Mohnbukta päevik, kolmas päev - liustikulaager ja paarituvad jääkarud

Väljas on ikka whiteout, aga vähemalt eilsed jäljed eristuvad päris hästi. Loodame päeva peale tabada natuke parema nähtavusega hetke ja sõita filmimeeste liustikulaagrit vaatama ning lumelauatama. Järgmised kaks päeva peaks tugev tuul ja lumesadu olema, siis ilmselt tuleb nagunii toas istuda.

Teen kohvi ja kirjutan, tule tegin ka pliidi alla. Hommikusöögiks on pannkoogid. Mõnus on tegeleda reaalsete asjadega nagu sooja hoidmine, vee sulatamine, onni koristamine, lume rookimine ja eeskojast jää raiumine. Millegagi pole kiire ja samas on piisavalt tegevust et päev ära täita. Pea on meeldivalt tühi ja mitte ükski neist pseudoasjadest, mis linnas mõttemüra tekitavad, ei tule ligi. Tavaliselt kulub mul sellisesse meeleseisundisse ja kohalolekusse jõudmiseks ikka mõni päev. Seekord oli selles suhtes kiirem üleminek et kulus sama kaua kui öelda "Öösel on oodata jääkarude külaskäiku" :D Ilmselt oleks ilma selle vahejuhtumita igapäevaelu vahetus aeglasemalt toimunud.

Pärast hommikusööki asumegi naaberlaagri poole teele. Minna on umbes 20km. Leiame laagri kergesti, liustikel on lai saanijälg ees. Sa püha püss, kus on laager püsti pandud! Neli soojakut, soojendusega garaaž saanidele, lumeplokkidest ehitatud külmikud ja wc-d. Mis nii viga elada. Lähme sisse kohvi jooma ja kokk! serveerib värskelt küpsetatud lasagnet. Kõige tipuks lepime kokku järgmiseks õhtuks õhtuks piduliku õhtusöögi.

Kohv joodud, sõidame ühele põhjapoolsele liustikule mingi kalju suunas, mida filmimehed olid maininud hea lumelauakohana. Liustikul muidugi tavapäraselt täielik whiteout. D suutis oma polariseeritud päikeseprillidega natuke vana jälge järgida, mina nägin ainult tema varjust lumel, kui me õigel jäljel olime. Mul oli muidugi gps ka, ilma trackita siiski, aga et D tahtis oma prille testida, siis nii me seal 6-8km/h ringi ukerdasime. Mingi hetk kadus jälg päris ära, siis liikusin ees mõnda aega GPS-iga, aga lõpuks andsime alla ja pöörasime tagasi. Kaljuni oli veel 12km ja ilm nii valge, et hea kui seda kaljut näeme enne kui üle serva merre sõidame.

Kohvi juues olime kuulnud, et jääkarud olid viimaks ometi paaritumisega pihta hakanud. Uskumatu, veel eile mõtlesid kõik, et seda ei juhtugi, sest emane oli nii tõrjuv olnud. Isasel ei õnnestunudki teda maale suruda, vaid nad jäid merejääle paarituma ning peaksid seda nüüd tegema mitu korda päevas umbes nädal jooksul. Liikusime jääle jõudes ettevaatlikult, et mitte kaamera ette seksistseeni sisse sõita. Õnneks olid saanid enne paista kui karud ja saime lähemale hiilida. Karud jalutasid 400m eemal ringi, jälle emane ees, isane järel. Passisime ja lobisesime seal veel tunni, enne kui karud asukohta ja tüübid filmimispositsiooni vahetasid.

Tavapärases valges pilves sõidame onni tagasi. Õhtu möödub hügieeniprotseduure tehes ja lugedes. Loen Wanny Woldstadi, esimese Svalbardil kütina töötanud naise päevikut. Kaasavõetud 5l kanister vett on otsas ja asun sulatama seda liustikujääd, mis onni ees lumes vedeles. Keegi oli ilmselt selle hiljuti toonud ja kasutamata jätnud.

Homme liustikulaagrisse õhtusöögile!