Ärkame kell 10. Ilm on endiselt valge ja pilved ulatuvad maapinnani. Aknast paistavad eemal merejää servas eilsest tuttavad kolm saani. Sõidame lähemale juttu ajama lootuses karude kohta uudiseid kuulda. Päris lähedale tegelikult ei saagi sõita, sest saanijäljes passivad kaks jääkaru juba ees, umbes 200m kaugusel. Tuleb jala meesteni kõndida, et mitte karudele liiga lähedale sattuda.
 |
| Isakaru järgnes emasele igal sammul hoides pidevalt umbes 50m vahemaad |
Tüübid on tunduvalt vestlusaltimad kui eile ja me saame karude käitumise kohta palju väga huvitavat infot. Nimelt on jääkarudel paaritumishooaeg ja need kaks seal on muidugi emane ja isane, kes on parajasti välja selgitamas, kas nad teineteisele piisavalt sobilikud partnerid on. Nii emas-kui isasloomal on paaritumisega seotud väga kindlad käitumismustrid:
-Nimelt tahab isane suruda emase merejäält kalda suunas, soovitavalt mingile kõrgemale kohale, kus ei ole teisi isaseid ning seal emasega paarituda. (Meenutagem siinkohal mäge meie onni taga!)
-Emase eesmärk seevastu on liikuda kaugemale merejääle lootuses kohata teisi isaseid. Eriti hea õnne korral hakkavad isased omavahel tema pärast võitlema ja siis saab emane parema partneri. Samas võib emasloom isast ka muudesse ohtlikesse olukordadesse viia et näha kuidas potentsiaalne kaasa käitub. Näiteks võib emane läheneda inimestele ja hoonetele (jep!), et näha, kuidas isane selles olukorras tegutseb.
Sellises situatsioonis ei ole kuigi mõistlik hakata karude suunas tulistama, sest muidu rahumeelne isasloom võib hoopis olukorda väljakutsena võtta ja emasele tõestama hakata, kui kõva karu ta on. Suure tõenäosusega just see paar päeva tagasi meie onni ümber toimuski. Karud lähenesid oma magamiskohale mäe peal, onnis ööbinud tüdrukud nägid neid juhuslikult välja pissile minnes, sattusid paanikasse ja hakkasid hüsteeriliselt signaalrakette tulistama. Kui varem oli karupaar rahus oma mäe otsas tukkunud, tekkis järsku isasele probleem, mida lahendada. Soovist emasele oma võimekust tõestada püsis ta "probleemi" juures tüütult kaua ja järjekindlalt ning seetõttu oligi karusid väga raske onnist eemal hoida. Ilmselt oleks öö möödunud vahejuhtumiteta, kui tüdrukud oleks jääkarudel lihtsalt silma peal hoidnud ja alustanud tulistamisega alles siis kui nad tõesti onni vastu suurt huvi ilmutavad ja väga ühemõtteliselt järjest lähemale tulevad.
Mitte et selline enesekontroll kellelegi lihtne oleks... :D
Meie jutustamise ajal passivad karud umbes 200m kaugusel, jalutavad aeg-ajalt suvalises suunas, siis püherdavad lumes ja tundub et mängivad jää lõhkumist. Näha on kuidas isane tagajalgadele püsti hüpates hoogu võtab ja siis mõlema esikäpaga hooga lumme maandub. Meenutab rebase hüpet lumme hiire järele, ainult et suure valge tüübi esitluses käib vastav etteaste aeglasemalt. Emane lamab samal ajal 50m eemal ja vaatab meie suunas. Binoklist on näha ninasõõrmete liikumist ja aeglaseid silmapilgutusi. Väga rahulikud loomad tunduvad. Samas kui pilgud kohtuvad, olgugi et läbi binokli ja ohutust kaugusest, käib ebameeldiv judin üle selja... Kui kaua selle 200m läbimiseks kiirusel 50km/h nüüd kulubki...?!
Õpikureegli järgi peaks karude kohtumisest esimese paaritumiseni kuluma kaks nädalat. Need filmimehed aga on erinevaid jääkarusid jälginud üle kümne aasta ja kinnitavad, et enamasti kulub paaril kõvasti rohkem aega. Ka meie karud olid juba viis nädalat "flirtinud" ja paaritumist polnud veel toimunud.
