Ikka siin - viimase aja kõrghetked

Olen endiselt Svalbardil. Vahepealseks suurimaks muutuseks on ilmselt see, et kui ma enne polnud ikka päris kindel, kas siin elamine on parim ajakasutus, siis nüüd on siin seiklusi igal sammul ja ma olen iga päevaga üha rohkem rahul et just sellele Arktika saarele pidama olen jäänud. Mega palju on juhtunud, kõike kokku võtta oleks võimatu, aga mõned highlightid, mis kohe meenuvad....

Pikad matkad ja laagrid on jälle päevakorras! Kevadel/suvel sai mõnusalt rutiini murda nii lumesaani kui matka-kui kajakilaagritega ja endiselt leian ma, et mida pikemalt väljas olla seda parem. Nii palju mälestusi ja ägedaid hetki koos klientidega, vestlusi, loodusesse imbumist ja igapäevast mängimist.

Esimene tõsisem jääkaruga kohtumine koos grupiga. Mu teine kord signaalpüstolit kasutada, seekord ei lahenenud olukord nii sujuvalt kui aasta tagasi ja karu ei kartnud rakette ning oli päris lähedal - umbes 150m. Alles pärast neljandat lasku otse nina ette hakkas aeglaselt ringi pöörama ja ninaga õhku nuhutades eemalduma. Järgnes paadipäästeoperatsioon ja veel üks öö telklaagris koos selle karuga kusagil maastikul. Hommikul kohtusime põgusalt uuesti, kuid seekord jääkaru meist huvitatud polnud vaid läks laagrist mööda rannikule magama. Kõik hästi, seiklusi ja adrenaliini mitme nädala jagu ning kogu kupatuse tulemusena pean ütlema et see oli mu senise karjääri kõige parem tripp. Super lahe grupp oli ja kõik toimis isegi pingelises olukorras ja nii soe tunne sellele kõigele mõeldes.

Esimene helikopteripäästeaktsioon. Jälle üks asi, mida oled harjutanud ja tead et see varem või hiljem juhtub, aga kuklas on ikka väike kahtlus või ärevus, sest ei tea ju kuidas reaalses situatsioonis asjad lähevad. Ma pean küll üheks oma suurimaks tugevuseks rahulikuks jäämist igas kaoses, aga ikkagi tundus varem helikopteri kutsumise otsuse vastu võtmine kuidagi väga suur samm. Ma ei teagi miks, sest reaalselt oli kõik väga kiire, sujuv ja lihtne. Polnud mingit valikut liigesest väljas õlaga mäe otsast tagasi koju jalutada, seega 112 ja 45 minuti pärast oli kopter kohal. Väga kahju oli kliendist, kes peab nüüd jälle pikalt taastuma ja õlga treenima. Õnnetu kukkumine, mille osas palju teha polnud, aga jälle hea näide suurepärasest grupist ja pingelises olukorras rahulikuks jäämisest.

Koer käitus ka nii karuga kohtudes kui kopteri maandudes imetublilt. Karu poole tegi mõned uudishimulikud sammud ja tuli kutsudes ära ning signaalpüstoli paukude peale jäi meie juurde. Kopteri puhul kissitas ainult rootori poolt üles keerutatud lumepilves silmi ja istus koos meiega ringis, pea maas. Super ekspeditsioonipartner. Täpselt selline koer, keda saab usaldada ja kes saab iseendaga hakkama. 

Muidugi on olnud palju kohtumisi ägedate inimestega, nende lugusid, jagatud hetki, mida on võimatu kirjeldada, sest... Svalbardi on lihtsalt vahel võimatu sõnadesse panna. See on ka põhjus, miks ma enam kirjutanud pole. Iga kord kui kirjutan, saab keegi täiesti valesti aru. Aga ma olen mõelnud, et võiks jälle proovida, sest tore ikka kui see blogi mulle endale mälestuseks on. Praegu on küll veider lugeda esimesi Svalbardi postitusi. Nagu teine inimene. Ma mõtlesin sellest paigast ikka väga teisiti kui praegu.

Panen mõned suvalised pildid ka...

Liustikukoolitusel telkimas. Lihtsalt üks olmevaade

Mu lemmikmatkal teisele poole fjordi Hiorthfjelleti otsa

Teel alla samast tipust, natuke hilisemal aastaajal

Laskumine Moulain'i, liustiku sulaveekanalisse, mis püstloodis alla läheb

Mingi unine giid liustikukoolituse puhkehetkel

Viimase aja tavapärane vaade augustis. Finwhales. Mega palju on neid viimastel aastatel

Adventtoppen

 

Purjetamas Bellingshausenil

 ...et jah, siis tuli see purjetamistripp. (Eellugu eelmises postituses.)

Meil kujunes kaks plaani. Esimese ringiga seilata 80. p6hjalaiuskraadile, saades esimeseks Eesti lipu all seilanud purjekaks, kes sellise vägitykiga on hakkama saanud.

Teise ringiga purjetada ymber Spitsbergeni saare. (Teadmatule lugejale perspektiivi tekitamiseks - nii m6nigi mu klient on öelnud, et nad myyks oma maja Norras maha, et sellisele tripile minna...)

M6lemad tiirud sisaldasid igapäevast jalutuskäiku kusagil rannikul, milleks oligi vaja mind ja mu relva kuna Svalbardil teadupoolest on karud, eks. Muus osas ei osanud ma midagi oodata. V6tsin kaasa kuhja raamatuid, mis peaks katma need piirkonnad, mida me kylastada soovime, kuid mul polnud vähimatki ettekujutust, kuidas laevaelu toimib, kas ma oksendan kaks nädalat, kas mul on selles seltskonnas tore, kas mul on igav, sest ei saa piisavalt liigutada... Mu senine pikim merereis oli Rootsi kruiis, olin siis seitsme aastane.

