Kuidas me Lofotenile surfama läksime

Nädala alguses saime võimaluse teha teoks juba pikka aega plaanis olnud road-trip Lofotenile. Põhieesmärk oli surfama minna, sest Lofoteni surfispotid reklaamivad ennast kui aastaringse hooajaga maailma põhjapoolseimat surfivõimalust.

Unstadisse Lofotenil on meie juurest 7,5h sõitu, hakkasime õhtul sõitma, et tee peal öö veeta ja hommikul normaalsel ajal rannas olla. Kodus oli õhutemperatuur -25, aga nagu ikka, muutub see Breivikeidetist välja sõites iga kilomeetriga ja õhtuks olime jõudnud -5 kraadi kätte suvitama. Ööbimiskoha leidsime veidi teest eemal ühe jõe ääres väikses parklas. Peaks mainima, et sattus lihtsalt suurepärane koht, Norras pole just lihtne kuskilt kiirtee äärest maha sõites leida teed, mis ei viiks kellegi maja juurde või siis võimaldaks segamatult parkida ja lõket teha. Rekkade parklaid tee ääres muidugi on, aga me tahtsime mingit vaiksemat kohta, sest lõke peab ikka olema.

Nii me siis õhtut veetsime. Oli täielik tuulevaikus ja tähistaevas. Magada oli ka hea ja soe, kuigi kui nüüd norida, siis see Peugeot Partner võiks 20cm pikem olla.

                                       

Keskpäevaks Lofotenile jõudes selgus, et tuulevaikusest on küll asi kaugel ja tegemist on pigem täieliku tormiga. Sildadel olevad infotahvlid hoiatasid 24m/s puhuva tuule eest! Rannas avanes selline pilt.

See oli mingi taim, mis nägi välja nagu paar tuhat kaheksajalga oleks oma kombitsad ära kaotanud. Päris rõve.

Ühesõnaga me ei saanud surfata, sest sellise ilmaga ei pidavat seal isegi profid sõitma. Proovisime veel Flakstadis õnne, seal toimetab mitmekordne kite maailmameister Karin Shibewaag, aga sealgi vaatas vastu tühi rand ja mahajäetud merekonteiner.

Mis oli üllatav, sest Flakstadis oli tegelikult ilus laine ja tuult peaaegu üldse mitte. Paistab, et pole neil seal ühti talvist surfihooaega nagu nad suure suuga kuulutavad. Paari isikliku varustusega surfarit nägime küll, aga varustust kuskilt rentida polnud. Ilm oli küll soe ja kutsus vette,+5 kraadi lausa. Meile, kes me olime veetnud nädalaid -25 käes, tundus see nagu soojamaapuhkus.

Kolasime veel natuke ringi, eriti kuhugi minna ei osanud, sest meie plaanid olid ju surfamist hõlmanud. Varuvariant oli ka matkamine, aga tuul oli selleks kaugelt liiga tugev ja nõlvad jääs ja libedad.

Lõpuks parkisime auto ühe matkaraja algusesse ja läksime kell 1800 magama. Ehk on homme parem päev ja saab mäe otsas ära käia.

Ei. Ei olnud parem päev. Ülemisel pildil on see mägi, Skottinden, kuhu otsa ronimine oleks natuke liiga ohtlik olnud. Hommikul rannajärsakust alla pissilegi minna oli ohtlik...

Vähemalt saime mõnusasti välja magada ja täiega lebotada. Autos oli kena hubane pesa ja täiesti vabalt magasime mõlemad õhtul kl 18-st hommikul 8-ni. Nina ka ei pistnud välja. Vahel on sellist puhkust ka vaja. Pealegi kaasneb füüsiliselt vähenõudlike ühistegevustega see meeldiv faktor, et pole pidevat kraaklemist. Lamav mees on ikka õnnelik mees :)

Koju saime sõita valges, mis võimaldas pildistamispause ja ahhetamist iga nurga peal. Me ikka elame ilusas kohas! Mida põhja poole seda ilusam. Lofoten võib oma vihma ja udu vabalt endale hoida, meil on meie mäed ja virmalised!

   

   

 

Koju jõudes läksime veel õue pildistama.

Esimene linnuteehakatis, mis pildile õnnestus saada

Selle viimase pildiga on selline lugu, et ma tahtsin niisugust pilti juba ammu saada. Millegipärast ei suutnud me aga kunagi seda valgusvihku pildile jätta. Too õhtu sattus olema kerge udu, mis tõi ilusti lambi valguse välja. Mõtlesime, et teeme veel enne tuppa minekut viimase katse, käed olid juba ära külmunud. Sven tegi täpselt ühe klõpsu, sellesama, ja see tuli kohe välja! Olemas, panime kaamera ära ja läksime tuppa :D