Meile on kogu see info suureks kergenduseks! Oleks me seda eile öösel teadnud, kui hüti logiraamatust tüdrukute sissekannet lugesime. Seal seisis, et tegu oli hoopis kahe suure isakaruga! :D Eks hirm tegi karud suuremaks. Nüüd näeme oma silmaga, et loomad on esiteks noored ja pigem pisikesed ning mis peamine - ilusad ümarad ja heas toitumuses. Kõige hullem oleks kohata nälginud jääkaru, sest sellised ründavad igal juhul ja mitte uudishimust vaid ainsa eesmärgiga toitu hankida.
Suure kergendusega naaseme onni ja julgeme lausa hommikusöögiks vorste praadima hakata. Eile öösel olime kuivtoidu peal, et vältida ahvatlevaid toidulõhnu. Kartulipuder, vorstid ja mais maitseb hästi ja meeleolu on hea.
 |
| Hommikusöök |
Ilm on endiselt väga valge ja lameda valgusega. Reljeefi pole absoluutselt näha. Hakkan kampsunivarrukat kuduma. Olen sukavardad koju jätnud ja püüan ringvarrastega midagi improviseerida. Muidu ei saakski kududa.
Veedame kogu päeva toas paremat nähtavust oodates. Mina koon ja loen, D magab. Mõnus rahulik on, ilm on soojapoolne, -5 kraadi ja tuulevaikne. Onn on tänu lumeisolatsioonile hästi soojapidav ja tegu on, et seda mitte saunaks kütta.
 |
| Saanid on akna ette pargitud, et saaks vajadusel karusid eemale peletada, kui nad istmeid närima tulevad |
 |
| Päevikupidamismeeleolu |
Oleme toas passimisest tüdinud ja otsustame halva nähtavuse kiuste ikkagi ümbrust uudistama minna. Muidugi täiesti tüüpiline stsenaarium õnnetuse juhtumiseks - inimesed on toas passimisest ja ilma ootamisest kannatuse kaotanud ja lõpuks lähevad ikkagi välja, vahet pole mis ilm on....
 |
| Hetkeks tuli isegi midagi päiksesetaolist välja |
Onni esise paari kilomeetriga tundub asi lootustandev. Olen just märkamatult 70km/h kiirendanud, kui saan hiiglasliku ootamatu hüppe teeb. Võtan kiiruse maha, aga hüppeid tuleb veel. Sastrugid. Betoonkõvad ka veel ja loomulikult suvalistes kohtades. Hüpped iseenesest on muidugi vahvad, aga niimoodi ootamatult ei ole ju aimugi, kui suured lumevallid ees on. Tõepoolest mitte kui midagi pole näha peale horisondi ja teist värvi jääpankade. Isegi sellest ei saa aru, kui kiiresti me liigume. 10km/h liikudes saaks muidugi ehk hädapärast üle kõikide konaruste sõidetud, aga kas see ka kuigi lõbus ajaviide on...? Pole midagi parata, tuleb tagasi pöörata. Sõidame siiski veel kaljuninale ja püüame merejäält karusid näha. Oleks ju tore teada, kuskandis nad oma öö veeta kavatsevad. Ilmselt on aga karud liiga kaugel, sest kedagi meil näha ei õnnestu.
 |
| Tagasiteel oma jäljes pole nähtavusel häda midagi, aga valgel lumel... |
Tehakse karunalju teemal, miks neil paaritumine kuidagi õnnestuda ei taha. Kas emasel pea valutab? Saanijäljes nähtud karujäljed olid üsna tillukesed. Keegi oli kuulnud, et jalgade suurus võib (jääkaru-)meeste kohta nii mõndagi rääkida...
"See isane tundub üleüldse pigem selline tüüp, kellega poodides käia," märgib üks filmimeestest. Tundub, et võibki juhtuda et noor, väike ja kogenematu isane aetaksegi lõpuks eemale hoolimata kuuajasest tutvumisperioodist.
Sõidame koju ja jääme magama. Ma pole ammu nii hästi magada saanud, maja on lõpuks ometi veidi külmem ning ülemisel naril tekib magamiskoti kohevuses madala lae all ideaalne hubane pesake.
 |
| Narivoodid. 1,8m pikkust aga mõõtmatult hubasust |
No comments:
Post a Comment