Kahjuks ei hakka ma siin detailselt kirjutama, mis iga päev toimus, seda peate Marise raamatust lugema. "Kodu suure vankri all" peaks ilmuma enne j6ule. Siit saab seda juba tellida (klikitav tekst). Minu Instagrami v6ite ka piiluda. Aga yldises plaanis oli tegu ikka päris v6imsa ettev6tmisega, mis loksutas mu igapäevaelu täiesti segi. Nagu CJ yhel 6htul ytles: "Merel loksub k6ik paika." Kyllap ta mingil hetkel settib paika, aga praegu, kaks kuud hiljem seda kirjutades on endiselt tunne, et k6ik on lihtsalt läbi loksutatud ja pole oma 6iget kohta veel leidnud. Natuke on see normaalne selliste pikkade ekspeditsioonide puhul. Need kipuvad elus mingit muutust esile kutsuma ja eks ma seda veidi kahtlustasin juba enne, kui augusti l6pus Longyearbyeni kailt otsad andsime. Eks elu näitab, ma igal juhul vaatan seda dokfilmi huviga.

Elu purjekal oli tegelikult sarnane iga teise pika ekspeditsiooniga, veidi luksuslikum ehk. Aga kulgemisse oli paadil kergem j6uda. Pool meeskonda oli seal juba mitu kuud elanud, v6imalik, et nende rahulik aura aitas asjale kaasa. Muus osas ikka selline m6nus igapäevane rutiin, levi puudumine, raamatud, siirad vestlused, päris inimesed. Taustal Bellingshauseni loksumine. Jah, see on naljakas, kuidas k6ik inimesed, s6ltumata nende taustast, muutuvad lihtsalt inimesteks, kui neil pole nende igapäevaseid rolle ja v6imalust end ninapidi infokanalites istudes m6jutada lasta. Me k6ik oleme nii palju paremad ja huvitavamad ekspeditsioonidel olles. Räägime päris teemadel nagu oma unistused ja plaanid v6i mis me homme teeme v6i mida syya v6i loetakse raamatuid. Päris elu. Lihtne. Ma ausalt tahaks kogu aeg nii elada. No ma muidugi elangi, aga enamasti uhkes yksinduses. Väga värskendav oli veeta nii pikk periood oma lemmikelust koos paljude intelligentsete inimestega ja k6ike kellegagi jagada. See vist oligi mu k6ige suurem tähelepanek sellelt reisilt - kui palju paremaks teeb kogemused see, kui neid saab jagada. Ma pean silmas just seikluslikke kogemusi ja 6ues tegutsemist. Nii hea on seda jagada kellegiga, kes on kallis ja oluline, mitte alati ja ainult turistidega. Ärge saage valesti aru! Mu turistid on superlahedad, aga seal on vahe sees, kas oled elanud mitu nädalat yhes paadis v6i kohtusite kolm tundi tagasi ja rääkisite need tunnid Longyearbyeni ajaloost ja p6hjap6tradest. Kui peaks mainima yhe asja Bellingshausenilt, mis mu edaspidise elu segi loksutas, siis see oli vanast heast klisheede ämbrist pärit t6demus, et 6nn on vaid jagatuna päris ("Happiness is only real when shared"Christopher McCandless). Kurb oli naasta igapäevaellu ja jagada k6ike jälle ainult oma koeraga. Hea et temagi on.

Reis ise oli muidugi giidina arenemiseks ideaalne v6imalus. Sain nii hea ylevaate kogu saarest ja kui eriilmeline see on. Uskumatu, kuidas suhteliselt väkesel maa-alal on nii palju variatsioone! Kuna mobiililevi ega internetti ka polnud, siis tuli kogu info ammutada raamatutest ja see oli juba iseenesest nii värskendav ja meelt rahustav. Ja uut infot leidus palju! Nagu juba mainitud, siis giidina ma 6ppisin ikka väga palju juurde juba tänu sellele, et mul oli aega keskenduda ja lugeda ja raamatutes olevat infot reaalse looduse ja maastikupildiga kokku panna ja kujutleda kus ja kuidas kytid oma igapäevaseid karusid jahtisid. Kogu Svalbard tundub nii palju rikkam ja huvitavam piirkond pärast seda reisi.

                                         

Nägime nelja karu. Yhte Pyramidenis naaberpaadis askeldamas, ainult 30m kauguselt! Siis oli pikk karupaus, tegime terve tiiru ymber saare ilma yhtegi karu nägemata. Viimasel päeval kaldal jalutades ilmus sinna u 300m kaugusel yks valge tegelane. Taandusime ruttu paati, enne sain veel esimest korda karu hirmutamiseks signaalpystolit kasutada. Olukord oli väga turvaline ja karu eemaldus. Pärast nägime paadist et tegelikult oli seal kokku kolm karu - ema ja kaks kaheaastast poega. Olid ametis vaalakorjuse söömisega.

                                         

                                         

                                         

Purjekale karuvahiks?!

Kui viimane postitus on juuli l6pust, siis on vist aeg blogile elu sisse puhuda. 

Oi kui palju huvitavat on juhtunud juuli l6pust! 

Augusti alguses olime SWE-ga (mu matkafirma) ja kolme kliendiga Ymerbukta laagris. Minu jaoks oli tegu treeninguga, ehk siis ettevalmistusega seda sama yritust ise juhtida järgmisel aastal. Gandhi oli ka laagris ja jooksis neli päeva lahtiselt ringi nagu metsik Svalbardi hunt. Mega hea puhkus meile k6igile. Laager asub juba 20 aastat samas kohas, ainsa muudatusena liigutasime ta sel aastal natuke k6rgemale n6lvale, et mitte olla päris 20m rannikust, kus karude märkamiseks vähe aega v6ib jääda. Telkidest 2km kaugusel asub Esmarkbreeni liustik, mis valjude kärgatustega "poegib" ning oma suuri jäätykke merre kukutab. Päris muljetavaldav k6uekärgatuste sarnane heli, mida öösiti karuvalves kuulata. Ilm oli vahelduv aga enamasti soodne, karuvalves sai ikka 6ues olla ja pildistada ja hetke nautida. Kliendid olid ka väga toredad ja tegu oli kindlasti yhe k6ige ägedama perioodiga (tol hetkel) minu Svalbardi elus.

