Longyearbyen
Oslo
Tromsø
Tromsø
Berlevåg
Käisin Oslos ülikooli kandideerimiseks vajalikku TOEFL-i inglise keele testi tegemas ning sealt lendasin tagasi põhja poole et viia auto Vegvesenisse identifitseerimiseks.
Tavaliselt tegeletakse Svalbardi kolivate autodega Tromsös, aga kuna seal polnud vabu aegu, käisin Kirkenese büroos. Ja loomulikult ei osanud tehnik tegelikult seda identifitseerimist üleüldse teha ja pärast kolme tundi auto pealt erinevate numbrite otsimist ei ole ma ikka kindel, kas kogu see asi ikka õnnestub. Võib ka juhtuda, et lasen auto Svalbardi üle vedada ja siis selgub, et ikka ei ole piisavalt identifitseeritud.
Uskumatu kui palju jauramist sellega on. Kõik teised, kellega ma olen rääkinud, on toonud auto kuskilt Poolast või mine teab kust ja sellist tralli pole küll keegi maininud.
Hetkel on igatahes käsil Kirkenesest Tromsosse sõitmine. Jõhker lumi on igal pool. Sel aastal pidi olema juba praegu sama kogus lund, mis muidu Jaanuaris. Olen jõudnud Muoniosse ja istusin kohvikusse maha, et veidi puhata sõitmisest. Viimased 250km on olnud pidev lumesadu ja lahtilükkamata teed 10cm värske lumekihi all. Nii kui kiirus 80km/h läheneb, hakkab auto teel ujuma ja kraavi poole kiskuma. Mul läks vähemalt terve igavik, et Inarist Muoniosse sõita mingi... 60-ga kohati. Samas lõbus on ka, Soomes on hea lame maa ja lihtne sõita ning teed on varahommikul enamasti tühjad. Pole isegi väga hullu teel edasi-tagasi ujuda, üsna turvaline tundub. Pealegi selle 250km jooksul õppisin külglibisemiste peatamiseks vähemalt normaalselt sidurit kasutama.
Teine probleem on et kojamehed lähevad jäässe. Pärast ühte hirmsat sõitu Tromsost Breivikeideti, kus ma mitte midagi ei näinud ja liiklusvoolu tõttu ka peatuda ei saanud, olen ma kergelt ärev, kui see juhtuma hakkab. Tegelikult on sellele lihtne lahendus - suunata klaasile kõige külmem õhk, mis võimalik ja enam ei jäätu midagi. Soe jope ja kindad on sealjuures hädavajalikud, et niimoodi sõita ka kannataks.
Aga üldiselt on oma bussiga ringi trippida ikka üliäge! :) Natuke kahju kohe, et see võib nüüd tükiks ajaks viimane road-trip olla, Svalbardis ju väga ei sõida pikka maad. Ma lihtsalt armastan seda bussielu. Kuulad muusikat, rüüpad kuuma teed ja lased ilusal maastikul tundide viisi mööda libiseda. Mõnus flow-tunne, eriti öösiti või varahommikuti. Teised inimesed lähevad vabal ajal oma maamajja, minu omaette olemise mull on mu auto. Ja uni tuleb seal ka alati hea. Öösiti muidugi, mitte sõites.
Päris tore on olnud mandril veidi puhata. Isegi siin, põhjas, on nii ebaharilikult valge! Ma ju teadsin küll, et polaaröö algab siin alles novembri lõpus, aga ikka tundub nii...lihtne kuidagi, kui päevas on rohkem valgeid tunde. Longyearbyenis olid viimased videvikutunnid, kui ma 8. novembril ära lendasin ja kui 15. tagasi jõuan, on juba päris öö. Tuleb siin seda valgust veel nautida kuni võimalik.
Mis meenutab, et peaks D-vitamiini ostma...
Tavaliselt tegeletakse Svalbardi kolivate autodega Tromsös, aga kuna seal polnud vabu aegu, käisin Kirkenese büroos. Ja loomulikult ei osanud tehnik tegelikult seda identifitseerimist üleüldse teha ja pärast kolme tundi auto pealt erinevate numbrite otsimist ei ole ma ikka kindel, kas kogu see asi ikka õnnestub. Võib ka juhtuda, et lasen auto Svalbardi üle vedada ja siis selgub, et ikka ei ole piisavalt identifitseeritud.
Uskumatu kui palju jauramist sellega on. Kõik teised, kellega ma olen rääkinud, on toonud auto kuskilt Poolast või mine teab kust ja sellist tralli pole küll keegi maininud.
Hetkel on igatahes käsil Kirkenesest Tromsosse sõitmine. Jõhker lumi on igal pool. Sel aastal pidi olema juba praegu sama kogus lund, mis muidu Jaanuaris. Olen jõudnud Muoniosse ja istusin kohvikusse maha, et veidi puhata sõitmisest. Viimased 250km on olnud pidev lumesadu ja lahtilükkamata teed 10cm värske lumekihi all. Nii kui kiirus 80km/h läheneb, hakkab auto teel ujuma ja kraavi poole kiskuma. Mul läks vähemalt terve igavik, et Inarist Muoniosse sõita mingi... 60-ga kohati. Samas lõbus on ka, Soomes on hea lame maa ja lihtne sõita ning teed on varahommikul enamasti tühjad. Pole isegi väga hullu teel edasi-tagasi ujuda, üsna turvaline tundub. Pealegi selle 250km jooksul õppisin külglibisemiste peatamiseks vähemalt normaalselt sidurit kasutama.
Teine probleem on et kojamehed lähevad jäässe. Pärast ühte hirmsat sõitu Tromsost Breivikeideti, kus ma mitte midagi ei näinud ja liiklusvoolu tõttu ka peatuda ei saanud, olen ma kergelt ärev, kui see juhtuma hakkab. Tegelikult on sellele lihtne lahendus - suunata klaasile kõige külmem õhk, mis võimalik ja enam ei jäätu midagi. Soe jope ja kindad on sealjuures hädavajalikud, et niimoodi sõita ka kannataks.
Aga üldiselt on oma bussiga ringi trippida ikka üliäge! :) Natuke kahju kohe, et see võib nüüd tükiks ajaks viimane road-trip olla, Svalbardis ju väga ei sõida pikka maad. Ma lihtsalt armastan seda bussielu. Kuulad muusikat, rüüpad kuuma teed ja lased ilusal maastikul tundide viisi mööda libiseda. Mõnus flow-tunne, eriti öösiti või varahommikuti. Teised inimesed lähevad vabal ajal oma maamajja, minu omaette olemise mull on mu auto. Ja uni tuleb seal ka alati hea. Öösiti muidugi, mitte sõites.
Päris tore on olnud mandril veidi puhata. Isegi siin, põhjas, on nii ebaharilikult valge! Ma ju teadsin küll, et polaaröö algab siin alles novembri lõpus, aga ikka tundub nii...lihtne kuidagi, kui päevas on rohkem valgeid tunde. Longyearbyenis olid viimased videvikutunnid, kui ma 8. novembril ära lendasin ja kui 15. tagasi jõuan, on juba päris öö. Tuleb siin seda valgust veel nautida kuni võimalik.
Mis meenutab, et peaks D-vitamiini ostma...
No comments:
Post a Comment