Hooaeg Rootsis sai minu jaoks läbi 20. aprilli paiku nagu ka eelmisel aastal Norras. Ja sarnaselt eelmise aastaga ei jõudnud nende viimaste päevade möödumist ära oodata. Pakkisime asjad, kuna pidime maja vabaks tegema seleks ajaks kuni ise puhkusel oleme ja ajasime veel natuke juttu, ise samal ajal lihavõttemunadest shokolaadi näksides. Lõpuks oligi aeg minema hakata, kiirustamata, kuskilt poolest päevast. Olin üsna rahuliku sõiduplaani teinud, arvestades Slussforsist Helsinkisse jõudmiseks peaaegu kaks täispikka päeva. Seda oli enam kui küll, esimese öö veetsime soome-rootsi piiri lähedal ja teiseks ööks sõitsime Helsinkisse, et hommikul laevale minna. Ööbimiskohaks on endiselt mu kullake, vw Transporter, mille lillakast toonklaasist taevast ja puid vaadates tuleb ikka parim uni.
Eestis oli mu põhieesmärgiks autoga ülevaatusel (ja remondis) käia ja suverehvid alla panna. Mõtlesin küll, et võib-olla pole mõtet, sest järgmine sihtpunkt on ju Norra kõige kaugem põhjatipp ja seal võib vabalt talverehve vaja minna, aga lõpuks ikkagi vahetasin. Pealegi Eestis oli ju ligi 20 kraadi sooja! Auto sai korda, pangaarve rüüstatud, sõbrad, ema ja liivakoopad külastatud. Oli tore, lausa natuke nukker oli ära sõita, samas, eks see ole harjumise asi: kui korduvalt ära sõita, siis saad ju aru küll, et igal pool võib olla tore elada ja ükski lahkumine pole väga pikka aega kurb.
Asusime teele põhja poole! 1700km marsruudil Sangaste-Berlevåg. Kui kaardi pealt vaadata, siis see tundub päris kaugel. Kilomeetrid annavad ka väikse vihje. Reaalsusega võrreldes on see köömes, sest sõites tundus see paik veel palju kaugemal. Sõitsime otse üles, mööda Soomet. Linnad ja isegi külad olid juba mitusada kilomeetrit tagasi läbi saanud, nüüd ümbritsesid maanteed ainult sood ja madalad arktika metsad. Mõned üksikud majapidamsed tunduvad mahajäetud, külad on kummituslikud. Mingid autod nagu oleks hoovides, aga kõik tundub väga kõle ja üksik. Ilm läks ka pilve ja jahedaks. Viimased sajad kilomeetrid tundusid reaalselt ülesmäge ja aeglaselt minevat. Ma olen küll juba mõnda aega näinud neid suuri metsamassiive ja vaba loodust aga ikka võrdleb aju natuke Eestiga ja on imelik mõelda, kuidas siinsamas, 1500km ülevalpool on nii to-hu-tu asustamata metsik loodus. Imeline! Mine ja ela kasvõi mitu kuud ilma et kruusateed ületaksid või inimesi kohtaksid.
Läheb jahedamaks, aga siiski on veel kerge jope ilm. Lumi on sulanud, ainult mõned üksikud laigud paistavad metsa all.
Soome-Norra piiril käime poes. Müüja vaatab aknast välja: "Hehh! Sul on SUVErehvid?!"
Esimest korda hakkan tõsisemalt kahtlema, kas rehvide vahetus ikka oli hea tegu.
Enne Berlevågi on mägi, kust tuleb üle sõita, et linnani pääseda. Seal mäel on talvel nii halb ilm, et lumesahad võtavad autod sappa ja koos sõidetakse teokiirusel üle. Autode vahel on minimaalne vahe ja ikkagi juhtub, et keegi sõidab teelt välja või lihtsalt puhutakse nõlvadelt laskuva fall wind'i mõjul minema. Lumesahkade väljumisajad on suurel tahvlil mäe alguses kirjas. nagu bussiajad. Naljakas mõelda, et ilm võib olla nii halb, et pead oma autoga kuskil mäe all sahka ootama ja nii peaaegu iga päev, kui vaja kuhugi kaugemale sõita. Kolonnekjøring kutsutakse seda siinmail.
Meil õnneks sahka vaja oodata polnud, (kevad ju, hehe) aga mida kõrgemale, seda halvemaks läks ilm kuni lõpuks jõudsime lumetormi kätte. Vähemalt ei ole see mägi järsk, kannatas nende uute suverehvidega tasakesi sõita küll. Alla jõudes kestis seal harilik aprilli ilm edasi, ilma lumeta. Me lund nagu eriti ei oota siin hetkel, sest kajakatel on aktiivsem munemise hooaeg ikka veidi soojemate ilmadega. Pidid küll ka lumele munema, kui seal pesa all valmis on ja siis on meil mune veelgi lihtsam leida. Teine küsimus on, kuidas lumetormiga saarele kohale saada... Igatahes esimesel päeval all külas lund ei sadanud ja me lootsime ruttu saarele pääseda. Loodus on sealkandis võimas. Lage ja karm, ilma puudeta, teravate kaljude ja tormise merega. Väga teistmoodi kui kõik muu, mis ma kunagi näinud olen. Ilm oli ka muidugi too päev pigem sitapoolne, kui me saabusime, aga natukene tekkis mõte küll, et miks kõik need 900 inimest just siin elavad...
Kuulan veel paar-kolm kommentaari oma suverehvide pihta...
Õhtul hakkab lund sadama.
Hommikuks on kena 20cm maas. Magame üheni päeval, saarele ei saa, sest liiga tormine on.
Järgmisel päeval käime mäe otsas jalutamas.
No comments:
Post a Comment