Augusti keskpaik möödus tavapäraseid matku juhtides. Kliente oli ypris palju, mitte nii nagu juulis, kui räägiti, et turistide arv yletas koroonaeelse taseme, aga siiski piisavalt, et end tegevuses hoida. Meelde jäi yks 12 liikmeline Poola grupp väga toreda giidiga. 

Augusti l6pus saabus Bellingshausen Teravmägedele. Ma olin muidugi nende merereisi poole silmaga jälginud, v6ibolla ehk veidi lootnudki, et saan neile kailt korra lehvitada v6i midagi... Kui nad Antarktikas käisid, siis ma olin ikka lausa kade, sest ma olen alati tahtnud sinna minna ja ei suutnud l6petada unelemist teemadel, kui äge oleks mingi maagilise juhuse t6ttu ka selle purjekaga Antarktikasse seilata. Arktika osas ma ei viitsinud nii palju nende käiku jälgida. M6tlesin, et ilmselt p6rutavad nagunii mööda ega tule siia teravate tippude vahele pikemalt uudistama. No ausalt, mul oli tekkimas tunne, et siia ei tule mitte ykski eestlane mitte kunagi, sest nii palju kui ma oma s6pru-tuttavaid olen kylla kutsunud (halloo!, mul on vaba tuba majas, mida saaks tasuta kasutada!), ei ole keegi siia kahe ja poole aasta jooksul tulla suutnud. Nii et mul polnud k6rgeid lootuseid, et Bellingshausen mulle nyyd eestlasi tooks... Pealegi oli tööd parasjagu palju ja omas mullis oli just hakanud päris mugav elada.

Aga asjad läksid hoopis teisiti. Augusti viimastel päevadel kirjutas CJ mulle Instagrami, et nad kavatsevad siin lausa kuu aega tiirutada ning oleks tore kohtuda ja kohalikke kogemusi kuulata! Olin m6istagi elevil. Natuke ärevil ka, sest ma polnud t6esti ammu Eesti keelt rääkinud ja see läheb nii piinlikult konarlikult, eriti kui jutustan oma tyypilistel giiditeemadel, mida igapäevaselt inglise keeles räägin. Kohtusime laevas hommikuste pannkookide ymber. Mäletan veel, et Maris oli need pannkoogid teinud, sellised pisikesed ja pontsakad. V6imalik, et oli isegi pyhapäev, mis tagantjärele tundub kysimusi tekitav, sest järgnevate nädalate jooksul 6ppisin muuhulgas, et pyhapäevaseid pannkooke teeb ju kapten Priit...

No igatahes jutustasime seal natuke ja nad rääkisid oma plaanidest, teha Isfjordenis mingi tiir ja v6ibolla käia kuskagil matkamas ja et v6ibolla oleks sinna kedagi relvaga kaasa vaja. Aga v6ibolla ka mitte, sest millalgi pidi keegi tulema oma relvaga.. No selline ebamäärane ja avatud plaan, mis l6puks jäi staadiumisse "vaatame ja arutame ja anname teada, kui me matkale tahame minna". Käisime sama päeva pärastl6unal veel Platoomäel kolme tyybiga matkamas. See oli vahva ja ma arvan, et nemad tegelikult said kogu laevaseltskonnast k6ige rohkem informatsiooni just Longyearbyeni ning igapäevaelu kohta, sest ma reaalselt vahutasin seal neli tundi järjest absoluutselt k6igest. 

Siis nad läksid Pyramidenisse ja Barentsburgi ja Maria oli kaasas ja ma tegin oma matkatööd SWE-s ning pyydsin hoida mingi päeva v6i kaks vabana juhuks kui nad "annavad teada, et matkale tahavad minna".

Kuni yhel pärastl6unal sain jälle CJ-lt sms-i sisuga, et nad tahaksid kyll matkale minna - umbes kaks nädalat ymber Spitsbergeni saare, ning et kas ma tahaks karuvahina kaasa tulla! Olin just parajasti kajakimatkale minemas ja kohtasin laos meie manageri ning sain mugavalt kohe kysitud, kas see on aktsepteeritav, et ma keset suvehooaega kadunud olen. Jah, oli! Järgmine päev laevas rääkisime asjad läbi ja l6ime käed ja m6ne päeva pärast oligi minek! See oli 30. august vist.

Vahel on niimoodi veider tagasi m6elda, kuidas superägedad asjad v6ivad juhtuda täiesti ootamatutel hetkedel. Alles oli igav augusti keskpaik, just j6udsin m6elda, kuidas elu on nii stabiilseks muutunud ja kuidas ma olen harjunud isegi selliste osadega selles elus, mida ma alati olen täiesti talumatuks pidanud... Selline emotsioonitu yhetasane kulgemine oli tekkinud. Aga mitte tingimata halvas m6ttes. Isegi yllatavalt hea oli t6deda, et näiteks väga-väga häirivad asjad kooselu juures, mis enne panid peaaegu et kohvreid pakkima, v6ivad tegelikult su maailmapilti hoopis laiendada. Kui oledki endale pool elu väitnud, et sul on mingid Väga Olulised Väärtused, siis v6ibolla on need hoopis sind piiranud? V6ibolla saab elule ka natuke teisiti vaadata, kui läbi nende "väärtuste" ja v6ibolla 6pid nii just neid asju, mida praegu tarvis. No yhes6naga ma olin oma Svalbardi eluga viimaks leppinud. On mis on. Ei ole selline, mida ette kujutasin, pigem on k6ik risti vastupidi, kuid nii ehk ongi hea...? 

Ei, mitte "hea", aga lihtsalt "on" ja see on okei... 

Ja siis tuli see purjetamisreis. 

Gandhi treeningutest ja esimese kolme kuu arengust

 Mõtlesin et panen kirja, mis me Gandhiga praegu teeme, et hiljem oleks hea meenutada ja võrrelda. Juttu tuleb pigem füüsilisest treeningust. 

