogitermos, 0,4l. See ripub mul karabiiniga koti rihma küljes kättesaadavas kohas, et ilma peatumata juua saaksin. Koertega sõites mahub lausa mitu sellist parka taskutesse. Kusjuures antud toode on ainus, mille olen leidnud, mis 1. peab väga hästi sooja oma väiksuse kohta. 2. on nii väike ja sobiva kujuga, et mahub vajadusel taskusse. 3. avaneb ühe käega ega nõua mingite korkide pealt ära keeramist, mis mäest alla veerevad ja ära kaovad. Tundub nagu tühine, aga see termos on pealambi kõrval teine asi, mis ei jää kunagi maha ja on täiesti asendamatu mingi muu tootega.

Soojapakikesed Neid on alati mõned seljakotis kaasas, aga klientidele välja ma neid ei "reklaami" ja niisama ilma erilise vajaduseta ei kasuta. Mulle meeldib pigem inimesi harida teemal "külma talumine kui õpitav oskus", mitte anda kätte mingid pakikesed, mis võimaldavad sooja hoidmisega mitte tegeleda. Lisaks tekitavad need prügi ja on küllaltki rasked, kui neid kõigile kätele-jalgadele igaks päevaks kaasa vedama hakata. Kasutan ja soovitan neid erijuhtudel, näiteks kord oli mul grupis neiu, kelle jalanõud meenutasid kummitallaga kootud sokke, väljas oli aga -30 kraadi tuulekülma. Jalanõusid ta vahetada ei soovinud ja ise probleemi ei näinud, aga et olla kindel et kõik varbad tervelt koju jõuavad, kulusid soojapakikesed hästi ära. Matk oli küll õnneks ainult 3h, pikemaks ajaks oleks ma talle ikka mingid normaalsed saapad leidnud.

Minikassid, naelikud, mis käivad saabaste peale, et libedal nõlval parem pidavus oleks. Kasutusel iga päev kõigil matkadel. Svalbardi lumi pole peaaegu kunagi sügav ja pehme, et lumeräätsi vaja oleks. Siin on tuule silutud lumi teraskõva ja saapaga ei jää tihti isegi jälge sisse, pidamisest rääkimata. Naelad on hea kombinatsioon päris kassidest ja linnanaelikutest. Kassid oleksid siin jalutuskäikudel overkill, väiksed naelikud aga jääksid lahjaks. Neid kett-naelikuid on ka mitmesuguseid ja erineva agressiivsusega nagadega. Kehtib lihtne loogika: mida teravamad, seda parem. 

Tehnika:

GPS. Garmin GPSMAP 64st + lisaakud soojas kohas. Kasutan seda kuna kodus oli ta olemas, aga kui peaks praegu uue ostma, valiks Garmin InReach Exploreri, mis on põhimõtteliselt samasugune kui 64st, aga SOS-nupuga ja võimaldab kahesuunalist sõnumineerimist. 

Geps on kaasas sõltuvalt ilmast ja kohast, kuhu lähen. Tavaliselt kõnnin hooaja alguses kõik matkad ilusa ilma ajal GPS-iga läbi ja salvestan rajad ära. Kuna linna lähedal käime nii tihti, siis kujuneb päris hea tunnetus ja isegi kõige hullemas udus või lumetormis on orienteerumine küllaltki täpne. Hooaja vahetudes võib siiski mingi hämming tekkida, näiteks liustikumoreen muutub suvega tundmatuseni ja seal on küll päris hea, kui saab gepsu järgi hästi täpselt sama rada järgida. Koertega oli rohkem neid päevi, kus ei näinud mitte midagi peale kelgule lähima paari koerte ja tuli ainult GPS-i järgi sõita. Erilisi vaateid niiviisi keegi ei naudi, nii et tihtipeale sellise ilmaga matkad tühistatakse.

Nuppudega telefon. Giidifirma oma, mingi vana Nokia, kus kõik vajalikud numbrid sees.

Päris telefon. Külmas peab kõige paremini vastu Iphone 11. Aku peab lausa nii hästi, et ma pole viitsinud teda enam keha lähedal soojaski hoida, vedeleb jope välistaskus ja töötab nagu vana mees. Varem oli mul Iphone SE, see vanem variant, mis lülitas end külmas kiirelt välja. Hoidsin teda siis akupangaga pidevalt laadimas ja keha vastas ning sain terve hooaja kolmepäevastel matkadel käidud ilma eriliste probleemideta. Jah, mulle meeldib Iphone, aga see ei oleks ilmselt esimene asi, mida ma arktika matkale soovitan :) 

Akupank ja telefoni laadija. Vajalik ilmselt ainult juhul kui sul on noh...Iphone...

Relvad. Giidil on alati nii signaalpüstol kolme padruniga kui vintpüss + 10 padrunit. 

Üksi käies on enda vastutus, mida ja kui palju kaasa võtta. Pikemale matkale vaiksemasse kohta lähen alati mõlema relvaga. Kui on polaarpäev, hea nähtavus, org on nagu mootorsaanide kiirtee ja ma lähen sinna kiirtee äärde 5km suusatama, siis võtan pigem ainult ühe relva, sest karu kohtamise tõenäosus on suhteliselt väike. Päris ilma relvata ei lähe ma kunagi isegi kõige lähema tipukese otsa ka siis mitte kui ma näen et seal on parajasti laulupidu. Ma leian, et on hea hoida eluterveid rutiine ja relv on nagu turvavöö, see tuleb automaatselt kaasa, ilma energiat ja mõtteressurssi raiskamata arutlemisele, kas seda täna vaja on.

Sellega saigi kõik vajalik kokku pakitud. Kaalunud ma oma kotti pole, aga praegu jämedalt asju kokku liites võib kaal kuskile 10kg kanti jääda. Kergmatkamisega tegu pole, aga midagi ebavajalikku ka kaasas ei kanna.

Muide, üks asi, mille pealt Svalbardil matkates saab seljakoti kaalu kokku hoida on tuletegemise vahendid. :D Sellega on hea lihtne - kui leiadki jupi puitu, on tõenäoliselt tegu kultuurimälestisega ja seda põletada ei ole sugugi tark mõte...