Kes ei tea, siis Gandhi on 8 aastane 26kg alaska husky. Kogu senise elu teenis oma lihasuppi turistide vedamisega ühes Svalbardi kennelis ning nüüd on ta "pensionil". Midagi viga tal ei ole, selles kennelis ollakse lihtsalt normaalsed inimesed ja lastakse koerad pensionile enne, kui nad oma tööd vihkama hakkavad või vigaseks jäävad. Gandhi on praeguseks meiega elanud kolm kuud ja vaikselt hakkab välja kooruma, mis koer ta tegelikult on. Tundub, et see vastab täiesti tõele, et täiskasvanud koera adopteerimisel võib oodata (vähemalt) kolme etappi: 

Kahe nädala pärast on ta harjunud sinu rutiinidega ja kodus enam-vähem teab, mida oodata. 

Kahe kuu pärast teab ta su käsklusi ja kommunikeerub ise ning mõistab sinu kehakeelt. Samas võib veel olla situatsioone, milles ta käitumine veel üsna palju muutub puhtalt kohanemise mõjul. 

Kolmanda etapi lõpuks ehk kuue kuu pärast peaks koer olema päris tema ise, ilmutama kõiki oma normaalseid reaktsioone ja käitumisi eri olukordades.

Eks muidugi ei ole koer mingi robot, et päris niimoodi kuupäevaliselt asjad toimuksid, aga mulle andis sellise vaatepunkti kuulmine rahu, et ta muutub ja see on normaalne, ning tuleb lihtsalt aega anda. Esimestel nädalatel tundus, et see koer vihkab füüsilist aktiivsust. Ainult lamas, samas mitte lõõgastunult, vaid tundus, et päris mugav tal kunagi ei ole. Alguses mõtlesin, et pensionil kelgukoerale peaks kohanemisperioodil pakkuma vedamist kui ainsat asja, milles ta end uues elus võiks enesekindlana tunda, aga ei, ta polnud huvitatud ega saanud üldse aru, mida ma temast tahan. Lähenesin siis metoodiliselt - kaks päeva trenni (pikemad jalutused, suusatamine), kaks päeva puhkust (ainult lühikesed pissijalutused). Niimoodi tekkis tal piisav energiaülejääk, et ta hakkas aru saama, et trenni ja pika jalutuskäigu ajal saab liikuda ja see on lõbus. Tasapisi hakkas ta suusatades mu ees jooksma ning mai lõpuks (kuu aega minu juures elanuna) tegime juba täiesti viisakaid suusatrenne, kus ta kogu aja ilusti ees jooksis ja väikse jõuga tõmbas. 

Sealt edasi on ainult paremaks läinud ning nüüd on temast saanud koer, kes VAJAB iga päev vähemalt ühte jooksutrenni. See võib olla kas jalgratta ees vedamine või minuga koos jooksmine, aga kiirem jooks on hädavajalik. Kui ta mul matkadel kaasas käib, need on enamasti 3-8h ja max 13km jalutamised klientidega mägedes, siis üllatus üllatus - see ei ole 8a koerale piisav! Kodus vaatab mulle ikka sellise näoga otsa nagu :"Noh, kas teeme täna ka midagi?!" Tal reaalselt on vaja ühtlases tempos rakmetes traavimist. See trenn ei pea iga kord pikk olema, ka 20 min piisab, et ta oleks koju jõudes silmnähtavalt rahulolev ja õnnelik. Teen tavaliselt trenni õhtupoolikul ning siis ta on nii asjalik oma toimetustega pärast trenni - lakub käpad üle, närib esialgu natuke konti, siis tahab süüa ja pärast närib veel konti ning keerab end ööunne ära. Iga kord samamoodi. Ta naudib seda rutiini silmnähtavalt.

Ta ei jookse eriti kiiresti ja kuna siin ju pehmet pinnast ei eksisteeri, siis ma ka ei taha, et ta väga galopeeriks kruusal või asfaldil, enamasti hoian teda lõdvestunud traavis max 12km/h. Mis tõmbamist puudutab, siis ta läheb järjest tugevamaks ja tõmbab rõõmuga kogu trenni ja jõud läheb järjest paremaks! Ma poleks seda isegi oodanud, sest paljud on rääkinud, et vanemad kelgukoerad ei taha enam tõmmata, kui nad karjaga koos ei ole. Õnneks Gandhi puhul see kohe üldse ei kehti ja ta käitub tõesti nagu noor tugev täiesti normaalsete veoinstinktidega kegukoer! Praegu oleme ratast vedanud kõige rohkem 20km tiiru paljude pausidega ning selle trenni lõpuks oli ta sama värske kui kodust alustades.  Pikemalt ma suvel teda jooksutada ei kavatse. 

(Igaks juhuks mainin, et suvi Svalbardil tähendab +8-10 kraadi ning vihma siin enamasti ei saja. Vihma ja +10 kraadiga ma teda juba kindlasti veotrennis ei jooksutaks, sest kõge õhuniiskusega on koeral keerulisem end jahutada.)

Enne jooksma minekut mu jalal istumas

Kui ta sellise tempoga Hea Koer olemist jätkab, siis tuleb järgmine talv/kevad küll täiesti imeline! See oli mu väike unistus, et saaks koeraga käia 40-50km suusaringidel, sellised vahemaad annaksid juba reaalse võimaluse avastusretkedeks ümbruskonnas ja normaalsele treenitud kelgukoerale ei peaks inimese suusatamise tempos sellise maa läbimine mingi probleem olema. Nii palju kui mina siiani  õppinud ja näinud olen, jäävad nad vanusega aeglasemaks ja ei tõmba enam nii kõvasti, aga vastupidavus säilib. Ning ma ei ootagi ju temalt et ta mind 50km veaks, vaid pigem et ta rõõmsalt ees sörgiks kuni mina suusatan. Selle põhjal, mis ma praegu näen, on mul küll koeraga ulmeliselt vedanud!

Enne trenni teen alati väikse soojendusjalutuse, umbes 10 minutit. Seda esiteks selleks, et kuna ta nüüd ju tõmbab ikka rõõmuga, siis ma ei taha lasta tal otse koduuksest täie jõuga jooksma hakata. Jalutus loodetavasti valmistab keha veidi ette. Teiseks ei taha ma tekitada mingit õpitud tõmblemist ja elevil olekut enne õue minekut. Meie jalutused mere ääres on alati hästi lõõgastavad, sest seal pole nii tohutult erinevaid lõhnu kui linnas, aga samas on piisavalt nuuskimist, et ta vaimule tööd anda. Selline väike nuuskimistiir enne trenni hoiab ära selle, et ta pöördesse läheks kui veorakmed selga pannakse. Sama pärast veotrenni - alati jalutan, käime jõest läbi kui ta soovib jms.

Juhiistmel on kõige parem istuda

Söömisega on endiselt probleeme, aga palju vähem kui alguses. Varem oli ikka tavaline, et kui Gandhi sõi normaalse portsjoni, siis oli teada, et nüüd on hindul järgmised neli-viis päeva ramadaan. Tasapisi hakkasin leidma asju, mida ta sõi, näiteks alati läheb alla rasvane sealiha. Siinsest Tai poest saab vahel seakõrvu ja südameid, ning mõningaid siseelundeid ka, mida siis olen vähehaaval tutvustanud. Midagi pole parata, kui koer on elu aeg ikka täpselt sama toitu söönud, siis polegi ju mõtet eeldada, et ta kohe rõõmuga uued asjad vastu võtab. Nii palju räägitakse sotsialiseerimisest uute inimeste ja olukordadega, tänapäeval ka erinevate pindade ja helidega, aga Gandhi näitel võiks kelgukoeri sotsialiseerida ka erinevate toitudega. Kui ma vaatan neid väga poppe koerte toortoidu Instagrami kontosid, siis...Gandhi nokiks heal juhul paljast hakkliha nende kausitäite silmade, vutimunade ja udarate vahelt. Kahjuks ta hakklihast ja sealihakuubikutest just väga palju vajalikke aineid ei saa, seega ma olen järjekindlalt talle ikka erinevaid loomade tükke pakkunud. Väääga vaikselt läheb paremaks. Praegu saab vähemalt öelda, et ta sööb stabiilselt iga päev midagigi. Kennelist hoiatati, et selle perekonna koerte puhul ongi normaalne, et nad söövad korra nädalas, ema tal on 16a (18kg) ja sööb 200ml krõbinaid iga viie päeva tagant.

Mänguasjadest olen püüdnud teda huvituma saada pea igapäevaselt. Olen klikkeriga õpetanud asjade üles korjamist ja kiitnud erksa ja elevil oleku eest mänguasja juures jms. Hiljuti tellisin Kong Scrunchi rebase, mille vastu tal oli kohe alguses natukene rohkem huvi kui kõigi muude pallide ja kummijunnide puhul. Ei saaks veel öelda, et ta oskab mängida, aga ma näen sealgi suurt arengut. Võtan selle rebase välja ainult siis, kui ta juba eelnevalt on heas tujus ja ergas ning tahab midagi teha ning siis on ta nõus mõned korrad sealihakuubikute eest seda hambusse võtma ja ringi loopima. Kaks korda on poolkogemata sellele isegi järgi jooksnud ja mulle tagasi toonud! Samuti tüüpiline kelgukoerte värk - pole eluski ühtegi mänguasja olnud peale põhjapõdrasarve, muidugi ei tea siis, mida mingi palliga tegema peaks.

Miks ma üldse teda mängima õpetan? Eelkõige sellepärast, et see annaks juurde ühe lõbusa asja, millega ta toas olles tegeleda saaks. Praegu ta kas a) magab, b)ma sügan teda, c)närib konti. Ta ei ole toiduga motiveeritav ja närimismänguasjade seest maiuste noppimine ei huvita teda absoluutselt. Vahel olen teda natuke vähem toitnud ning osa toitu õõnsa kondi või kuivatatud hingetoru sisse külmutanud. Sedagi süüakse väga pika hambaga. Ühesõnaga ma näen vahest, et tal on kodus natuke igav, aga ta ei oska just eriti paljusid asju ega ole väga huvitatud enda aju stimuleerimisest. Ta tahaks kogu aeg jalutada ja õues nuuskida, aga mu jalgadel on ikkagi mingi piir, kui kaua nad mind ringi vedada suudavad :D Seega tahakski leida rohkem asju, mida kodus koeraga teha, (mis ei nõua tema eelnevalt näljutamist, et ta toidumotiveeritud oleks) ning mänguasjaga mängimine võiks olla üks võimalik ajaviide. 

Ma olen järjest rohkem rahul, et just Gandhi meie juurde sattus. Ta oleks nagu alati siin elanud ja nii oma koer. Tohutult hea omadus ta juures on loomupärane kontakti otsimine inimesega. Tõelise töökoerana tahab ta alati inimesele meele järgi olla ja püüab ise aru saada, mida ma tahan ning siis seda teha, sest talle meeldib mulle meeldida. Ma olen hästi konstantne ja samas range oma käsklustega ning osad asjad, näiteks "oota" said talle selgeks täiesti möödaminnes, mulle endale tundus, et ma lihtsalt rääkisin koeraga ja tema juba õppis midagi ära :D Nii muidugi ongi kõige parem asju õpetada, aga see läks ikkagi väga ootamatult kergelt. Näiteks ütlesin ma talle "oota" iga kord, kui ta oli õues ja ma korraks ukse avasin ja toast rihma vms võtsin. Ehk siis kasutasin käsklust olukordades, kus ta nagunii seda lihtsasti ise täidaks. Praegu on "oota" meil üks vajalikumaid käsklusi, mida võib usaldada olukordades, mis reaalselt ohtlikud võivad olla. Näiteks täna pidin korraks keevitushallist läbi minema ja et vältida koera tormamist juhtmete ja metallipuru vahele, tarvitses vaid öelda "oota" ning tüüp istus maha kuni ma oma toimetustega valmis olin.

Ootan põnevusega kuue kuu möödumist, kindlasti on ta selleks ajaks veel muutunud, ehk isegi mõned natuke probleemsed käitumisjooned välja koorunud, millega tegeleda saab. Kõik on nii põnev koeraga! Isegi probleemidele mõtlemine on elevusttekitav :D Ja eriti hea on see, et kogu Svalbardil elamise kogemus on hoopis parem ja mõtestatud koos koeraga. Siin on ikka päris hea koht koerale, meeldivalt jahe, vaikne ja palju vaba ruumi...

Lamab mu fossiilide peal liustikumatka lõpus

Tööl. Gandhi sai head rahulikud ja lühikesed treeningsõidud saaniga. Ma tegelikult ei ole sajakilone, lihtsalt kihte oli palju seljas.

Jääkaruvalves, mõlemad kesköiselt unised. Kell oli mingi 2:00 vist

Telgis soojas

Svalbardil on kaks aastaaega - saanihooaeg ja paadihooaeg, seega... harjutame

Üks populaarsemaid matku - Sarkofageni tipus lõunapausil

Endaleni lilleväljadel. Ainus koht, kus julgen ta lahti lasta, sest seal pole enamasti ühtegi looma ega lindu

Matkatoidust Svalbardi ühepäevastel matkadel

Keegi kunagi küsis siin blogis, et mida me oma matkadel sööme. See peaks nüüd küll hea lühike postitus tulema... :D

Minu tööpäevad näevad enamasti välja sellised:

Hommikusöök kodus - tavaliselt 2 banaani ja munavalgeomlett juustuga pluss mingi salat

Matkal, ka kõige lühemal, on alati mingi paus sooja joogi ja mingi snäkiga. Kui matk on kuni 5h, on snäkiks küpsised, lisaks saab juurde kas kohvi või mustsõstrasiirupist valmistatud sooja mahla. Kuna ma ise olin pärast neid küpsiselõunaid matka lõpuks täiesti ebanormaalselt nõrk ja näljane, siis asendasin ma küpsised omatehtud datlipallikestega. Nendega pole lugu kui külmuvad ja naturaalsed suhkrud ja rasvad pähklitest hoiavad energiataseme mõnusalt stabiilsena. Õnneks pole probleemi olnud kui ma vaikselt oma datlipallikesi söön kuni kliendid küpsistega maiustavad. Ma alguses veits põdesin seda oma toidu söömist, aga õnneks pole keegi sellele viltu vaadanud. Eks vist inimesed saavad aru, et giidid ei jaksa iga päev aastaid samu küpsiseid süüa, hakkab tervisele.

Kui matk kestab üle 5 tunni, on meil lõunapaus sooja toiduga, milleks on alati Real Turmat. Ma armastan seda toitu ja peaaegu aasta läbi 3-4 korda nädalas seda süüa pole ära tüüdanud. Kogu mu matkamenüü baseerub erinevatel Real Turmatidel. Kui ise matkama lähen võtan ka alati mõne paki kaasa, hädaabiks on mootorsaani sadulakotis alati 4pk et vajadusel 24h üle elada, vahel kui ma eriti laisk olen, söön seda isegi kodus. Maitseid on nii palju erinevaid, et kui ringi peale teed, siis oled juba esimese toidu ära unustanud. Ainuke miinus on hind ja pakendiprügi. Giidina töötades ma endale ise süüa ostma ei pea, aga oma matkadele muidugi tuleb need omast taskust kinni maksta. Kahjuks ei tee Real turmat mitte kunagi soodustusi, isegi suured firmad kes ostavad aluste kaupa ei saa mingit märkimisväärset allahindlust. Me ostame tavaliselt koju suurema koguse korraga, mitte sellepärast, et see odavam oleks, vaid siis maksad korraga ära ja ei ole valus vaadata seda hinda iga kord kui jälle ühe paki kaupa poest tooma lähed... 

Ma saan aru, et võib-olla Eestis matkates või üldse hobimatkajale see kuivtoit väga midagi juurde ei anna peale augu rahakotis, aga minu jaoks on see küll asendamatu. Tegemist on ikkagi normaalse sooja toiduga ning giidina külmas kliimas töötades ma hindan seda kõrgelt et ei pea nt külmunud võileiba närima. Rootsis kelgukoeramatkadel olid lõunaks võileivad, mida me püüdsime põues hoides külmumisest säästa. Ma mäletan sellest hooajast ainult seda, kuidas ma pidevalt näljane olin ja hooaja lõpuks mitu kilo kaalus juurde võtsin.

Nii et päevastele matkadele pakimegi me kaasa termosed kuuma veega, küpsised ja Real Turmati (ja ma võtan oma datlipallid). 

Üksi pikemalt matkates olen üldiselt seda meelt, et lõunaks söön käigu pealt igasugu kergesti haaratavaid energiarikkaid asju - kummikomme, krõpse, šokolaadi, kuivatatud puuvilju ja pähkleid. Kui termosega kuuma vee vedamine on otstarbekas siis teen sooja lõuna, aga priimusel vett keetma ma lõuna ajal ei hakkaks. See tundub liiga ajakulukas ja üldse tülikas protseduur siin enamasti külmas ja tuulises Svalbardi kliimas. Õhtul aega sossutada küll.

Mitmepäevastes telklaagrites tehakse toorainetest pliidil süüa, aga sinna minnakse paadiga ja püsitakse baaslaagris kohapeal nii et vabalt võib kastidega juurvilju ja liha võtta. Õues on ju nagunii paras külmkapitemperatuur.

Teine asi oleks ilmselt siis, kui läheks jälle mõnele väga pikale matkale. Mul puudub väga pika ja külma matka kogemus, kus kogu toitu peaks kaasas kandma, see 900km, mis ma Eestis kõndisin möödus vähemalt kolme päeva tagant poodidest. Teoorias olen ma aga tugev :D Mulle meeldib lugeda igasugu ekspeditsioonide käsiraamatuid ja põhjapooluse matkade päevikuid jms kirjandust, mida norra keeles õnneks ohtralt jagub. Ning need menüüd seal on enamasti kõik suhteliselt sarnased. Panen siia foto ühest 4000 kcal menüüst, loodetavasti on toiduainete nimed arusaadavad. Kogenumad talimatkajad saavad siis nõustuda või vastu vaielda, kas ka eestlased pikal matkal sama söövad.

Pilt raamatust "Ekspedisjonshåndboka" Børge Ousland

Vihmased päevad ja katkestatud kajakimatk

Käesolevat suve võib iseloomustada ühe sõnaga - pilv. Pidevalt on mingi madal ühtlane hall pilv umbes 100m kõrgusel. Mõnikord läheb õhtuks veidi selgemaks. Ilmateade muidugi näitab samal ajal selget taevast ja päikest. Põhjus miks siinne ilmateade eriti põhjalikult ja peaaegu pidevalt puusse paneb on see, et ilma muudavad väiksemal tasandil igasugu kõrgusvahed, veekogude ja liustike olemasolu ning siin on 2,5km peale (mis pidavat olema ilmaennustuse väiksem maa-ala vms), neid tegureid väga palju. Seda, kuidas mäed tuule suunda ja tugevust muudavad, on juba vähese kogemusega võimalik ise ette ennustada, aga neid madalaid pilvi ei näi miski kontrollivat. Ning ka tuule osas on vahel ikka täielikke ootamatusi.

Eile käisin hommikul matkal, ilm oli selge ja täiesti tuulevaikne. Fjord sillerdas päikeses ja oli peegelsile. Ilmateade lubas õhtuks ning järgmiseks päevaks 1m/s tuult nii Adventfjordenis kui kõikjal ümbruskonnas. Mõtlesime siis L-ga et käiks kiirelt Coles Bay's ära kajakkidega. Sinna on 18km üks ots, plaanisime mahajäetud majas ööbida ja järgmine päev tagasi sõita ning rannikul veidi ringi uudistada. 

Pakkisime kiirelt asjad, kajakid auto katusele ja D viskas meid Björndalenisse ära. Kuidagi kahtlaselt tuuline tundus. Kindlasti mitte 1m/s, pigem sinna 8-9 kanti ja täiesti vastupidisest suunast ennustatule (vastutuul). Ning kuna tuul puhus otse üle fjordi siis kaasnesid sellega ka Svalbardi suurimale fjordile kohaselt viisakad lained. Kuna aga ilmateade lubas olude paranemist, siis mõtlesime ikka proovida, tagasi jõuab ju alati tulla. Ega ei paistnud küll kuskilt seda ilma paranemist, aga ma ei tahtnud olla ka see esimene nõrk, kes ütleb, et "kle see vist ei ole väga hea mõte." L tundus muretu, ta vist on rohkem merel ja lainetega aerutanud ka.

Pakkisime rannal kajakid puupüsti täis ja tegelesime mõnda aega esimese väljakutsega - kuidas merele saada, sest rannas olid natuke suuremad lained kui mugavam oleks. Edasi läks tegelikult isegi üllatavalt kenasti, sest olgugi, et lained olid kohati sellised, et üksteist ei näinud, siis paat oli stabiilne ja tundus turvaline ning lisaks paistis, et Fuglefjella nurga taga läheb paremaks. 

Lainetus läks tõepoolest paremaks, oli selline stabiilne kolm suurt lainet ja siis üsna sile meri ning siis jälle need kolm lainet. Aga see tuul! Pärast poolt tundi kangutamist vaatasin selja taha ja tundus et me oleme ikka täpselt samas kohas kust alustasime :D L samal ajal aerutas lõbusalt ega tundunud ikka veel mitte natukestki kahtlevat, et me oleme võimelised 18km vastutuult sõitma. Aa kas ma mainisin, et startisime kell 21:30 õhtul...? Pimedaks muidugi ei lähe nii et selles osas oli muretu.

Mul hakkas küll järjest rohkem kahtlusi tekkima, eriti kuna mu paat oli kas tunduvalt aeglasem või ongi L täiesti haigelt kiire ja tugev. Igatahes ta libises mul 10 sekundiga eest ära ja ükskõik mida ma tegin, ei olnud ma võimeline sammu pidama. Mitte just motiveeriv olukord :D Otsustasin, et kui kaks kilomeetrit tehtud, siis vaatan kella ja arvestame, kas ja mis ajaga on realistlik kohale jõuda. Kui aeg-ajalt kiirust piilusin oli see 25min/km kanti... Kahe kilomeetri ja tunni aja pärast oli L ikka sama rõõmus ja optimistlik, ma üritasin järjest rohkem vestlust suunata faktile, et meil ootab ees üheksa tundi vastutuult aerutamist ilma võimaluseta kaldale minna (seal on järsk kalju peaaegu kogu tee, ainus variant oleks süst nööriga sappa võtta ja ujuda). Vaated olid muidu ilusad - teisel pool fjordi olid liustikud kullast ja kiirgasid tumeda tormise mere taustal peaaegu hüpnotiseerivalt - muudkui vahiks ja aerutaks.... Vasakut kätt jääb see mainitud kalju- Linnumägi, mille 400m püstloodis sein on täis pesitsevaid ja käratsevaid linde, kellest aeg-ajalt mõni meid uudistama lendas. Väikealgid, lunnid, krüüslid, fulmarid saatsid meid pidevalt nii õhus kui vees. Fulmarid on sellise sügava silmavaatega, lendavad sulle otsa vaadates peaaegu näkku ja viimastel meetritel muudavad graatsiliselt suunda sellise ilmega, nagu me oleks kogemata nende trajektoorile jäänud. 

Sõitsime 5 km ära. Möödunud oli kaks ja pool tundi ja ma ei tundnud enam grammigi et ma seda üritust naudiksin, eriti eesootava piinarikka pingutuse valguses. Neelasin oma uhkuse alla ja pidin olema see pehmis, kes ütleb, et lähme koju ära. L muidugi on normaalne inimene ja puikles ainult natuke vastu üritades mind mingi järgmise kivini jne meelitada. Temale tundus see tõesti täiesti lebo ots olevat. Kohe kui ümber keerasime oli aerutamine järsku megalahe! Tuul kenasti selja tagant ja kiirus 25min/km asemel 8min/km! Alguspunkti tagasi saime siis vähem kui tunniga. D õnneks viitsis meile järele sõita ja kella 2 paiku saime koju. Ma pole tükk aega olnud nii õnnelik autot nähes ja oma voodis magades.

Järgmine päev kinnitas, et otsus oli olnud õige, sest kogu päeva sadas vihma, temperatuur 3 kraadi, nähtavus halb ja meri tuuline. Erakordselt ebameeldiv ilm. Ei taha mõeldagi, et oleksime selle päeva pidanud merel veetma. 

Samas paneb ikka mõtlema, et peaks rohkem jõusaalis käima ja ülakeha treenima :D Kogu keha tegelikult. Püüan siin küll kodus midagi toimetada, aga tunda on, et vigastused kipuvad ligi hiilima ja nagu näha siis väga tugev tunne ka just ei ole. Igasuvine teema - tööga olen piisavalt aktiivne, et tunduks nagu sellest piisab, aga samas sihipärasest raskuste tõstmisest ja vigastusi ennetavast jõutreeningust on mu matkamine, aerutamine ja koeraga jooksmine ikka väga kaugel. Peab proovima end näiteks kolm korda nädalas jõuksi suruda, isegi kui tundub et olen väsinud.

Suvised matkad - aerutamine ja mäed

Väga aerutamisrohke suvi on olnud siiani. Paraku on ka kogu aeg tuuline, mis tähendab, et enamasti tuleb standardmarsruuti muuta ja midagi turvalisemat ette võtta. Meil on 4h kajakimatk, 7h matk lõkke ääres istumisega ja 11h kajaki+jalgsimatk. Nelja tunniga väga kaugele ei jõua, enamasti hulbime siinsamas maja ees ja sadamas ringi või parimal juhul sõidame kuni kämpinguni ja tagasi (7km?). Kui on päris algajad siis olen treileriga sadamasse sõitnud, seal saab siledal laineteta veel alustada ja natuke asjaga harjuda enne kui lainete ja tuule kätte läheme. Mul on olnud õnne ja siiani on peaaegu kõigil klientidel varasem aerutamiskogemus olnud ning neil, kes esimest korda süsta istuvad, on olnud õnne olla kaheses grupis ja siis oleme saanud eriti rahulikult võtta.

11h matk kujutab endast üle fjordi aerutamist (4km) ning vastaskaldal oleva mäe otsa (926m) matkamist. See on meie kõige väljakutsuvam ja raskem matk ning muidugi nõuab üle fjordi aerutamine sobivat tuult, tagasiteel tugev vastutuul meile ei sobi. Kuna aga tuul on tihti piki fjordi/orgu ning mägede ümber keerab natuke, siis on ta ka tihti ühes suunas vastu. Üle 6m/s tuule korral tulebki seda matka väga tihti kuhugi mujale ümber tõsta, enamasti sõidame siis natuke kajakkidega ja hiljem läheme kuhugi kergemini ligipääsetava mäe otsa matkama. 

Üks õhtu leidsime L-ga aega et omapead sõitma minna. Tegelikult oli plaanis lausa kolm-neli päeva ära olla ja Isfjord Radiosse sõita ning seal kajakid paadiga tagasi sõidutada. Kahjuks aga ilm nii ambitsioonikat plaani ei toetanud ja tegime väikse 20km tiiru kodu lähedal Carolinedalenisse ja tagasi.

Mingil imekombel seekord tuult ei olnudki

Toimub vana hea vintpüssi kinnitamine kajakile. Signaalpüstol on teisel paadil et raskust veidi jaotada.

Tundub et pikemate matkadega kujuneb probleemiks, kuhu kogu see varustus ja relvad mahutada. Peabki vist klubist valima mingi hiigelsuure süsta mitte mugavuse järgi, vaid puhtalt selle pärast et asjad ära mahuksid. Teine mure on muidugi kus ööbida. Coles Bay mahajäetud majad oleks alati variant, aga sealt edasi läheb kahtlaseks. Ilusa ilmaga muidugi sõidaks kenasti Barentsburgi välja, aga sel juhul pole mingit varuvarianti ega plaan "B"-d ootamatuste puhuks, vaid BB-i peab ka tõesti päris kindlasti jõudma. Ega vist muud lahendust polegi kui loota heale ilmale ja lihtsalt proovida. Muidu võtab see planeerimine viimasegi matkaisu ära, niigi hakkab teine kahanema, sest kõik pikemad ja ägedamad retked on lihtsalt nii kohutavalt tüütult keerulised siin jääkaruohu tõttu :S Enamasti ma olen harjunud ega vingu enam, aga vahest tuleb ikka meelde kui vahva oleks spontaanselt telk kaasa pakkida ja lihtsalt üksinda kuhugi minna...

Jalgsimatku on ka nüüd peaaegu igapäevaselt (või noh, päevadel kui kajakimatku pole). Nendega on hea see, et Gandhi saab kaasa tulla. Ta on oma uue ameti hästi selgeks saanud ja ei tüüta enam külalisi paide nurumisega, samas kui sügatakse siis naudib :) Täpselt selline tore matkakaaslane nagu ma lootsin et temast tuleb. Kui on aeg magada siis magab, kui vaja tõmmata siis tõmbab, kui mäest alla lähme siis kõnnib selja taga ja ei murra mu kaela. Igati super! Lahti saab teda ka lasta vaiksemas kohas, sest kutsudes tuleb ta kenasti kohe tagasi. Täna tegi esimest korda päriselt kasulikku tööd ka ja tõmbas mu väsinud turisti peaaegu terve tee mäe tippu!

Lõunapausil